Meediakaja

Meediakaja RSS

Sirp: "Meeleheitel koduperemeeste totaalne muutumine"

26.10.2012


„Lantimiskunstnikke” võib vaadelda – isegi peab vaatlema – kui EMTA lavakunstikooli tudengite mullusügisese Kinoteatri edasiarendust. Kolm näitlejat ja mõlemad teksti autorid-lavastajad on samad (ülejäänud on aga nende kursusekaaslased XXV lennust), samasugune on ka lavastuse ülesehitus ja meeleolu. Lavakujunduski on jäänud maksimaalselt napiks, välja arvatud nukk-mannekeenide sage ja mitte eriti õigustatud kasutamine (ühest eksemplarist oleks „Lantimiskunstnikes” piisanud küll). 

Areng on olnud võimas ja kiire, ent ootuspärane. Kas või seetõttu, et seda komöödiat ei tehtud õppetöö kõrvalt, vaid juba proffidena. Stand-up-comedy tasemelt on tõustud stand-by-comedy’ni, kui pidada silmas keskendatust seksi- ja armusuhetele, aga ka muudele sotsiaalselt õrnadele teemadele. Õigupoolest öeldakse juba etenduse alguses ära, et tänapäeva eesti noormehe elus on tähtsad ikkagi kaks asja: lisaks naistele ka karjäär. Omad vitsad saab üha kasvava teatrisuundumuse kohaselt ka meedia – eelkõige telesaatega „Tühivaade”. 


Kuigi ka „Lantimiskunstnikud” koosneb autonoomsetest, üksteisega rohkem või vähem seotud etteastetest, on siin kõik allutatud läbivale teemale: kuidas tänapäeva noored urbaniseerunud mehed saavad endale naisi lantida? Teema areneb, võtab ootamatuid pöördeid, on põhjalikult läbi komponeeritud. Ühtaegu tänapäevane ja klassikaline. Võib ju öelda, et kõigepealt on laval kolm Arno Talit, kellest saab kolm Toomas Nipernaadit, lõpuks aga kaks Jorh Aadniel Kiirt ja üks Tiit Piibeleht. Ka kvantiteeti on mullusega võrreldes rohkem: etendus kestab varasemast ligi poole kauem, mis on nii huvitava ja areneva süžee puhul suur voorus. 

Lantimiskunsti põhitõed, mida vastava kursuse läbiviija (Karl-Andreas Kalmet) sellel osalevale kolmele nohikule ja luuserile suurte raskustega pähe taob, on ühtaegu lihtsad, geniaalsed ja meeldejäävad. „Kui naine on kõrge enesehinnanguga, tuleb seda madaldada. Kui naine on madala enesehinnanguga, tuleb seda tõsta”, „kolme sekundi reegel”, rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng, eks-poisssõprade ja eks-koduloomade mängutoomine jne – vaatajale jääb see kõik esimese korraga meelde. Ei usu, et ta reaalses elus neid võtteid süstemaatiliselt rakendades saavutaks midagi muud peale naeruväärsuse. Kõik laval toimuv on lähedane, usutav, ent siiski kättesaamatu. See aga ongi kõrge kunsti peamine tunnusmärk. 

Ootamatuks ja, mis peaasi, õpetlikuks – saab esialgu karakterikoomikal baseeruv näidend siis, kui kursustel osalevatest algajatest saavad lõpuks ometi meistrid. Iga hea asi, kui seda saab liiga palju, muutub iseenda vastandiks. „Kas kerge meelelahutus või tõsine vaimupuue?” esitab näidend kategoorilise valiku. Kõigi kolme kursuslase puhul muutubki esimene teiseks. Õigustuski on varnast võtta: „Maailm on nagunii omadega perses, miks siis mina ei võiks ennast hästi tunda.” 

Tõsine tütarlaps ei vaja kuubikutesti, sõbrannatesti, silmatesti, valetesti ... Täpsemalt: ta ei vaja neid rohkem kui üks kord. („Kasuta oma aju! Mõtle midagi ise välja!”). Kes ütleks, et kursustel õpetatud viis punkti, kuidas naisi võrgutada (naeratus, huumorimeel, enesekindlus jne) oleksid valed? Ka kalapüügil on oma sissetöötatud nõksud ja strateegiad, ent ükski naine pole kala ja ükski mees pole ainult kalamees. Finaal teeb jälle omamoodi pöörde, diferentseerides lantimiskursuse ohvrid-kangelased sotsiaalse jätkusuutlikkuse või pigem elementaarsete inimtunnete taastekitamisvõime alusel. 

Nagu näidend ise on suurepärane ka trupp. Nii südamlikku, heroilist ja kütkestavat emakuju nagu pakub Maiken Schmidt, pole algupärases dramaturgias kaua nähtud. (Võib-olla Ülle Lichtfeldti „Vargamäe varjus” Mari kannatab võrdluse välja.) Kui ta viimast korda lavalt minema kõndides õhkab hellalt oma uue ideaali hüüdnime („Kampsun!”), on tunne, nagu valgustaks päike hetkeks pimedat teatrisaali. Kuna Schmidtil on veel kaks olulist rolli (kontorihiireke ja ööklubi valveblondiin), mis kõik omavahel kardinaalselt erinevad, suurelt osalt aga isegi vastanduvad, siis pole kahtlust: Schmidti puhul on Tallinna Linnateater saanud oma truppi efektse ja jäägitu ümberkehastumisoskusega, ent ikka šarmantselt ja loomulikult mõjuva näitlejanna. Liis Lass andis oma parima poptähe Mai-Liis Juuni lauluetteastetega. Jäi mulje, et „Lantimiskunstnike” hakitud ja kiirtulistamisele rajatud mängustiil talle eriti ei sobinud, pöörast särasilmsust ja entusiasmi ei kiiranud temast nii palju kui teistest noornäitlejatest. Mängutehniliselt oli ta aga, muidugi, kõigile võrdväärne partner.

Karl-Andreas Kalmeti lantimisguru oli lavastuse ohjade hoidja, ehkki oma kõigutamatus eneseusus ka selle ainus psühholoogiliselt staatiline kuju. Aga igas päikesesüsteemis peabki ju olema oma päike, mille ümber süsteem pöörleb. Kalmet oli väga ere päike. Tänuväärsed ümberkehastumisvõimalused langesid nohkarite (Märt Pius, Henrik Kalmet ja Kaspar Velberg) osaks. Tubli töö teinud triost omakorda jäi eriti meelde Märt Piusi Helmut – ainus, kes suudab kursuse järel muutuda võrgutamisautomaadist tagasi inimeseks. Vististi leiab ta ka oma tõelise armastuse. Hingesügavuse ja aususe poolest tõusebki esile kontorikolleegide (Pius ja Schmidt) raske, kuid sihikindel teineteiseleidmise liin, mis viib väga ilusa ja siira lõpuni („Mulle meeldib see, et ma saan sinuga koos söömas käia, sinuga koos töötada.”). Priit Pius lavastuse ainsa normaalse meestegelasena aga esitab kokkuvõtva monoloogi, lülitades karakterikomöödiale juurde ohudraama käigu. „Kes nad on sellised? Kust nad välja ilmusid?” ahastab see lihtne, traditsioonilisi meheväärtusi (rusikad, mitte silmakargavates värvides riided) ainuõigeks pidav, ilmselt vähese haridusega noormees ööklubides ja muudes lantimispaikades toimuva hipsterite ja metroseksuaalide invasiooni üle. Need vastuseta jäävad küsimused kõlavad nagu „mis on elu mõte?” või „kuhu see maailm niimoodi jõuab?”. 

Kas „Lantimiskunstnikud” õpetab midagi meesvaatajale, hoiatab kuidagi naisvaatajat? Ilmselt mitte. Näidendi tegelased on selleks liiga totaalsed friigid ja elavad oma maailmas (ehkki meist mitte kaugel). Sama hästi võiks oletada, et mõni Ott Leplandi kontserdil käinu hakkab edaspidi tema häälega kõõrutama. Näidendi tekst on oma žanris täiuslik. Laval paar pisiasja siiski häirisid: peale juba nimetatud liigse mannekeenilembuse ka tegevuse tagasikerimised tüki lõpus. Need oleksid võinud olla lühemad, sest põhjustasid sellisel kujul tempo tuntava languse. Intelligentseid kodumaised komöödiaid (pean silmas puhtaid selle žanri esindajaid, mitte desorienteerivate epiteetidega „must”, „lüüriline” jt varustatuid) pole meil ülearu palju. Kaua sa ikka „Pisuhända” vahid ja „Jalutuskäik vikerkaarel” on vist üldse televersiooniks tegemata. Nii on „Lantimiskunstnikud” suur progress mitte ainult tegijate, vaid kogu eesti teatrile. Seda kõlbaks mängida ka mõnes ärksamas harrastusteatris. 

Lavastuse sisulise poole kohta pole öelda midagi taunimisväärset. Aga kui Kinoteatrisse pääses huviline ikka sisse, kui pool tundi varem kohale tuli, siis Tallinna Linnateatris on sellisel kombel lootusetu seda lavastust näha – ole sa nohkar või lantimisguru. 

Veiko Märka