Meediakaja

Meediakaja RSS

Sirp: "Miski on mäda Denn Mark'is

23.11.2012
Kui ühes riigis nii palju juuakse, siis peabki asi halvasti lõppema.

Rohkem kui kümme aastat tagasi läksin (elu)kogemuselt samavõrra vaesemana Tallinna Linnateatrisse „Hamletit” vaatama. Oli detsember, Taevalava avaetendus. Algselt minu toonasele professorile etendusel nähtu ülevaateks mõeldud märkmetest sai tema toimetamise abiga minu esimene välismaal ilmunud Shakespeare’i lavastuse arvustus. Märk ja teetähis, mille kaalu mõistad vaid tagasi vaadates. Seekordsele esietendusele (küll oktoobris, aga siiski läbi lume) samme seades mõtlesin omaette, et ma ei või toda eelmist, mulle nõnda märgilise tähtsusega „Hamletit” enesega kaasa võtta. Aeg on edasi läinud, uued on tegijad ja nende tõlgendused – olgu selle näidendi tekst ja lugu nii ajatuks kuulutatud kui tahes. Pealegi oli ju lavastaja Priit Võigemast lubanud pakkuda pikaaegse Hamleti-teemaga flirtimise ja kolmeaastase käsikäes uitamise vilju. Kolm aastat küpsemist? See kõlab isuäratavalt ...

Ei oskagi arvata, kas see küpsemine on lõpuks olnud üleküpsemine (või käis märjuke kogemata äädikaks?), igatahes mõjus seekordne lavastus kuidagi ... hõredalt. Ei, asi polnud mitte selles, nagu olnuks valge lava liiga tühi ja näitlejad mannetud, vaid mitmed, ilmselt ilusad ja huvitavad mõtted ei kandnud, takerdusid tekstiga vastuolusse või vajusid poolel teel kuhugi liiva (või siis lavastuse kontekstis ehk udusse).

„Hamleti” ülekandmisel möödunud sajandi esimesse poolde, piiritusekuningate ja salaviinavedajate aegadesse ei olnud iseenesest ju viga midagi. Korraks viirastus „Tuulepealne maa”, pealtnäha ontlikud inimesed oma asju ajamas. Piiritusekuningriigi raam annab võimaluse täiendada kohtumisi ja vestlusi klaasikesega, pidada Gertrudi (Epp Eespäev) ja Claudiuse (Rain Simmul) pulmi „korralikult” ning pakub kohale saabunud Guildensternile (Indrek Ojari) ja Rosencrantzile (Argo Aadli) võimaluse täita aega ohjeldamatu pummelungiga. Seejuures annab see aimu ka sellest, kuhu on kadunud Poloniuse (Andrus Vaarik) nähtavasti kunagi terav mõistus. Muidugi võtab lavastuse edenedes puhas „Hamlet” üha rohkem võimust, lavastuse teise vaatuse alguses viskab nimitegelane (Alo Kõrve) puruks viimasegi kastitäie pudeleid ja algsest piiritusekuningriigist jäävadki alles vaid tühjad kastid, mida Horatio (Mart Toome) lõhub ilmselt tuleroaks, kui vestab randa süüdatud lõkke ääres Hamleti lugu. Tunda on motoorika mahakäimist, mida edasi, seda rohkem paistab asi venivat, lõpuks on publiku rahutus saalis juba füüsiliselt tajutav.

Seega siis: raam ei tee pildist veel väärtust ning kui häirivat koguneb piiskhaaval üha rohkem, kaalub kõik veider ja vastuoluline lõpuks ikkagi üles selle, mis peaks tegema lavastusest elamuse. Seetõttu vaatame nüüd ka põgusalt mõningaid peamisi kadusid.

Loomulikult on sellest interpretatsioonist kärbitud Fortinbras, kellest kuuleme vaid sedavõrd, kui temast kõneldakse. Jääbki segaseks, kes ta siis piiritusemonopoli kontekstis olema peaks. Juhul, kui ta juba otsustati välja jätta, oleks võinud ka vastavad tekstiosad välja kärpida. Juba näidendi tekstiski pisut ebaloogiline Horatio, kes ühelt poolt on ja teiselt poolt pole kursis õukonna asjadega, torkab selles lavastuses eriti teravalt silma, kui ta säärsaabastes ja justkui pikalt reisilt tulnuna saabub Hamleti juurde, seejuures veidi hiljem teatades, et on eelmistel öödel kohanud Hamleti isa vaimu. Mis asju on tema küll ajanud, et ta alles mitu päeva hiljem oma sõbra juurde jõuab? Välimusele toetudes võiks arvata, et ju külastas kuskil rannakülas eakaid vanemaid.

Välja on jäetud vande andmine nähtust mitte kõnelda, kuigi lavastusse valitut arvesse võttes saanuks selle kenasti lahendada läbi lainete koha kostva vaimu käsuna vanduda. Näidendi keskne hiirelõksustseen ei ole aga sugugi seotud pealinna näitlejatega, vaid pigem võiks seda kirjeldada kui kinobussi saabumist asustatud punkti X. Kuigi meile kuulutatakse pealinna traagikute jõudmist, saame tegelikult näha lõiku Charlie Chaplini mustvalgest filmist „Suurlinna tuled”. Kas poksimatš peaks viitama, et selles loos käib samasugune kemplemine ja püüd üle kavaldada (kord Piibeleht peal ja Vestmann all ...)? Või andma aimu sellest, et Hamlet pole oma aega ülikoolis (?) kulutanud mitte usinale tudeerimisele, vaid peamiselt näitlemisele? Igal juhul pole „Hiirelõks” midagi muud kui Hamleti enda lavastatud tubateater, milleks ta nähtavasti on kõik asjaomased hilisel tunnil voodist välja nüpeldanud. Seda tõlgendust arvesse võttes jääb natuke arusaamatuks, miks oli vaja ülepea kuulutada näitlejate saabumist või mängida ette 1931. aasta mustvalge filmi juppi, millele on külge poogitud Hecuba kõne. Kohmaka näitleja asemel, kellele Hamlet annab näitlemiseks instruktsioone, on Polonius, „Hiirelõksu” kuningas ja kuninganna on Claudius ja Gertrud, kurja mõrvarit, vennapoega, kehastab aga Hamlet ise. See lihtsustab märgatavalt olukorda: Hamleti ähvardus Claudiuse aadressil on sedavõrd ilmselge, et aitab üsna lihtsal ja sirgjoonelisel moel põhjendada ja selgitada, miks Claudiusel on linnujahil kasutatud kaheraudne magamistoas voodi kõrval.

Kuigi näidendis toimub mitmeid olulisi stseene meie silma eest varjatult – näiteks me ju ainult kuuleme Ophelia uppumisest ning pulmatrall sobib kenasti silma eest varjatu taustaks, mida siis laval olijad kommenteerivad –, on Tallinna Linnateatri lavastuses vaataja eest peitu viidud ka selline oluline stseen nagu Claudiuse palvetamine, millest kuuleme üksnes Hamleti vahendusel. Ehkki Claudiuse käte-  ja näopesu on ilmselt mõeldud tekitama vaatajas paralleeli leedi Macbethiga, ei mõju see asjakohaselt. Vabandust, aga kes meist kulutab esmalt tükk aega pesukausi kohal nägu ja käsi küürides, et seejärel lahti riietuda ja duši alla minna?! On ju, muidugi, tore, et Claudiusele on sellel hetkel taustaks viinakastidest rist (tema koorem, mille ta endale kaela on tõmmanud), ent seda risti õigupoolest ei kasutata ning juba järgmises stseenis tuleb see taas hirmsa kiiruga laiali lammutada. Niisiis suundubki Claudius veeprotseduure võtma ja Hamlet vaid raporteerib meile, et ta palvetab. Voolava vee pladin mõjub teadupärast puhastav-rahustavalt (nagu tõdeb ka duši alt tulnud Claudius), oluline stseen tervikuna paneb aga kukalt kratsima.

Samast stseenist hakkab jooksma veel üks veider liin. Claudius asetab pitsatsõrmuse enne duši alla minekut silmapesukausi-aluse kasti servale, hiljem, Gertrudi magamistoas, võtab aga Gertrud tapetud Poloniuse sõrmest sõrmuse ja annab selle Hamletile. Veelgi hiljem, kui Hamlet räägib kirja ümbervahetamisest teel Inglismaale, viitab ta ikkagi oma isa sõrmusele. Ütlen ausalt, et ei saa skeemist aru. Mis põhjusel oleks vana Hamleti sõrmus pidanud olema Poloniuse käes ning kas poleks olnud teatav loogika selles, et Hamlet vehib sisse Claudiuse sõrmest võetud sõrmuse, mis tõenaoliselt oleks pidanud olema vana Hamleti sõrmus? Või mis põhjusel oli vaja tõmmata nii palju tähelepanu neile kahele sõrmusele, kui tegelikult see, millest loos kõige rohkem tolku, oli tegelikult kogu aeg Hamleti valduses? Lõpuks oleks ju sõrmuse kadumine pesukausi kõrvalt andnud võimaluse veelgi rõhutada Claudiuse muret iseenda elu ja tervise pärast, vihjata veelgi selgemalt, et keegi luurab ta järele.

Kuigi Poloniuse mahalaskmine läbi voodi (Hamleti loo algallikates peidab Poloniuse tegelaskuju end just nimelt voodiriiete alla, mitte kardina taha) on hea ja efektne, peidetakse stseen meie eest taas kardinate varju ning me ei näe Hamletit surnukeha välja lohistamas. Hea küll, lohistamine polegi ju oluline, häiris taas kardinate ettetõmbamine (kardinatega sebimist kasutatakse kokkuvõttes justkui üldse liiga palju, kohati on huvitavam vaadata, kas tegelane leiab kardinate avanemise koha üles, või kui ei leia, siis mida ta teeb), justnagu ei usaldataks publikut sündmustest osa saama, vaid neid soovitaks esitada valikuliselt.

Mõnevõrra ebakõlaline oli ka Hamleti isa vaim. Üldiselt peaks otsustama, kas vaim on publikuga jagatud või mitte, me kas näeme teda või mitte. Seekord oli aga otsustatud kord nii, kord naa. Lavastuse esimeses pooles on vaim meie ees, kusjuures nii lihast ja luust olekus, et Hamlet saab teda lausa kallistada (sama küsimärgina kõvera poosi võtab Hamlet ka lavastuse lõpus), Gertrudi magamistoas me vaimu nägemist Hamletiga siiski enam ei jaga. Tekib segadus, kuidas peaks vaataja end sellisel juhul positsioneerima, mida arvama vaimust ja mida Hamletist.

Kuigi võib tunduda ootamatu – paraku mitte originaalne –, et Hamlet saabub seda „kõige-kõige” (olla või mitte olla) monoloogi esitama rapiiriga ja higist nõretamas (ta on olnud usin vehklemiskunsti harjutama, nagu hiljem kuuleme), ei mõju see rapiiriga vehkimine sellel kohal kokkuvõttes siiski niivõrd laastavalt kui stseen hauakaevajaga, kus hauakaevaja vestlus pealuuga ja eriti viimasele õuntest silmamunade tegemine mängivad maha kogu tähenduslikkuse, mis on selles stseenis Hamleti suhestumisel pealuuga. Jälle kord seisame vaatajana silmitsi õõnsaks muutunud stseeniga.

Siit võiks muidugi veel pikalt jätkata, ent säästkem lugejat. Lavastus ei lõpe mitte joovastustundega, vaid justkui ebameeldivas pohmelusuimas: truu roomlane Horatio jookseb minema lausa kahe võimalusega Hamletile järgneda, mida peaks ju kõigi eelduste järgi välditama – rapiiri ja mürgikarikaga –, ning surev Hamlet ronib kasti otsa, et seal kõveraks moondunud monumendina seisma jääda, samas kui Laertes teatab, et lõpp on vaikus.

Olgu siis pealegi lõpp vaikus. Lugu ilma kokkuvõtteta. Neile, kelle arvates peab aga pimedasse ja külma Eestimaa sügisesse ilmtingimata kuuluma „Hamlet”, soovitan hankida Royal Shakespeare Company filmiversiooni „Hamletist” David Tennantiga peaosas.