Meediakaja

Meediakaja RSS

"Purgiihaluse ilu ja hukatuslikkus"

15.03.2007
Postimees
Madis Kolk

Marie Jonesi näidend kajastab Hollywoodi unistustetööstuse kaudu inimliku unistamise tekkepõhjuseid ja tagajärgi ka argisemates olukordades.

Õigupoolest näitabki ta seda, kuivõrd võib unistamine olme vallas edasi aidata ning kuivõrd, ja paraku enamasti, päriselu unistuste tõttu ohvriks tuuakse.

Oma ja võõras

Kuna vähemalt mõtteliselt asetub «Kivid sinu taskutes» Rohumaa eelnevate iiriaineliste lavastuste sleppi, siis on oht (või hoopis lisaväärtuse võimalus) näha laval vastamisi mitte suuri unistusi ega väikesi inimesi, vaid hoopis Hollywoodi unistust vastamisi eestlase unistusega iiripärasusest.

See peidab endas eeldatavasti nii ürgsust, tõelisust kui ka suuri lugusid.

Kohati ärgitab sellele ka tekst, näiteks Jake Quinni (Indrek Ojari) süüdistuskõnes Hollywoodi aadressil, mis tõukavat inimesi esmalt sõltuvusse ja seejärel hukatusse.

Ohvrina võib sel puhul suureks mängida nii väikese inimese, kes jääb alla mastaapsele masinavärgile, kui ka abstraktse üldistuse täisverelisest etnoessentsist, mis võitluses võltsväärtustega lihtsalt oma süütu haavatavuse tõttu kaotajaks osutub.

Riskivõimalusest hoolimata ei kuule lavalt ei ilmavaatelisi süüdistusi ega ka etnilist pateetikat, olgu see siis iiri või eesti päritolu. Selle võimaluse võtab ära ühtaegu nii võõrituslik kui ka hüperillusionistlik teatrivorm, kus kahekesi mängitakse ära kogu viieteistliikmeline tegelaskond.

Esimese kümne minuti jooksul on ümberkehastumised rabedavõitu, mõjudeski mõneti vormina vormi pärast. Kuid sealt edasi, kohe kui näitlejad on jõudnud oma põhitegelaste, Indrek Ojari Jake Quinni ning Argo Aadli Charlie Conloni tagamaid avada, muutuvad ka rollivahetused täpseks ning üha uute lisanduvate tegelaskujude paarirealised repliigid mõjuvad dialoogiliste vastandumiste jadas aina veenvamalt.

Ma ei tea, kui palju on dramaturg määranud kummagi näitleja rollidegalerii sisemist loogikat, kuid konkreetse tandemi puhul pääseb Ojari esitatud tegelaskonnas enim kõnelema see «oma», samas kui Aadli mängib usutavaks «võõra».

Ojari ümberkehastumised on vähemkontrastsed, kuid koos moodustab nende telg justkui näidendi argireaalsuse südametunnistuse, eriti kui see jääb kaotajate poolele.

Ühelt poolt näiteks staažikas statist Mickey, kelle elu sisu moodustab teadmine, et kui võte on «purgis», on nelikümmend dollarit välja teenitud ja keegi ei saa midagi teha, kuid kes ongi sel kombel eluaeg unistustele kaasa aidates lootusetult «purki» sulgunud. Teiselt poolt aga Jake Quinn ise, kes stsenaristiunistust põues kandvat Charlie’t maa peale üritab tuua.

Nii nagu Aadli Charlie, on ka tema teised tegelased identiteedirännakul illusiooniilmas või võõraste ja sissetungijatena seda ideoloogiat jutlustamas. Nõnda mõjub ta võrdselt usutavana nii režissöör Clemi, filmidiiva Caroline Giovanni kui ka Caroline’i turvamehe Jocki rollis.

Illusioonid ja tõelisus

Caroline’i üksikuid tunnuslikke jooni tabades mängib Aadli staarnäitlejannat ilma igasuguse jämekoomilise soovahetuseta, pigem unustama pannes, milline keha peaks kangelanna käitumisjoonist katma ja ümbritsema. Samas kolmekordistab ta turvamehe rollis omaenda kehamassi vaid väga nappide vahendite abil.

Ning rääkides Aadlist kui koomikust, pole vähetähtis lisada, et näitleja kohta, kellel on küllalt lühikese ajavahemiku jooksul tulnud mängida võrdlemisi palju purjus tegelasi, ei ole ta ka selles ampluaas stampidesse pidama jäänud, vaid on suutnud joobeseisundile uusi nüansse lisada.

Lavastus tõestab illusioonide loomise sedavõrd võimsat mehhanismi, et olgugi peategelased selle hukatuslikkust mõistnud, usuvad nad ometi mingisse «tõelisemasse» võimalusse elu purki püüda.