Meediakaja

Meediakaja RSS

Sirp: "Lauluga läbi filmide"

13.12.2012
Tallinna Linnateatri mõne aasta tagune muusikaetendus „Eesti teatri laulud”, kus võis näha-kuulda meie laulvaid näitlejaid, sai nüüd oodatud järje „Eesti filmi laulude” näol.

On ju eesti filmil ikka 100. juubelitärmin! Mõlema programmi idee generaator ja muusikajuht on olnud Riina Roose, kellel arranžeerija ja lavamuusikuna oli abiks klahvpillimängija Jaak Jürisson (tegi kaasa ka „Eesti teatri lauludes”). 

Linnateatri Põrgulaval esietendunud „Eesti filmi laulude” kava koosneb vokaaliga muusikanumbritest, mis on kõlanud kodumaistes linateostes, alates esimesest eesti helifilmist (Theodor Lutsu „Päikese lapsed”, Georg Malmsténi muusika, 1932) XXI sajandi mängufilmini (Elmo Nüganeni „Nimed marmortahvlil”, Margo Kõlari muusika, 2002).

Etteruttavalt öeldes on see programm hea näide, kuidas ühes muusikaetenduses on võimalik suhteliselt nappide, kuid täpselt valitud lavastuslike detailide, kostüümide ning minimaalse tantsuliikumisega saavutada tase, mis balansseerib maitseka meelelahutuse ja professionaalse musitseerimise ühendusjoonel. Kumb siis peale jäi – kas meelelahutus või musitseerimine? 

Mis puutub lavastuse kui terviku hoogsasse temposse, vaimukatesse kalambuuridesse, humoorikatesse tantsunumbritesse ja ka publiku kaasamisse nutikate viktoriiniküsimuste näol, siis selline meelelahutus ei saa küll kedagi külmaks jätta. Loomulikult see naerutab ja paneb kaasa elama. Kui aga rääkida muusikast ja musitseerimisest, siis Linnateatri näitlejate mitmehäälne a cappella puhtalt laulmine on juba päris tõsine asi. Sai ju etendusel kuulda erisuguseid a cappella kooslusi: alates kolme näitlejanna triost (Viktor Nevežini „Veealused karid”, Boris Kõrveri muusika, 1959) kuni laulu „Kui mina alles noor veel olin” (filmist „Kevade”) kaheksahäälse seadeni. Selline musitseerimise kvaliteet nõuab esitajailt peale loomupärase musikaalsuse juba ansamblilaulu vilumust ja üksjagu tööd.



Etendust jälgides saab aimu, kui mitmeplaaniline on tegelikult eesti filmimuusika (täpsemalt selle vokaalne osa). Roose trupp pole läinud kavavalikus õnneks kergema vastupanu teed, mis tähendanuks panustamist vaid igihaljastele filmihittidele à la „Pistoda laul” „Viimsest reliikviast” (lisaloona see siiski kõlas!) jms. Mõistagi polnud neist ka päriselt mööda mindud. Miks pidanukski, sest kui kõlama hakkasid kaks Ülo Vinteri menulaulu Sulev Nõmmiku kultuskomöödiast „Siin me oleme” (1978), siis tuksatas usutavasti midagi nostalgiamaigulist igas kuulajas-vaatajas. Ja mitte ainult neis, kes kuuluvad vanuserühma 50+.

Ka Olav Ehala filmimuusika hittidest ei saa vist ei üle ega ümber: „Nukitsamehe” (1981) filmist ei esitatud küll kõige tuntumaid lugusid (nt „Rahalaulu” või „Päikeseratast”), ent pisut šaržilikuks mängitud „Kurjuselaulu” sai kuulda sellegipoolest. Ilmselt mäletatakse mõnevõrra vähem Ehala muusikat Helle Murdmaa filmile „Karoliine hõbelõng” (1984). Otsekui mäluvärskenduseks kõlasidki nüüd Põrgulaval sealt pärinevad naljakate lambamäägimistega pikitud „Lambalaul” (vokaalsekstetiga) ja Sandra Uusbergi veenvas esituses ka „Näki laul”.

Kuigi eesti film sai tänu Johannes Pääsukese jäädvustatud lendur Utotškini lennusõidule (1912, see filmilõik pole säilinud) tänavu saja-aastaseks, on eesti filmikunsti põhilise osa, s.t tänasesse päeva ulatuva reaalse kultuurilise tähendusväljaga ajalugu vaid pisut üle poole sajandi pikk. Riina Roose tegi oma meeskonnaga läbi päris põhjalikud „väljakaevamised”: alustanud aastast 1959, jõuti muusikaprogrammis vahepealseid kümnendeid läbides ka XXI sajandisse välja. Ja vähe sellest – trupp oskab mineviku filmilaule ka XXI sajandi vaatenurgast lahti mõtestada, või vähemalt tänapäevaselt serveerida, umbes nagu camp’i.

Näiteks kui rääkida kahest episoodist filmist „Vallatud kurvid” (1959, Gennadi Podelski muusika), siis esimene lugu „Motosportlased” oli lavastatud kentsaka show’na (kiivritega tsiklitüdrukud, vokaalselt imiteeritud ringrajahääled jne). Teine laul „Mõtisklus” kõlas Andero Ermeli ja Liis Lassi (flööt) esituses aga tõsiseltvõetava lüürilise ballaadina. Liis Lassi kui laulja üheks meeldejäävamaks etteasteks oli kindlasti laul „Kui tahad olla hea” Semjon Školnikovi linateosest „Varastati Vana Toomas” (1970, Uno Naissoo muusika).

Huvitav on kogeda, et kui Ehala, Naissoo ja Podelski filmimuusika käekiri seostub nimetatud heliloojate väljenduslaadiga äratuntavalt, siis näiteks Eino Tambergi „Laul kaugest kodust” Jüri Müüri filmist „Inimesed sõdurisinelis” (1968, Ralf Parve tekst) üllatas päris tugevalt. Levimuusika ei ole teadagi ju Tambergi teema, ent tuleb välja, et mingil määral siiski …

Iga filmilaulu esitust eraldi käsitleda pole siinkohal siiski võimalik, sest koos lisalugudega kõlas neid Põrgulaval umbes-täpselt 30. Mis aga tervikmuljes sümpaatselt tähelepanu äratas, oli nende palade hästi ökonoomne ansambliseade. Bändi kui sellist laval polnud, lauljate saatmise põhiraskus oli Jürissoni kui klahvpillimängija õlgadel, süntesaatoril aitas teda mõne lisapartiiga üsna mitmes numbris ka Roose ise. Episoodiliselt istus üks või teine näitleja ka trummikomplekti taha, mõnikord ilmus saatepillina välja akustiline kitarr, mõnikord akordion ja isegi flööt. See kõik tegi laulude instrumentaalsaated märksa vaheldusrikkamaks, sest ainult kaks klahvpilli oleksid jäänud kõlavärvidelt märksa kahvatumaks ja skemaatilisemaks.

Lauluga läbi filmide – Linnateatri muusikalavastuses oli tunda tegijate siirast ja ehedat mängu- ja tegemisrõõmu, publikult usutavasti mõnikord nii äratundmis- kui taasavastamisrõõmu.

P.S Kaks päeva hiljem (26. XI) toimus Von Krahlis ka PÖFFi ja TMW ühiselt korraldatud „Eesti filmi­muusika pidu”. Erinevalt Linnateatri lavastatud programmist oli siin tegemist klubilise üritusega, kus kahel püünel (baaris ja teatri proovisaalis) astusid vaheldumisi üles peamiselt noorema põlvkonna muusikud (Lauri-Dag Tüür, Wolfredt, Rainer Jancis jpt), kes mingit pidi visuaalkunstiga seotud.

Sümpaatseid üllatusi oli mitmeid, näiteks Jakob Juhkam (klahvpillid, kitarr) oma proge-rock’i kooslusega või Mari Kalkuni tänapäevased etnomuusikalised heiastused. Mittesümpaatseks üllatuseks oli aga korraldajate valik panna mõni bänd esinema Von Krahli proovisaali, mis on nii väike, et nii mõnedki huvilised pidid ukse taha jääma … Aga muidu oli see meeldivalt sumbuurne filmimuusika pidu! 

Igor Garšnek, Sirp 13.12.2012