Meediakaja

Meediakaja RSS

Sada aastat mälestuste majas (Postimees)

08.06.2018
«Miljoni vaade» on mitmetähenduslik pealkiri, Paavo Piigi näidend sobib igati orgaaniliselt EV 100 teatrisarja «Sajandi lugu». Sisutihe kavaleht annab ülevaate sündmusrohkest kümnendist 2000–2010, mille suhtes ajadistants veel napp, kui mitte olematu. Näidendit läbistavad ajakajalised märksõnad teevad mälu hoobilt virgeks. Löövaks proloogiks kujuneb Arnold Rüütli valimine vabariigi presidendiks aastal 2001; jõuliselt pressib sisse pronksiöö, aprill 2007 vallandab peategelases ajaülese seostelaviini. Peene alltekstiga kõlab laval Ansipi loosung viiest rikkamast riigist, sellal teeb peategelane Ants redelil viis kobavat sammu laguneva lae poole.

Kavalehelt puudub üks tähtis lugu: mängupaiga, Toom-Kooli 9 maja lugu. Kohavaim mängib intensiivselt, ehedalt kaasa. Vaheajal ringi uidates tekib aim, et majasoppides on peidus salapäraseid tegelasi.

Loosi tahtel teatrisarjas partneriteks saanud Tallinna Linnateater ja Vana Baskini Teater on loogilisem tandem, kui esmapilgul näis. Vana Baskini Teatril püsitruppi pole. Komöödiažanr eeldab ekstra andekaid näitlejaid. Kui lauskomöödiaid teha üha ja järjest, võib küll juhtuda, et artist hakkab rolle rajama n-ö kindla peale. Eks ole sedagi Vana Baskini Teatris kogetud, nagu igal pool mujalgi, aga see ei kahanda näitlejate paindlikkust, rutiinist lahti laskmise rõõmu, kui ülesanne vääriline. Linnateatrile on tunnuslik tugev psühholoogiline näitetrupp, olulistes lavastustes lisandub igavikuline kujundikaal.

«Miljoni vaate» esietendusel tundus kogumulje rabe, kiskus kohati ahtalt estraadlikuks. 5. juuni etendusel püsis nukkernaljakas tasakaal ajalikuma sebimise ja aega vaatleva kõrvalpilgu vahel. Elmo Nüganeni lavastajakäekirjas jääb määravaks teises vaatuses nagu muuseas loodud aegade sild, millest tekib kogu läbi(ela)tud sajandi kvintessents. Lummab aknatagune ballett oma poeetilises naivismis, finaalis saavad päristähenduse kolm testsõna: maa, paber, muusika. Ses mälestuste majas ei kehti gravitatsioon, mäluruumis kohtutaksegi maa ja laotuse vahel tantsiskledes. Riina Roose muusikaline kujundus kogub sugestiivsust, koos koreograafiliste puhangutega unenäo piiril.

Loo teljeks on vana mehe Ants Rahuoja saatus, keda hinnalise kinnisvara pärast piiravad sugulased, kimbutavad kontvõõradki. Egon Nuteri rollide galerii muutub ajas aina ampluaatumaks, samas püsib näitlejale iseloomulik tragikoomiline kaitsetuse ja ilmavõõruse mõõde, mis väljendub eriilmeliselt. Mõelgem Nuteri töödele eri teatrites: Variuses mängib ta täiesti uudses tõsinukruses Lennartit («Lennud»), aga ka hingekidalist Ingmar Bergmanit («Vihmapiisad ja kuupaiste»), Ugalas hellahingelist Kõrboja Reinu («Kõrboja perenaine»), veel hiljuti oli Ugala mängukavas minoorselt südamlik üksiklane Raine («Erakordselt heatahtlik mees»). Pensionil balletiõpetaja Ants Rahuoja rollil on jälle oma isikupära, hajevil siseilm ristub vintske jonnakusega, abitus terasusega. Nuterit jälgides on kerge olla tema Antsu poolt.

Antsu vennatütar ja ta vahmiil on mängitud õige napi distantsitajuga. Üldse torkab silma lavastaja tarkus vältida osalahendustes ootuspärasust ja allajoonivat hinnangulisust. Liina Tennosaare Aino on pigem soojatooniline ja segaduses, Raivo Rüütel Juhanina hoiab jaheneutraalsust, Märt Pius nende poja Erki osas mängib klaariks mehistumise arengukaare. Ratsionaalsust ja kummastatust ühendab sujuvalt Anne Paluver proua Helmina, kes ilmub ootamatult, suunab Antsule kord sarkastilisi, kord igatsevaid repliiginooli. Humoorikaid nüansse pakub temale omase stiilitunnetusega Helene Vannari naabrivalve aktivisti rollis. Mahevalulise akordi lisab lõpuks Nõmmelt saabunud Andres Valingu, keda Kalju Orro ja Märt Keerutaja mängivad kumbki omamoodi vagusalt.

Sündmustikku pingestavad oma aegruumist, ajatuks saanud ajaloost, olevikku sisenejad. Antsu venda Peetrit kehastab Argo Aadli veenva nappusega, vendade suhtlemises on loetav ühine lapsepõlv ja teineteisemõistmine, aga ka ajaloo vastasleeridesse paisatuse paratamatus, kerge vimm. Ehedalt mittenäitlev on Antsu ja Peetri veel nooruke isa Taavet, kes Germo Toomikuse kehastuses suletum ja tõsisem, Oskar Kröönströmil avalama lootusrikka naeratusega.

Nõtke mõnuga sooritab oma kahe kohvri etüüde Rain Simmul professionaalse korruptandi Aarena, kes «lülitab end välja, kui emotsionaalseks läheb». Õõvastav-naljaka tüübi puhul on satiirisihik kõige konkreetsem, roll armutult aktuaalne.

Erki satelliidina Antsu majja imbunud Pilleriini pärispale paotub tasahaaval, ent pöördumatult. Kaks osalahendust erinevad kraadi võrra. Saara Nüganeni Pilleriin mõjub esialgu ilmsüütu ja lahkena, ka on nad Erkiga lähedasemad, mistõttu häiris, et noorte suhteliinis oleks nagu miski lõpuni kirjutamata. Evelin Võigemasti lavaelust hoovas kohe enesekindlat jahedust, ka Erki võõrastas või pelgas teda omajagu, selle Pilleriini hingus muutus aina külmemaks.

«Miljoni vaade» äratab mälus ka varemloodud maailmu. Haarav on jälgida, kuis Elmo Nüganen otsekui tsiteeriks oma filme: enam või vähem vihjeliselt meenuvad nii «Nimed marmortahvlil», «1944» kui «Meeletu». Nende kohal aga õõtsub rippsillana Tom Stoppardi «Arkaadia», mille Nüganen lavastanud Peterburis. Laval tekib aegade side Eesti moodi, meie vabariigi ajalugu on nii lühike. Üks suguvõsa, koos paari kohatu sissetungijaga, mahub vana maja akendele, tardub ootama jäädvustamist fotole. Kes selle foto õieti tegi ja kes ta kord ilmutab, kes jäävad pildil selgelt nähtavaks ja kelle kontuurid hajuvad, kui hämar või ere on mäluvalgus? Vastused annab aeg.


Pille-Riin Purje
Postimees, 8.06.2018