Meediakaja

Meediakaja RSS

"Ajaga kuhjunud lausumata sõnad"

21.09.2010
Postimees
Ott Karulin

«Ma olen praegu peaaegu 34 aastat vana ja selles vanuses ma suren,» ütleb lavastuse alguses šikilt üleni musta riietatud noor mees (Priit Võigemast), seistes käeulatuses esimeses reas istujatest. Nii juhatatakse sisse peategelase rännak tagasi koju, nii algab pihtimus. Miks noormees kunagi perekonnast lahkus, jääb selge vastuseta, kuid ühest põhjust polegi vaja: tema vaikselt naeratav must kuju vastandub niigi ühemõtteliselt, kuid liialt alla joonimata pruunikas-beeži riietatud ja majutatud keskklassi perekonnaga (kunstnik Iir Hermeliin). Need värvid tõmbavad ületamatu piiri elavate ja surmamõistetu vahele. Vaataja ei saa teada sedagi, mis haigus peategelasel on. Kuigi näidendit võib võtta autobiograafilisena – teksti autor Jean-Luc Lagarce suri 38-aastasena aidsi – ei sõltu võõrandumise ja üksinduse tunne seksuaalsusest.

Lagarce’i taasjõudmine Eesti lavale – eelmisel aastal esietendus samuti Tallinna Linnateatris “Meie, kangelased” – on oluline täiendus meie muidu anglo-ameerika kirjanduse poole kiiva teatrile. Samavõrd huvitav on näha Uku Uusbergi, kes seni on eelistanud lavastada enda kirjutatud tekste, töötamas kellegi teise näidendiga. Noorele lavastajale annab see vajaliku tekstirežiikooli. Seda enam, et Lagarce’i näidendis on vähe tegelastevahelisi dialooge. Pigem kõlavad lavalt monoloogid, kus sõnaks saamise eest võitlevad korraga aastate jooksul kõlamata jäänud etteheited, sisekõnelised kahtlused ja haaramised teiste tegelaste heakskiidu järele.

Lavastajalt ja trupilt nõuab see tekst nüansitasandil mõtestamist, mis esietendusel õnnestus näitlejail erinevalt. Võigemast mängib peategelase kodustseenides eemalseisjaks, vaikselt kuulajaks, avades oma motiive vaid publikule suunatud monoloogides. Omamoodi eemale hoiab Anu Lambi emagi, sekkudes vaid tumma kohvijoomisesse paljukuuldud mälestuskillu kirjeldamisega. Talle on oluline, et lapsed ise enda valud ära räägiks.

Indrek Ojari näitab alati nooremaks jääva venna tusa kohe välja, mis teeb vaatajale raskeks tema vihapurske tagant leida haavumist, et koju naasnud vend tema jäisest maskist läbi ei näinud. Seevastu Sandra Uusbergi õde, olles ainus, kes venna lahkumisele eelnevat aega ei mäleta, toimib näidendis suhtluse käimatõmbajana. Tema ajaga võidu jooksvas enesetutvustuses, püüus ühe hingetõmbega tagasi teha kaotatud hetked, on küll teadliku esmakohtumise vaimustust, kuid õe lahkumisvajadus, mis teda kaotsiläinud veljega ühendama peaks, ei jõua veel päriselt saali.

Lagarce’i tekst pole tavakeelne, järgides oma rütmiloogikat, mille täpsemini tabas esietendusel Külli Teetamm vennanaisena – samuti võõras, sissetungija nagu ammu kodust lahkunud peategelanegi.

Kui kohati jääb mulje, justkui oleks Uusberg lavastajana veidi peljanud, et tekstis peituv koomika vähendab käsitletavate teemade tõsiseltvõetavust, siis Teetamm tõestab vastupidist. Pole kahtlustki, et edaspidi saavad selle tunnetuse kätte ka teised näitlejad. Siis jääb ehk enam aega tegeleda ka kuulamise režiiga, sest monoloogidest koosnev tekst eeldab ülejäänud lavalolijailt sõnatult reageerimist nii, et liialt tähelepanu kõnelejalt ära ei võtaks, aga samas ka ühte emotsiooni ei tarduks. See tasakaal pidanuks saama paika juba proovides lavastaja näpunäidete järgi, kuid nagu varemgi öeldud: see on alles esimene täielikult teise autori kirjutatud näidend, mille Uusberg pärast kooli lavale toonud, seega on lavastaja kogemustepagas paratamatult väike. Ehk seletab see ka ebaproportsionaalse pikkusega vaatused ja üleliigse rõhunoodi lavastuse finaalis.

Lavastuse meeldejäävaim hetk ongi lõpp, kus Anu Lamp suudab kasutamata hüvastijätu mõistmise mängida selgeks ka läbi musta kardina, jättes publikule vaid küsimuse: kuhu sai pereisa, kes kunagi ostis musta auto põhjusel, et see pidavat šikim olema. Seda ei tea ilmselt üleni musta riietatud surev noormeeski, seistes käeulatuses esimeses reas istujatest.