Meediakaja

Meediakaja RSS

"Rohkem andestust ja mõistmist. Intervjuu Richard Kalinoskiga"

15.04.2011
Sirp
Doris Kareva

Ameerika näitekirjanik Richard Kalinoski ärgitab näitlejaid avama oma siseilma

Tallinna Linnateatris jõudis märtsi lõpus lavale ameerika näitekirjaniku Richard Kalinoski näidend „Koletis kuu peal”, väga valus ja südamlik lugu kahe noore inimese armastusest, taustaks armeenlaste genotsiid 1915. aastal. Esietendusel Tallinnas viibis ka autor.

Millised on teie juured, päritolu, seosed Euroopa ja Armeeniaga? Millega olete seotud praegu?

Minu isapoolsed vanavanemad on pärit Poolast ja emapoolsed Saksamaalt. Armeenia verd minus ei voola, nagu sageli arvatakse, küll aga on selle rahva saatusest mulle palju kõnelnud mu esimese naise vanemad. Mu vanaema oli väga vana või, noh, tublisti üle neljakümne, kui mu isa sündis viimase, kolmeteistkümnenda lapsena. Ma pole oma vanaema kunagi kohanud ega määratle end oma juurte kaudu, see pole mulle kuigi oluline. Kõik ameeriklased peale põlisrahvaste on ju immigrandid. Armeenlasi on Ameerikas väga palju, aga neist teatakse vähe. Nad ei ole mitmel põhjusel kogunenud, et end kehtestada, pigem on nad psühholoogiliselt ikka veel seotud oma kodumaaga, kuigi püüavad igati kohanduda ameerikalikkusega. Tundub, et nad elavad oma rahva tragöödiat suletud uste taga veel praegugi tagantjärele üle. Kirjutamise kõrval töötan ma praegu Wisconsini ülikoolis draama erialal, valmistades ette näitekirjanikke, aga annan ka draamaõpetust tulevastele pedagoogidele ja sotsiaaltöötajatele.

Milline on praegu Ameerikas teatri tähendus ja olukord?

Minu õpilastest enamiku vanemad on käinud ülikoolis või, mis veelgi olulisem, neil on side teatritraditsiooniga. See on muidugi vaid väga väike osa ameeriklastest. Liigagi paljudele on ikka veel mõistetamatu, miks peaks üleüldse teatris käima, kui on olemas jalgpall ja televisioon ning võib laenutada DVDsid. See loob teatritrupile väga pingestatud olukorra, eriti kui riik on loobunud toetamast. Repertuaariteater on paraku sunnitud arvestama sellega, et publik kataks lavastuse väljatoomise kulud. Väga otsene on seos filmiga. Kui lavastuses mängib mõni filminäitleja, ükskõik kui hästi või halvasti, tagab see automaatselt publikumenu. Näidendi sisu on selle kõrval teisejärguline. Ja suure menuga lähevad kõikvõimalikud muusikalid, näiteks koomiksil põhinev „Ämblikmees”, mille lavastusele on kulutatud 65 miljonit dollarit. See on sotsioloogiliselt huvitav nähtus: kuna sinna on pandud juba nii palju raha sisse, tuleb teha kõik, et see tagasi saada; kapitalism on käivitatud täiega, kogu arsenal on käiku lastud. Ameerika teater kipubki olema ebaproportsionaalselt New Yorgi keskne ja tugevalt mõjutatud tehniliste võimaluste arengust. Sageli võrreldakse end just kinoga, püütakse kohale saada sama suurt publikut enam-vähem samade vahenditega. Aga teatri võimalused on teised. Ameerika tugevad teatrikeskused on ka Chicago, Seattle ja Minneapolis, paraku on need aga sunnitud riigi toetuse nimel omavahel pidevalt võistlema.

Mil määral mõjutab see näitekirjanikke?

Olen ise juhtinud mitut teatrit ja tean seda päris hästi. Kõigepealt määrab näidendi lavastamise suuresti näitlejate arv. Kui maksta eelarvest näiteks 40 protsenti näitlejatele, tuleb kokku hoida millegi muu pealt. Mononäidendid, mis on praegu tõusev trend, ei paku mulle endale erilist huvi, aga kahe kuni viie näitlejaga tükil on kõige rohkem eeldusi lavastatud saada. Lisasin hiljuti näidendisse, mida praegu kirjutan, neljanda tegelase. Kui aga satuksin hoogu ja kirjutaksin juurde veel mõned, siis seitsmenda-kaheksanda juures saabuks piir, kus teater jääks kõhklema: on sel ikka mõtet? Praegu on Ameerikas tõusuteel näitekirjandus, mille põhiline eesmärk on publikut šokeerida. Ja paistab, et see toimib – aga kui kaua? Näidend võiks lisaks šokeerimisele olla ka aus, puhastada, ülendada. Mis puutub teemadesse, siis on Ameerikas alati lööki rassismiteemalistel näidenditel ja kõigel, mis puudutab nüüdisaja haiguslikkust, malaise’i, mõistuse ja tunnete vastuolu … Aga omajagu üllatuslikult ei käsitle enamik ameerika näitekirjanikke üldse nüüdisaega. Tõenäoliselt pelgusest, et sotsiaalse probleemi tõttu, mis näidendi keskmesse toodud, kaotab tähenduse ka teos ise.

Milline on esimene impulss, mis teie lood käivitab?

„Koletises kuu peal” algas kõik lauast, mille taga istuvad mees ja naine. See pilt oli mul silme ees kohe algul olemas. Ja stseen, kus Seta end laua alla peidab. See on draama ründemoment, esimene vastasseis. Aga mis põhjusel see olukord tekib ja kuhu areneb – kogu lugu tuli sinna ümber alles tuletada. Kõige olulisem on näidendit kirjutades paika panna algus ja lõpp. Ja need sujuvalt ühte põimida. See viimane on ehk kõige raskem. Mulle on „Koletis kuu peal” ennekõike Seta lugu, kogu näidend sai alguse tema tegelaskujust. Setas on ühendatud mitmed omadused, erinevad naised, keda olen tundnud. Ennekõike on temas kehastunud armastus ja vaprus, mida pean elus kõige olulisemaks. Selles sisuliselt mehe-naise näidendis ei ole armumine üldse teemaks, pigem teineteisega kohanemine ja armastuse aeglane tärkamine, kujunemine, kasvamine. Seta on tõeline kangelanna, küll mitte lahingurindel, vaid koduperenaise igapäevaelus. Aga kõik need väikesedki sammud sellel ajal, selles maailmas nõuavad suurt iseloomu, ühtaegu ohvrimeelsust ja endale truuksjäämist. Seta kindlameelsus, kannatlikkus ja õrnus, püüd mõista ja end mõistetavaks teha, siirus ja vankumatus on selle näidendi alus. Et see ilmsiks tuleks, et seda välja mängida, pidin looma Arami, vastava mehekuju, kes kehastab ühtpidi 1920. aastate Ameerika edukat härrasmeest, ent varjab koletuid hingehaavu. Aram on palju lõhestatum kui Seta, kuid just tema teeb läbi suure arengu heitunud lapsest küpseks naiseks.

Mil määral kattub Tallinna Linnateatri lavastus teie ootustega?

Olen näinud umbes neljakümmet „Koletise kuu peal” lavastust eri maadel, nii hoidusin midagi ootamast või oletamast. Aga etendus, mida nägin, ületas peaaegu kõik eelmised. Tõsi küll, Ateena lavastus oli samuti muljetavaldav. Ja Irina Brooki, Peter Brooki tütre lavastus Pariisis. Kuigi see kuuldavasti oligi põhjuseks, miks „Koletis kuu peal” Eestisse jõudis, on siinne lavastaja leidnud hoopis omamoodi lahenduse. Tallinna esietendus liigutas mind sügavalt. Esiteks näitlejate mäng – erakordselt puhas ja nüansirikas. Huvitavalt ja väga loomulikult on lahendatud jutustaja ilmumised ja lahkumised; pilk, millega ta poissi saadab, on pilk, millega vist igaüks meist oma lapsepõlvele tagasi vaatab. Kõik näitlejatööd olid suurepärased. Nii lavakujundus, muusika kui ka valgustus olid üllatavalt diskreetsed, napid ja tervikuga kooskõlas. Väga tundliku käega loodud lavastus.

Mismoodi on nähtud lavastustes lahendatud Vincenti roll? Mis on lavastamisel seni osutunud kõige probleemsemaks?

Enamasti mängivad Vincenti lapsed. Samas ei leidu alati lapsi, kes selle üsna keerulise rolli välja mängiksid, nii et mõnigi kord – et mitte öelda ligi pool juhtudest – on juba selle tõttu etendus ära vajunud. Üks väga huvitav lahendus oli aga Inglismaal, kus Vincenti mängis elatanud näitleja, ehk üle 80, aga väga lapseliku olekuga. See mõjus päris värskena. Kõige keerukam on lavastuses hetk, kus Seta näeb Arami näos türklast. Seda momenti on väga kerge mängida brutaalseks, lahendada vägistamiskatsena, aga seeläbi langeb lugu kohe tasapinnaliseks. Tallinna Linnateatris säilis peenetundelisus ja pinge, tunnete vastuolulisus kogu lavastuse jooksul. Omamoodi probleemiks on olnud lavastuse väljatoomine eri kontekstis. Näiteks Berliinis Türgi kultuuripäevadel tekkis olukord, kus korraldajad seati valiku ette: kui „Koletis kuu peal” tuleb ettekandele, siis keelduvad üles astumast teised esinejad. Mõistagi jäi etendus ära.

Mis mulje jõudis jääda Eesti teatrielust võrreldes Ameerika omaga?

Põgusa mulje põhjal võin öelda vaid niipalju, et teatrit võetakse Eestis väga tõsiselt. Suhtumine näitlejatesse on teistsugune, palju hoolivam. Ameerikas ei tuldaks kunagi selle peale, et ehitada teatrisse väike saun, kus näitlejad saaksid puhastuda ja lõõgastuda – või võimaldada neil vajaduse korral pikali heita. Või hoolitseda selle eest, et neil jätkuks kerget einet. Ja näitlejad omalt poolt annavad endast kõik: töö teatris tähendab neile palju enamat kui tööleping. Tundub ka, et näitlejad on Eesti ühiskonnas kõrgelt väärtustatud juba esimestest rollidest peale ning toetavad üksteist vastastikku. Ka „The Rise and Fall of Estonia” puhul hakkas kohe silma näitlejate eriline, omamoodi raevukaski, täiesti metsik pühendumus. Ameerika regionaalteatrites on mitmeid häid ja kõrgelt hinnatud näitlejaid, aga lavastajad ei eeldagi neilt midagi sellist. Näitlejad üksnes teevad oma töö ära, enam või vähem professionaalselt.

Steppenwolf Theatre Chicagos on ehk ainus erand, mille üle uhke olla, omamoodi Eesti saareke Ameerika teatris. Nemad on tõesti pühendunud. Nad on ambitsioonikad, nad võivad olla sarkastilised, aga nad on alati ausad. Isegi kui materjal, mida nad mängivad, pole teinekord kõige parem, kohati lausa lame, haarab nende pühendumus kaasa. Steppenwolf on ameerika teadvuse kehastus. Teised teatrid … ma ütleksin, et need lähevad enamasti kindla peale, mängivad turvaliselt, midagi õigupoolest mängu panemata. Kui tegelaskuju peab alla kugistama koogi, siis näitleja laval kõigest näksib natuke, sümboolselt. Üks näide. Nägin hiljuti lavastust „Naabripoiss”, lugu vaimse arengupeetusega meestest, kes üheskoos elavad. Üks neist töötab sõõrikupoes. See tegelane peaks olema hull sõõrikute järele, aga näitleja keeldus laval söömast rohkem kui veerand sõõrikut. Nii otsustati igaks etenduseks tellida hammustamiseks üks sõõrik (doughnut), ja ülejäänute asemel võtta kasutusele rohke glasuuriga kaetud rõngikud (bagel), mida etendusest etendusse pruukida. Kahtlemata praktiline. Teisest reast paistis aga selgelt ära, et tegu on butafooriaga. Milleks? Samuti on Ameerikas keelatud kasutada laval elavat tuld, tuleohutusreeglid on karmid. Eestis oli nii liigutav näha lavastuses ehtsat põlevat küünalt, näitlejaid, kes jõid päris vett, nagu neil tõepoolest oleks janu, sõid ahnelt ... See andis väga eheda tunde. Minu viimases näidendis „Minu sõdurid” räägitakse afroameerika tütarlapsest, kes pöördub tagasi Iraagi sõjast. Selles loos on koht, kust taevast peaks langema tomateid. Aga üks Pennsylvania teatrijuht leidis, et see on liiga ebamugav, selle asemel pildistas ta tomateid ning tahtis need projitseerida lavatagusele ekraanile. Ühtlasi soovitas ta mul muuta peategelase kuju, kuna tema teatris ja võib-olla kogu osariigis ei leidunud ühtegi sobivat tumedanahalist näitlejatari. Loomulikult loobusin koostööst. Eestis sellelaadseid probleeme ei tekkinud ja küllap ei tekikski.

Milline on teie töömeetod? Mida peate lavastuses kõige olulisemaks?

Ma töötan aeglaselt, aga pidevalt, teen kogu aeg märkmeid. Isegi kui olen näiliselt hõivatud millegi muuga, tegeleb teadvus ikka draamaga, mis parasjagu pooleli. Stseenid kujunevad välja omasoodu ja mõjutavad omakorda teisi. Ma ei tööta lineaarselt, aga hetkest, kui ma tean, kuidas lugu lõpeb, lasen ma noole selle sihis lendu.
Minu seni viimane näidend „Minu sõdurid”, nagu juba ütlesin, räägib ameerika tütarlapsest, kes pöördub tagasi Iraagi sõjast. Aga nagu ka näidendis „Koletis kuu peal” ei ole tegu poliitilise, vaid psühholoogilise draamaga. Ajastu loob olukorrad, iga inimene leiab oma tee nendega toimetulekuks. Olen ikka püüdnud kirjutada nii, et näidendi tähendus ei lakkaks koos ajaloolise olukorra muutumisega. Noor naine sõjaväes on universaalne teema. Ja sõda, millest tütarlaps tagasi pöördub, võib olla mis tahes sõda mis tahes ajal, need haavad on universaalsed. Minu näidendid on pigem kammerlikud, liiga suurel laval intiimsus kaob. Need mõjuvad paremini teatris, mis pole rajatud eeldusele, et etendus peab raha tagasi tooma, vaid püsib erarahal või riigi toetusel. Olen kirjutanud ka filmistsenaariume, ent südamelähedasem on siiski teater. Kuna teatris ei saa lavale tuua muljetavaldavaid maastikuvaateid, siis tuleb minu lavastustes näitlejail avada oma sisemaastikud – see on võimas intiimsus. Ütlen neile ikka: te ei saa rännata pidevalt vahelduvas keskkonnas nagu filmis, te saate minna ainult üha sügavamale iseenese sisse. Kõik, mida kirjutan, on selleks, et kaevuda inimolemusse, seda lähemalt uurida – ja ikka ja jälle avastan üht-teist üllatuslikku. Armastus ja vaprus on minu arvates vastastikku seotud, neist kõnelda on väärt ja suur väljakutse. Mõlemad on ühtaegu üsna haruldased ja samas siiski küllalt sagedased, et anda lootust. Tahaksin, et maailmas leiduks rohkem andestust ja mõistmist. Sellele ongi suunatud kõik, mida kirjutan.