Meediakaja

Meediakaja RSS

Renessanssinimene Veiko Tubin, viimati „Eesti filmi lauludes“

25.01.2013
Veiko Tubin (29) on Linnateatri multitalent, kes peale trupijuhi töö teeb lavastustele muusika- ja videokujundusi, astub üles näitlejana, kirjutab muusikat, luuletusi ja proosat. Linnateatris on Veiko asendamatu tegelane, kelle arvamust hinnatakse ja kes peaks jõudma praktiliselt igasse proovi, igale koosolekule ja üritusele. Veiko peaaegu et jõuabki... 


Foto: Maike Tubin 

Veiko, sinu põhiline amet Linnateatris on trupijuht. Selgita palun, mida see üldse tähendab või mida see amet endas hõlmab?
Kahe lausega tähendab see loominguliste plaanide vormistamist mänguplaanideks: mis etendust mis õhtul mängitakse. Tuleb hallata kogu loomingulist poolt ja näitlejaid, nende graafikuid ja nõudmisi ning teisalt teatri majanduslikku ja turunduslikku olukorda. Põhiline on info haldamine – kes kus mida teeb, millal ja miks. Tuleb olla ka ratsionaalne vahelüli peanäitejuhi ja direktori vahel. Tuleb leida kompromiss ja teha see kõik ka teistele töötajatele söödavaks. Ülesandeid on palju. Näiteks kui näitlejal on esietendus või sünnipäev, siis lillede toomine kuulub ka minu töö hulka. 

Oled tegelikult ju näitlejaharidusega. Kuidas või miks sai sinust trupijuht?
Algul oli mul plaan minna Vanemuise teatrisse näitlejana tööle. Viimasel hetkel helistas direktor Põldmaa ja kutsus kohtumisele. Temapoolne plaan oli see, et ma asuksin tööle trupijuhina, saades samal ajal ka oma näitleja külge rakendada. Pärast Lavakunstikooli tundus Linnateater mulle kõige südamelähedasem ja seetõttu ma sellise lisakohustusega nõus olin. Trupijuhi tööd ei ole võimalik kusagil mujal õppida kui ainult seda tööd tehes. See nõuab väga palju teadmisi, aga kui need teadmised on olemas, jõuab ka kõike muud teha. Töö selgeks saamine on võtnud mitu aastat aega. Samas, näitlejaks olemine aitab muidugi kaasa. Oskus teha mänguplaane näitleja vaatenurgast, kui palju on vaja etendusi ühe lavastuse sisse mängimiseks jne. 
 
Sa mängid kaasa lavastustes, teed muusika- ja videokujundusi. Kellena/millises rollis tunned end kõige paremini? 
Vahel on selline renessansiaegse inimese tunne, et oskad mitut asja natuke, aga mitte ühtegi asja põhjalikult. Mulle meeldib erinevate asjadega tegeleda, juba tähtkujult olen kaksikud, iga päev ühte ja sama asja ei suuda ma teha. Ma arvan, et kõige rohkem defineerin ma end ikkagi näitlejana, kõik muu on lisaks. 

Kuidas jõudsid näitleja elukutseni? 
Lapsena väga palju teatris ei käinud, ei olnud finantsiliselt võimalik, vaatasin rohkem telelavastusi. Teater tundus mulle selline maagiline paik ning selle tundmaõppimine seestpoolt pole seda maagilisust minu jaoks vähendanud. Keskkoolis oli mul kaks valikut: kas minna õppima poliitikat või teatrit. Minu lõpetamise aastal Lavakasse vastuvõttu ei olnud, seega läksin Tartu Ülikooli avalikku haldusesse õppima riigiametit. Aasta aega olin sõjaväes ja sealt läksin ka Lavaka katsetele. Praegu on mul tõeliselt hea meel, et ma ei läinud poliitikat õppima, sest tänapäeval on vist päris raske olla Eestis sellel alal üdini aus. Poliitikas oleks justkui ka vaja näidelda – olla seda nägu, mis sa tegelikult ei ole.  
 
Kuidas sünnib ühe lavastuse muusikaline kujundus?
Kõige tähtsam on üles leida iga konkreetse lavastuse stiil – kuidas kujutab seda ette lavastaja ja kuidas kunstnik. Alustada saab ka ajastust või atmosfäärist. Vahel saab kusagilt mujalt inspiratsiooni. Näiteks „Keti lõppu” tehes olin inspireeritud filmi „Drive” heliribast, kirjutasin lavastusse samas stiilis elektroonilise loo. Elektrooniline muusika, süntesaatorisaund ja kaheksakümnendate retro on mind lapsepõlvest saadik köitnud.  

Oled Linnateatris alates 2006. aastast. Kas oled selle aja jooksul märganud midagi Linnateatrile ainuomast? 
Mulle tundub, et selle maja atmosfäär, mis siin teatris on ja mis seda teatrit toidab, on kõige tähtsam. Meie direktor Raivo Põldmaa on öelnud, et tahab teha teatritegemise inimeste jaoks võimalikult koduseks ja hubaseks. Need hullud, kes tänapäeval nii väikese raha eest sellist tööd teevad, veedavad ju niikuinii suurema osa oma ajast teatris, mitte kodus. See keskkond siin toodab neid inimesi, kes siin töötavad ja mõjutab ka meie lavastusi – meil pole ju ühtegi traditsioonilist teatrisaali. Paljud tehnilised töötajad, kes on teinud töid ka teistes eesti teatrites, on välja toonud, et Linnateatris ei tehta asju nagu töö juures, siin tehaksegi natuke nagu kodus. Siin ollakse valmis oma aega ja energiat kulutama võib-olla rohkem kui mõnes teises asutuses. Kõik inimesed alates koristajast ja lõpetades direktoriga hoolivad sellest, mida nad teevad ning panustavad teatritegemisse väga palju. Publik näeb laval ainult näitlejat, aga mulle tundub, et selle näitleja kaudu on näha, kuidas isegi koristajal on siin teatris hea olla. 

Kas midagi on nende kuue aasta jooksul ka muutunud?
Uued inimesed, kes siia tööle tulevad, võtavad siinse oleku ja atmosfääri väga kiiresti üle. Olen vahel fantaseerinud, et mis saaks siis, kui kogu Linnateatri personal vahetataks korraga välja. Kas see maja toodaks ikka selliseid inimesi või oleks siis midagi teisiti? Muidugi tekivad uued kunstilised ideed, noored inimesed tulevad peale ja teater muutub, aga see atmosfäär ja keskkond püsivad.

Kuidas iseloomustaksid "Eesti filmi laulude" tööprotsessi – tegemist ei ole ju tavapärase lavastusega?
Teatris on erinevaid tööprotsesse – tihti alustatakse tööd näitekirjaniku valmiskirjutatud näidendiga, teinekord tuleb trupp kokku ja hakkab materjali koos looma. „Eesti filmi laulude” puhul oli meil idee teada: vahetekstide ja viktoriiniküsimustega muusikalavastus enam-vähem samas vormis nagu oli „Eesti teatri laulud”. Suurest hulgast filmidest ja raamatutest, mis me koos läbi töötasime, jõuab lavale väike osa, samas on mõnus tunda materjali läbi ja lõhki. Kui aga kõikide näitlejate teadmised kokku panna, siis see on ikka vähem kui see teadmiste hulk, mis on meie muusikajuhi Riina Roose peas. Ma ei kujuta ette, millal ta kõike teha jõuab! Mõnikord tuleb Riina proovi ja ütleb, et luges eile veel need kaks raamatut läbi, vaatas kolm filmi ära ja käis ka Tartus Ajalooarhiivis. Tema töövõime on ikka uskumatu! Meie suurepärane arranžeerija Jaak Jürisson kirjutab aga kõigi näitlejate võimeid tundes alati natuke üle võimete muusikaseade ja aitab meil niimoodi edasi areneda. 

Miks on maailma üldse vaja muusikat? 
Muusika on üks väheseid keeli maailmas, mida ei ole vaja osata, et sellest aru saada. Muusika abil on võimalus suhelda inimestel, kes muidu üksteist ei mõista. 

Küsinud Kristiina Jalasto 
Ajaleht Tallinna Linnateatri Talv 2012