Meediakaja

Meediakaja RSS

Sirp: "Kolm vihmast päeva"

10.04.2013
Diana Leesalu lavastus on nii lihvitud, et sobib Tallinna Linnateatrisse liigagi hästi, kirjutab kriitik Keiu Virro.

Lund sadas. Tallinna Linnateatris oli kohe algamas „Kolme vihmase päeva” etendus. Mõtlesin, et annab alles näidendile igavamat nime välja mõelda. Igikestvast talvest tingitud frustratsioon?

„Ühes vanas puutumatuna seisnud Manhattani korteris tuleb madratsi alt päevavalgele päevik, mis on täidetud põgusate ja võib-olla isegi kodeeritud sissekannetega 1960ndatest aastatest, mil seal elasid kaks noort arhitekti. Oma loometee alguses seisvad arhitektid veetsid päevi, üritades meeleheitlikult projekteerida oma esimest maja, teadmata sealjuures, et ülemaailmne tuntus terendab tegelikult juba silmapiiri taga. Kolmkümmend viis aastat hiljem saavad samas korteris kokku nende lapsed, et minna koos vanemate testamendi ettelugemisele ning lahendada saladus, mida näib peitvat see ebatavaliselt napisõnaline päevik.”

Ostsin kava. Olen viimasel ajal hakanud kavalehtede ja lavastuste tutvustuste olemasolu kuidagi selgemalt teadvustama. See juhtus vist pärast seda, kui ma ühel üsna uimasel päeval plaanisin vaadata kahe noore koreograafi esimesi lavastusi ning oleksin peaaegu enne teist etendust koju läinud, sest seda tutvustav tekst oli surmigav ja kujutlus elu lõpust oli iroonilisel kombel üsna elav. Muide, see oli suurepärane lavastus. 

Vaatasin nüüd „Kolme vihmase päeva” kavalehte selle pilguga, kas see tekitab uudishimu. Kas see annab mingisugust olulist lisainfot või on sinna pigem lihtsalt tekstimassiiv kokku kuhjatud, sest muidu oleks ebaviisakas kava eest paar eurot küsida? Infot ei olnud palju, aga piisavalt, et ärgitada minus sportlikku hasarti (spordiosakond kuulub jätkuvalt kultuuriministeeriumi alluvusse, eks?). Mõned vihjed näidendi autori Richard Greenbergi stiili, tegelaste iseloomu ja lavastusmeeskonna tausta kohta. Kui sellele lisada teadmine kahe vaatuse ajalisest hüppest olevikust minevikku ning ootus, kuidas lahendavad näitlejad ülesande mängida kaht rolli, hakkas juba päris põnev.

Niisiis, kolm näitlejat mängivad igaüks kaht rolli: Priit Pius on arhitekt Ned ja tema poeg Walker, Maiken Schmidt on Nedi tütar Nan ja Nani ema Lina, Mikk Jürjens on arhitekt Theo ja tema poeg Pip. (Oeh, mulle tundub, et seda oleks skeemina palju lihtsam edasi anda.) Ehk siis, kolm näitlejat mängivad last ja lapsevanemat ajal, kui mõlemad on kolmekümnendates eluaastates. Ülesanne missugune: ühest küljest mängida täiesti erisuguse iseloomuga tegelasi ja anda seejuures edasi neid ühendavaid nüansse. Muide, kavaleht tekitas siin jälle sportlikku huvi. Kas sealsed tegelaste visandid on lõplikes rollilahendustes äratuntavad? Näiteks Maiken Schmidti mängitud Nan (tütar) on kavalehe kohaselt „otsustavalt normaalne”. Sellel tegelasel on huvitavaid nüansse – üks armastuslugu minevikust, tunne, et ta peab hoolitsema ja hoidma ka flanöörist venda („flanöör” ei ole meie kultuuriruumis just ülearu levinud mõiste, lavastuse puhul on see aga üks peamistest märksõnadest) –, ent nähtud etenduses jäid need siiski pigem visandlikeks ning Schmidt mängis tegelase normaalsuse sisuliselt igavuse piiri peale. 

Küll aga oli Maiken Schmidt haaranud kinni võimalustest, mida pakkus Nani ema Lina roll. See tegelane on kavalehe sõnul samas vanuses „salvav, tüüpiline lõunaosariiklane, labiilne, veetlev, kuid mingil määral tehtult”. Iseloomustus kõlab negatiivselt, laval nägin pigem vastupidist. Kuivõrd „lõunaosariiklane” ei öelnud mulle praegusel juhul midagi, mis oleks tundunud siinses kontekstis olulisena, siis minu peas sai sellest pigem Eesti „lõunaosariikide” ehk Tartu tähistaja – ühes selle linnaga seostuvate puumajade, lõputu (halva) veini ja filosofeerimisega. Selline tudenginostalgia. 

Maiken Schmidti Lina sobib sellesse konteksti: spontaansus, elurõõm segatuna traagikaga (mulle tundub, et Schmidt ühendabki näitlejana nii koomilise kui ka traagilise potentsiaali ning suudaks seetõttu ühtviisi välja kanda nii koomilised karakterid kui ka naiskangelased maailmaklassikast). Lavastuse kontekst annab ette, et Lina spontaanne käitumine viitab tulevasele maniakaaldepressiivsusele, aga mulle tundub, et selline eelteadmine ei ole karakteri loomisel olnud kuidagi rõhuv. 

Nagu Maiken Schmidt tundub ka Priit Pius olevat ühtviisi andekas nii komöödia- kui ka draamažanris. Nojah, ooperis ehk pisut vähem, aga üldjoontes näib olevat mõningaid kalduvusi ürgandekuse poole. Selle lavastuse kontekstis tundub ka Piusi mängitud tegelastest huvitavam teises vaatuses nähtu. Kui poja Walkeri tegelaskuju ja tema eesmärgid/eesmärgitus jääb pisut segaseks ja muretus raskeks, siis suurepäraselt õnnestub algselt vaikse ja endassetõmbununa näiva Nedi karakteri avamine andeka sihikindla mehena. Nedi tunded Lina vastu on ühest küljest justkui sordiini all, aga teisest küljest näivad seda tugevamad. Tunded ilma tundlemata – võluv. 

Mikk Jürjensi kehastatud Pip (esimeses vaatuses) jääb perekonnatraagikast kõrvale, tema tegelaskuju lisab pigem vürtsi õe ja venna suhetesse. Olulisem tegelane on teise vaatuse Theo, kellel on küll lavaaega vähem kui kahel teisel tegelasel, ent kes on sisuliselt edasiste sündmuste päästikuks ja taustaks. Teised tegelased lähtuvad temast nii oma tegudes kui ka tunnetes, ta põhjustab nii süütunnet kui (kaudselt) ka positiivseid emotsioone ning on seega kohal ka ilma füüsiliselt laval olemata. Selleks on aga tarvis need vähesed hetked meeldejäävaks mängida – Jürjens tuleb sellega toime. Tema mängitud Theo on ühtaegu pealiskaudne ja muretu (vähemasti inimsuhetesse puutuvas) ning seejuures traagiline, tunnetades (aga mitte tunnistades) oma keskpärasust. Erinevalt Maiken Schmidtist on Mikk Jürjens mänginud oma tegelase negatiivseks. (Võrdlusena meenub kohe Jürjensi roll „Amy seisukohas”). Theo ja Lina on tegelastena piiri peal, mõlemal on vaid väike samm selleni, et muuta oma positsiooni hea-halva skaalal. 

Teise vaatuse karakterid mõjuvad nüansirikkamalt ja läbitunnetatumalt. Teksti ülesehitust jälgides on selles oma loogika. Esimene vaatus räägib justkui lõpu ära, teine vaatus annab juurde puuduvad tükid, kummutab mõned esialgsed järeldused ja asendab need uutega. Lavastuse oleviku võti on minevikus. Ka ülesanne, mis publikule lahendada jääb, ei puuduta kuigivõrd seda, mis saab lastest või kes nad on. Küsimus on selles, mis juhtus toona, minevikus. Millised sündmused lõid oleviku. Lapsed annavad oma vanemate elule tausta: neil puuduvad isiklikud suured saavutused, pigem on nad vanematega võrreldes või vanemate taustal, karmilt öeldes, lihtsalt midagi inimtapeedi-taolist. Lavastuses on lapsed oma vanematest võõrandunud, viimastesse puutuv info jõuab seega nendeni suurte kadudega. Walkeril ja Nanil puudub kood, mille abil tõlgendada isa päevikut. Etenduse vaataja on mõlema vaatuste tegelastest üle, tal on kõige rohkem infot. Lõplikku pilti siiski mitte. Kui päeviku kirjutaja ütleb, et ta kirjutab vaid siis, kui on rõõmus, siis kas see on ka kood, mille abil lugeda sissekandeid sõbra surmast? Või kehtib see ainult sõnadele „Kolm vihmast päeva”? Lapsed tõlgendavad ajalugu, nagu seda ikka tegema kiputakse: konstrueerivad selle lähtuvalt olevikust ja panevad nii kohati korralikult puusse. 

Lavastusele võib lisada mõttelise kolmanda vaatuse. Publikul on kaks pilti: olevik ja minevik. Kolmandas vaatuses, mis leiab aset vaataja peas, jääb selgitada, mis toimus vahepeal. See ei ole kriminaalromaan, kus autor lõpuks ise kõik detailid kätte annab ja mille just seetõttu võib kohe järgmisel hetkel vabalt ka unustada. 

Lavastus on nii korralik ja lihvitud (hästi komponeeritud tekst, detailideni läbi mõeldud näitlejatööd), et see sobib – kui nii saab öelda – Tallinna Linnateatrisse liigagi hästi, kuhugi lavastuste „Aeg ja perekond Conway” ning „Amy seisukoht” vahele. See sobitumine on ühest küljest kompliment lavastusmeeskonnale, aga nii urgitsemise mõttes ütlen siiski, et väike kahtlus on, et ehk jääb nii korralik lavastus lihtsalt kogemata kahe silma vahele. 

Keiu Virro, Sirp, 5.04.2013