Meediakaja

Meediakaja RSS

Sirp: "Visuaalteater kui kunstide sulam"

01.10.2013
 Eestis näeb peagi visuaalteatri kahe suurkuju Robert Lepage’i ja Robert Wilsoni loomingut, kirjutab teatriteadlane Madli Pesti. 

Mis on visuaalteater? Kas on olemas mittevisuaalset teatrit? Millised elemendid peavad teatrietenduses olema, et seda võiks nimetada visuaalteatriks? Loomulikult on visuaalne teater olemas olnud teatrikunsti algusest peale, õigemini, visuaalsus on teatri olemuse lahutamatu osa. Järgnevas tutvustuses räägin kitsamas mõttes visuaalteatrist, mis vastandub tekstipõhisele realistlikule või naturalistlikule maailmakujutamisele. Teerajajateks võib siin pidada XX sajandi alguse moderniste: dadaistide ja sürrealistide etendusi ning Bauhausi visuaalset koolkonda. Visuaalteatri nimetus võetigi kasutusele Bauhausis. Saksa maalikunstnik, skulptor ja koreograaf Oskar Schlemmer organiseeris Bauhausi koolis etendusi, kus tantsijad asetati lavale geomeetriliselt, moodustades omamoodi elavaid skulptuure. Schlemmeri ajal ei tähendanud selline lähenemine lihtsalt pildilisust lavategevuses, vaid pildilise dramaturgia loomist.1 

Praegu kohtab mõistet „visuaalteater” tihti ingliskeelses kultuuriruumis, kus see esineb sõnapaarina „füüsiline ja visuaalteater”. Saksakeelses ja Lõuna-Euroopa kultuuriruumis kasutatakse aga paralleelselt mõisteid „nuku- või objektiteater” ning „visuaalteater”. Saksakeelses ruumis paigutatakse füüsiline teater pigem tantsuteatri alla, millel on ka omad kultuurilis-ajaloolised põhjused. Tantsuteatri kui kontseptsiooni looja ongi sakslasest koreograaf-lavastaja Pina Bausch, keda on sageli nimetatud visuaalteatri tegijaks ning kelle lavastused olidki nii erakordselt füüsilised kui ka visuaalsed.

Visuaalteatrit võib seega defineerida mitmeti ning see sõltub ka kultuuri­traditsioonist ja kontekstist. Üks on aga kindel: visuaalteatris pole esiplaanil tekst, vaid pilt. Visuaalteatris saame maagilise, optilise elamuse ning seal jutustatakse lugusid, mis on mõistetavad kõigile, olenemata vanusest, päritolust või elukohast. Visuaalteatrit võib aga defineerida ka liikumise kaudu, mis on peamine lavategevust organiseeriv element ning mille kaudu etendajad edastavad informatsiooni, näitavad suhteid ja emotsioone. Liikumine hõlmab miimi, kõikvõimalikke tantse, žeste, tsirkust, akrobaatikat. Teiselt poolt on visuaalteatris ka maskidega töötamist ning nuku- ja objektikunsti. Seejuures ei pea visuaalteater olema sõnatu. Etendus võib sisaldada eri määral kõneldud teksti, sageli on suur tähtsus muusikal ja helikujundusel. Samuti on sellele iseloomulik multimeedia – erilaadsete projektsioonide ja video kasutamine. Igatahes on oluline, et visuaalteatris antakse tähendusi edasi peamiselt visuaalses keeles.2 

Siin ongi õige rääkida dominandist. Mitte sellest, et kusagil tehakse mittevisuaalset teatrit, vaid et visuaalteatrist rääkigem siis, kui laval domineerivateks väljendusvahenditeks on eespool kirjeldatu. Seega on visuaalteater sulam etenduskunstidest (kõne, mäng, tants, nukukunst), visuaalsetest kunstidest (joonistamine, skulptuur, ruumikujundus, disain, valgustus, objektikunst, arhitektuur), tehnoloogiast (video, animatsioon, projektsioonid) ning kehalisusest (koreograafia, igasugune liikumine, akrobaatika, tantsud, žestid, miimilised vahendid). Lavastaja Aare Toikka on maininud, et väärt teatris toimib virtuoossuse võlu. See on kindlasti aspekt, mis mõjutab visuaalteatri vastuvõttu. 

Maailma visuaalteatri rikkalikust valikust tutvustan kahte lavastajat, keda võib nimetada selle teatriliigi suurkujudeks ning kelle loominguga saab Eestis tutvuda lähiajal. 1. ja 2. oktoobril tuleb Tallinna Nokia kontserdimajja külalisetendusega „Kuu tagumine külg” kanada lavastaja, režissöör, näitleja ja näitekirjanik Robert Lepage. 2015. aastal saame näha USA lavastaja Robert Wilsoni tööd Arvo Pärdi muusikale. Huvitav, et need kaks lavastajat on omavahel ka loominguliselt seotud: Lepage’i on mõjutanud temast 15 aastat vanem Wilson ning nende loomingut on teatrikriitikud ja -uurijad võrdlevalt analüüsinud.

Robert Lepage (1957) ise ütlebki end pärinevat suurte lavastajate Peter Brooki, Ariane Mnouchkine’i ja Robert Wilsoni traditsioonist.3 Kui vaadelda visuaalteatri vahendeid, mida kasutab just Lepage, siis võib näha, et arsenal on tõesti rikkalik: objekti- ja nukukunst ning füüsilise teatri elemendid, videoprojektsioonid, valgus nagu maalikunstis, samuti igasugused masinad ja robotid. Tehnoloogiale viitab ka Lepage’i loodud trupi nimi – Ex Machina. Mitmetes Lepage’i lavastustes ongi keskmes just interaktiivne tehnoloogia, tehnoloogia ja näitlejate suhe (nt arvutianimatsioon, 3D-tehnoloogia). Lepage on öelnud, et teater on arhitektuuri, muusika, tantsu, kirjanduse, akrobaatika ja mängu kohtumispaik.

Lepage’i looming jaguneb kaheks selgeks suunaks: suurejoonelised, visuaalsed, tehnoloogilised, eepilised lavastused ja show’d ning autoriteater – kontseptsioon, mis on just Eestis vägagi tuttav. See tähendab, et Lepage ise kirjutab teksti, lavastab, kujundab lava ja näitleb. Eestis näidatav „Kuu tagumine külg” (2000) ongi autoriteatri näide, soololavastus, kus alguses mängis Lepage ise, nüüd reisib lavastustega mööda maailma näitleja Ives Jacques. Samasuguseid soololavastusi on Lepage loonud mitu (nt „Anderseni projekt” 2005. aastast oli inspireeritud Hans Christian Andersenist) ning seal kasutatakse samalaadseid vahendeid. Lepage on kirjutanud selge narratiiviga loo (lavastuses „Kuu tagumine külg” räägitakse kahest üksteisest võõrdunud vennast, taustaks USA ja Nõukogude Liidu 1960. aastate kosmoseralli), kus üks näitleja kehastub paljudeks tegelasteks ning n-ö mängib teised tegelased elavaks näiteks kirjade või telefonikõneluste kaudu. Nagu mainitud, mängivad loo jutustamisel olulist rolli visuaalteatri elemendid: mängitakse kujuteldavate esemete ja objektidega, nii videoprojektsioonide kui ka heli ja valguse abil luuakse eri ruume. Lavastuse atmosfääri loomisel on oluline roll maailmakuulsa eksperimentaalmuusiku Laurie Andersoni muusikalisel kujundusel. 

Eesti vaataja on tegelikult Lepage’i töödega juba tuttav. Viimastel aastatel on Lepage saanud maailmakuulsaks Richard Wagneri „Nibelungide sõrmuse” New Yorgi Metropolitan Opera lavastustega, mida on Eestis üle kantud kinoekraanil. Need lavastused on ooperimaailma viimane sõna ja visuaalteatri hea näide. Lepage’i kujundus läks ajalukku sellega, et Metropolitan Opera pidi lavastuse 45-tonnise kujunduse tarvis tugevdama oma lavakonstruktsiooni. Lepage lõi põneva liikuva metallkonstruktsiooni, mille abil saab tekitada erisuguseid ruume. See ruum on piisavalt abstraktne, et vastata visuaalteatri taotlusele eemalduda realistlikkusest.

Lepage loob ka valgusinstallatsioone ning see seob teda Robert Wilsoniga, kes teeb peale lavastuste erilise ja täpse valgusrežii valgusinstallatsioone ka galeriides. Ühendusjooni Wilsoniga on aga veel. Olulisem ehk see, et mõlemad lavastavad oopereid. Kuna visuaalteatri all mõeldakse kunstiliikide sünteesi ning just ooper on seda kõige selgemalt, siis on loogiline, et visuaalteatrist huvitatud lavastajad jõuavad varem või hiljem ooperi lavastamiseni. Robert Wilsoni (1942) tööd on mõjutanud nüüdisteatrit 1960. aastatest saadik ning tõeliselt avangardne oli ta looming 1960.–1970. aastatel. Ta on teinud koostööd Andy Warholi, Meredith Monki, Philip Glassi, Lou Reedi, hiljem Tom Waitsi, Rufus Wainwrighti jt kuulsustega. Maalikunstniku ja arhitektiharidusega eksperimentaallavastaja kujundab ise oma lavastusi. Tema näitlejate näod on alati valge grimmiga maskistatud. Lavastused on tihti aeglustatud liikumisega, mõnikord ülipikad (on teinud kaheksatunniseid lavastusi, aga ka ühe seitsmepäevase). 1970. aasta sõnatu lavastusega „Kurdi mehe pilk” sai Wilsoni karjäär üpriski erilise suuna, sest ta tutvus kurttumma afroameerika poisiga, kellest oli pikka aega inspireeritud. 1974. aastal sai ta tuttavaks teismelise autistist poisi Christopher Knowlesiga, kes oli talle samuti suureks inspiratsiooniallikaks. Kindlasti on mõlemad näited iseloomulikud rõhutamaks Wilsonile olulist keelest eemaldumist, keele uurimist ja uute, visuaalsete väljendusvahendite väljatöötamist.4 1980. aastate loomingust võiks ühe suurejoonelisemana esile tõsta Los Angelese olümpiamängude kultuuriprogrammi kuulunud kaheteistkümnetunnise ooperilavastuse „Kodusõjad” (koos Philip Glassi, David Byrne’i jt) – see oli justkui aeglaselt liikuv visuaalne pilt maailma ajaloost. Wilsoni varase loominguperioodi lavastused olid tihti süžeeta ning vastasid täpselt eespool esitatud visuaalteatri definitsioonile. Viimastel kümnenditel lavastab ta enamasti valmis näidendeid ja oopereid. Ta töötab üle maailma ning teeb umbes 12 (!) lavastust aastast. Jätkuvalt on aga tema lavastustele iseloomulik, et need koosnevad justkui pildiridadest, kus väga olulisel kohal on valgus- ja muusikaline kujundus. Kindlasti on just erilise valgusega atmosfääri loomine Wilsoni kaubamärk. 

Tema viimaste aastate lavastustest pean üheks õnnestunumaks Berliner Ensemble’is lavastatud „Shakespeare’i sonette” (2009) ning seda põhjusel, et tegemist on abstraktse materjaliga. Visuaalne luulelavastus on mõjus oma eri ajastutes liikuvas muusikas (Rufus Wainwrighti originaalmuusika) ja arhitektuurses lavakujunduses.5 Ootan huviga lavastust Arvo Pärdi muusikale, sest potentsiaal on sarnane: nii Wilsonit kui ka Pärti iseloomustab minimalistlikkus ja abstraktsus. 

Visuaalteater Eestis
Visuaalteater kui kunstide sulam – sellele definitsioonile vastavat on Eestis raske leida. Loomulikult on aga lavastajaid, kellele on oluline kõikide visuaalsete, auditiivsete ja tekstiliste elementide sulatamine ühtseks tervikuks. Visuaalteatri tegijateks on ennast nimetanud teatrirühmitus Frank, mille eestvedajad on Turu nukukunsti osakonna taustaga loojad. Samuti kutsub festival „Tallinn Treff” ennast visuaalteatri festivaliks. Kuna selleaastane festival „Draama” keskendus just visuaalsele dominandile (kuraatoriks lavastuskunstnik Iir Hermeliin), siis on huvitav vaadata, kuidas väljendus see põhiprogrammi lavastustes. Selles kontekstis tõuseb selgelt esile teatri Piip ja Tuut „Bistro Beyond” (lavastaja Linnea Happonen, kunstnik Kristel Maamägi): sõnatu visuaalne vaatemäng veidratest „teispoolsuse bistroo” külastajatest, kus objekti- ja maskiteater, tantsu- ja muusikateater sulandub hämmastavalt eriliseks tervikuks. Tehtaks Eestis ainult rohkem sellist teatrit! Teistmoodi visuaalsusest võime rääkida VAT-teatri puhul (põhiprogrammis „Faust”, kõrvalprogrammis „Hea, Paha ja Inetu”). Siin tekitatakse visuaalsus füüsiliste vahenditega vaataja peas. Lavastuste väline külg on minimalistlik, kuid see rõhutab visuaalteatri tihedat seost füüsilise teatriga. Põhiprogrammist tahan esile tõsta ka Andres Noormetsa (festivalil „Hamlet Andersoniga”), kes on öelnud, et kui tal mingit materjali lavastama hakates pole pilti ees, ei ole võimalik tekstiga midagi peale hakata. Noormetsa lavastustes mängivad tähendust loovat rolli nii auditiivne kui ka visuaalne ruum. Visuaalsed vahendid pole ainult illustratsiooniks, vaid just nimelt tähenduse loomiseks. Tekstile lisatähenduste andmine visuaalsete ja auditiivsete vahenditega on end korduvalt tõestanud ka lavastaja Hendrik Toompere, kunstniku Ervin Õunapuu ja muusikalise kujundaja Andreas W koostöös. Sellist tihedalt läbi komponeeritud tervikut võib samuti visuaalteatriks nimetada. 

Ülevaates Eestis tehtavast visuaalse dominandiga teatrist visandasin mõningaid näiteid eelkõige festivali „Draama” põhiprogrammist. Lavastajaid, kelle loomingut tasuks vaadelda (ka) visuaalteatri olemusest lähtudes, on muidugi veel (nt Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, Mart Koldits, Peeter Jalakas), kuid jäägu teema põhjalikum avamine ootama uusi analüüse. 

Artikkel põhineb osaliselt festivalil „Draama” 4. septembril peetud loengul. 

1 Loe lisaks: Vastab Joan Baixas, intervjuu Vahur Kellerile. – Teater. Muusika. Kino 2010, nr 10, lk 6–21. 
2 Vt ka: questfest.org/about/visual-theatre 
3 Robert Lepage. Intervjuu Maria Shevtsovale ja Christopher Innesile. Directors/Directing. Conversations on Theatre. Cambridge University Press, 2009. 
4 Loe lisaks 1970. aastate avangardlavastusest „Einstein rannas”: Evelyn Raudsepp, Kadunud poeetilisse aegruumi. – Teater. Muusika. Kino 2012, nr 5, lk 23–28. 
5 Kogu lavastust saab tervikuna vaadata www.youtube.com/watch?v=uRglplWwZ2Q

Madli Pesti, Sirp, 27.10.2013