Meediakaja

Meediakaja RSS

"Südamlik ja polemiseeriv Jérôme Bel"

04.11.2014
Festivalil Talveöö unenägu 2014 on erakordselt hea meel esitleda esmakordselt Eestis Euroopa täna ühe olulisima lavastaja-koreograafi Jérôme Beli lavastust tantsija elust, „Cédric Andrieux“. Teatriteadlane Anne-Liis Maripuu tutvustab ajalehes Tallinna Linnateatri sügis 2014 nii lavastajat kui lavastust. „Cédric Andrieux“ etendused toimuvad 11. ja 12. detsembril Vene Kultuurikeskuses.



Foto: Herman Sorgeloos

Jérôme Beli südamlik ja haarav lavastus „Cédric Andrieux“ annab võimaluse heita pilk ameerika kaasaegse tantsu ajaloole läbi ühe tantsija eluloo. Prantsusmaalt pärit koreograaf on maailma eri lavadel tuntust kogunud eelkõige kontseptuaalse teatri viljelejana. Eestis näeb tema lavatööd esmakordselt. 

Jérôme Beli lavastused võivad tekitada vaatajates vastandlikke tundeid. Nende lihtsast ülesehitusest hoolimata esitavad nad vaatajale keerulisi küsimusi. Ja mitte ainult teatri kohta. Kaks aastat tagasi valmis Belil lavastus koostöös Šveitsi teatriga HORA. Lavastaja ei palunud näitlejail teha muud, kui vastata mõnele isiklikule küsimusele ja koostada tantsukava vabalt valitud muusikapalale. Lavastus „Disabled Theatre“ sai kiiresti tuntuks. See kutsuti eelmise aasta Theatertreffenile , kus näitleja Julia Häusermann pälvis muuhulgas parima noore naisnäitleja auhinna. Lavastuse eripära seisneb selles, et teater HORA trupp koosneb eranditult vaimse puude ja õpiraskustega näitlejatest. 

Kaks aastat tagasi nähtud lavastusest on mul meeles selle siirus ja vahetus. „Disabled Theatre“ annab vaatajale võimaluse koos näitlejatega naerda, ent samas on selles ka parajas annuses nukrust. Etendus esitas mulle mitu väljakutset, püüdsin määratleda oma suhtumist esinejatesse ja aru saada, kas Bel on käitunud lavastajana eetiliselt. Lisaks sellele ei olnud kuidagi võimalik mööda vaadata küsimusest, kuidas hinnata lavastust, kus puuduvad klassikalised lavarollid ja näitlejateks on inimesed, kelle käitumine tuletab vaatajale pidevalt meelde, et ühiskonnas kehtivad normid on kokkuleppelised ja juhuslikud? Vastuseid Bel ei anna, ta loob vaid sobiva keskkonna küsimuste tekkeks. Kuigi Tallinna Linnateatris etenduv lavastus „Cédric Andrieux“on vaieldamatult traditsioonilisem, kutsub ka selle minimalistlik vorm vaatajat esitama küsimusi teatri olemuse kohta. 
Foto: Jaime Roque de la Cruz

„Cédric Andrieux“ valmis 2009. aastal. Selle kaasautoriks ja esitajaks on Prantsusmaalt pärit tantsija Cédric Andrieux. See on üks südamlikumaid ja liigutavamaid lavastusi, mida olen viimaste aastate jooksul näinud.  Andrieux kõneleb enda suhtes lõpuni ausaks jäädes, ennast säästmata. Ta mõjub laval äärmiselt vahetu ja siirana. Lavastusest saadud elamus on seda hämmastavam, et vaatajat mõjutab üksnes tantsija kohalolu. Belile omaselt kasutatakse ka „Cédric Andrieux's“ valgus- ja helikujundust üksnes mõõdukalt. 

Hetkel 37-aastane Cédric Andrieux räägib rahulikult ja aeglaselt, peaaegu emotsioonitult. Oma juttu näitlikustab ta karjääri jooksul esitatud tantsudega. Muuhulgas näitab ta harjutusi, millega Merce Cunningham (1919-2009) tunde alustas, lisades neile omapoolseid kommentaare. Cunningham oli väga paljusid tantsijaid mõjutanud ameerika nüüdistantsija ja -koreograaf. Selleks ajaks, kui Andrieux 1999. aastal New Yorgis tegutseva trupiga liitus, oli Cunningham umbes 80-aastane. Kuna ta ei olnud võimeline enam loodut ette näitama, tuli tal appi võtta sõnad. Andrieux demonstreerib, kuidas tööprotsess tol ajal välja nägi. 

Juttu tuleb ka Trisha Brownist (s. 1936) ja William Forsythe'ist (s. 1949), maailmakuulsatest koreograafidest, kellega Andrieux kohtus Prantsusmaale naasmise järel Lyon Opera Ballet's töötades. Lisaks sellele räägib ta koostööst Jérôme Beliga. 2001. aastal valmis viimasel lavastus „The Show Must Go On“, kus tegi kaasa ka Cédric Andrieux. Koostöö Beliga oli Andrieux' jaoks midagi erilist, sest tantsijad ei pidanud laval peaaegu midagi tegema. Ta kannab ette lõigu lavastuse algusest, kaob korraks lava taha, sammub diagonaalis üle lava ja jääb seejärel lava ette seisma. Selles lavastuses tegi Andrieux midagi, mida ta kunagi varem polnud teinud, nimelt vaatas publikusse. Tal oli esimest korda võimalik näha vaatajate emotsioone. Siiani oli olnud ikka vastupidi.  

Lavastuses „Cédric Andrieux“ lõikub tantsija elu tantsu ajalooga. Belile on oluline, et tantsijaid tunnustataks loojatena ja märgataks nende panust. Kui reeglina kirjutavad tantsu ajalugu teatriloolased ja -kriitikud, siis Bel annab sõna tantsijale. Sellega asendab ta stereotüüpse ja objektiivse kirjelduse subjektiivsega.  Bel kirjutab tantsu ajalukku muuseas tantsija rahulolematuse oma kehaga, kostüümide ebameeldivuse, tantsimist saatva ebamugavustunde ja valu. 


Foto: Herman Sorgeloos

Kui lavastus „Cédric Andrieux“ annab võimaluse näha tantsu ajalugu uuel moel, siis selle vorm sunnib vaatajat uuesti defineerima teatri žanripiirid. Mis teeb lavastusest, kus teatri väljendusvahenditest on peaaegu loobutud, lavastuse? Kui laval räägib tantsija oma elust, siis kust jookseb piir etendatava ja etendaja vahel? Kuidas suhestuvad omavahel lavastus „Cédric Andrieux“ ja tantsija Cédric Andrieux? On selge, et need nähtused, kuigi samanimelised, ei kattu kuidagi ja et ühte lavastusse ei ole võimalik koondada kogu inimese elu. Kuna Bel ei loo nimetatud lavastuse jaoks ühtegi tantsu, tõstatab „Cédric Andrieux“ küsimuse ka tema panuse kohta koreograafina. Peale selle, mil määral kuulub koreograafi looming koreograafile, mil määral seda esitanud tantsijale? Nii nagu tantsija vajab koreograafi, vajab ka koreograaf tansijat. (Iseenesestmõistetavalt võivad tantsija ja koreograaf esineda ka ühes isikus.)

„Cédric Andrieux“ kuulub lavastustesarja, millega Bel alustas 2004. aastal. Esimene neist oli koostöö Pariisi ooperi baleriini Véronique Doisneau'ga, teises astus lavale Isabel Torres, Rio de Janeiro teatri baleriin. Mõlemad lavastused kannavad tantsijannade nimesid. Kui sarja esimestes lavastustes keskendus Bel klassikalisele balletile ja viimases Ameerika Ühendriikides sündinud moderntantsule, siis kolmandas heidab ta pilgu itta. Lavastuse „Pichet Klunchun and myself“ fookuses on Tai klassikaline tants. Võib öelda, et selles sarjas jõuab Jérôme Bel tantsimisele kõige lähemale. Kui Beli lavastustes võib tihti näha tavalisi, näitleja- või tantsijahariduseta inimesi, siis nimetatud soololavastustes astuvad üles professionaalsed tantsijad. 
 
Jérôme Beli elukäik 

Jérôme Bel sündis 1964. aastal Pariisis. Aastatel 1984-1985 õppis ta Prantsusmaal moderntantsu. Pärast kooli lõpetamist tantsis ta erinevate koreograafide käe all nii Prantsusmaal kui Itaalias. 1992. aastal töötas ta Albertville'i taliolümpia avatseremoonia lavastaja ja koreograafi abina ning sai aru, et eelistab tantsimisele lavastamist. 1994. aastal tõi ta välja oma esimese tantsulavastuse „Nom donné par l'auteur“ („Autori poolt pandud nimi“). Tänaseks on tal valminud seitseteist lavastust.  Beli lavastusi on võimalik näha pea üle kogu maailma. Tema uusimate tööde hulka kuulub koostöös hollandi koreograafi ja tantsija Anna Teresa De Keersmaekeriga valminud lavastus „3Abschied“ („3Hüvastijätt“) (2010). 2012. aastal esietendunud „Disabled Theatre-ist“ oli lühidalt juttu põhiartiklis(?). Beli eelviimane lavastus „Cour d'honneur“ („Auväljak“) valmis möödunud aasta suvel Avignonis. Selles palus ta neljateistkümnel inimesel meenutada etendusi, mida nad olid varasematel aastatel Paavstipalee auväljaku laval näinud. Kui lavastuses „Cédric Andrieux“ tugineb Bel tantsija elule ja mälestustele, esitamaks tantsu ajalugu uutmoodi, siis „Cour d'honneur'-s“ teeb ta seda vaatajate abil. Lavastuste lühitutvustuste ja kriitiliste ajaleheartiklite ebaisikulisus asendatakse vaataja subjektiivsete mälestustega. Jérôme Beli uusim lavastus „Atelier danse et voix“ („Õpikoda tants ja hääl“) (2013) valmis koostöös Pariisi äärelinna noortega.  

Anne-Liis Maripuu