Meediakaja

Meediakaja RSS

"Siirus teatrilaval"

31.10.2011
Postimees
Triin Truuvert

Tallinna Linnateatris esietendunud Mladen Kiselovi uuslavastuse «Amy seisukoht» edasikandvaim jõud on konflikt teatrikunsti ja filmimaailma, vaimseid väärtusi hindava ja sisutihedat mõttetegevust pärssiva vahel.

«Aga minu põlvkond … üldiselt me ei käi enam teatris. Me ei pea seda oluliseks,» teatab 22-aastane Dominic (Mikk Jürjens) rahumeeli. «Põmm-põmm»-filmide mõjuvõimuses noorsand, kelle Amy (Hele Kõrve) omastele tutvustamiseks endaga koju kaasa toob.

Istekohtade ümberpaigutamise teel intiimsemaks muudetud Taevalavalt on esiotsa hoomata midagi idüllilist, kui seinte ääres pimedusse mattunud peegellauad hetkeks kõrvale jätta. Silme ees on pastelsetes toonides mööbliga sisustatud veranda (kunstnik Iir Hermeliin). Selle kohal rippumas osa augulise mustriga metallist katusest, millest läbi kumav oranž valgus tekitab sooja tunde. Taamal veranda laest maani valge kardin. Kõrvuni teineteisesse armunud noortest rääkimata.

Seda aga hetkeni, mil saabub koju Amy näitlejannast ema Esme (Anu Lamp). Tutvumisel Dominiciga on Esmes tunda naljatlevat kohmetust, millele järgnevad tema teravad rünnakud noormehe aadressil vaheldumisi vaikiva kohalolu ja rahulike ilmetega. Sisemist pinget ja hirmu oma tütrest ilma jääda on aga tunda algusest peale; seda ei leevenda sugugi vanuripäevi veetva vanaema Evelyni (Helene Vannari) pidev kohalolu – seda kas või liikumatult ratastooli aheldatuna.

Lisades Esme juurde edevust, teatraalsust ja vastutuse pelgamisega seotud lapselikku käitumismaneeri, mis väljendub spontaanselt diivanile kõhuli viskumises, on tulemus omapärane. Koomiline, keerulise isiksusega, aga samas läbinägelik vana kooli eetikaga naine, kes jääb truuks oma elutarkusele.

Dominici kindlameelsus oma tõekspidamiste juurde jääda on sama kõigutamatu nagu Esmelgi. Ka Amyt suudab see karjerist oma tahtmise järgi mõtlema panna.

Lõpuks omandab ka Dominic leplikuma meele. Tema tulevik peegeldub Esme finantsasjadega tegelnud, kuid need lootusetult põhja lasknud rahuliku loomuga leskmehel Frankil (Kalju Orro).

Kõrvuni võlgades Esme lõpetab pantomiimitantsijana väikeses teatris. Tema lavapartneriks Toby (Kristjan Üksküla), enesekeskne noormees, kes vaevab ennast küsimusega, kuidas jõuda nii suure meisterlikkuseni nagu Esme.

Mingit retsepti siin ei ole. Ühe võimaliku vastuse sellele küsimusele võib aga välja lugeda pantomiimilisest stseenist Aleksander Eelmaa seades, mida Esme ja Toby lõpus etendavad. See innustab kogu aeg edasi töötama soovitud eesmärgi nimel. Mitte himustada keelatud vilju või lihtsalt loorberitele puhkama jääda. Suure tahte juures on ka täiesti nullist alustades võimalik jälle lendama õppida.

Väikese teatri lavastusega tulnud ootamatut edu põhjendab Esme lausega: «See tükk meeldib inimestele sellepärast, et nad tajuvad, et see on siiras.» Sedasama võiksin öelda ka Kiselovi lavastuse kohta.