Meediakaja

Linnateater on taas ühe väärt tüki võrra rikkam. „Koletis kuu peal” jutustab loo, kuidas saab tõeks kahe genotsiidist pääsenud armeenlase Ameerika-unistus.

Richard Kalinoski „Koletis kuu peal” on mehe-naise lugu ja seda veavad kogu lavastuses Priit Võigemast ja Hele Kõrve.

Priit Võigemasti kohta tuleb märkida, et tema sattumine Aram Tomasiani rolli on mõneti üllatav. Kaasneb ju selle näitleja laval olemisega sõnum pehmest ja tundlikust inimloomusest – Võigemasti silmad on liiga lahked mängimaks patriarhaalse mõttelaadiga meest, kelle võimutaotlustes peegeldub koguni mõningane kurjus.

Koletis inimeses

Aga head näitlejad murravad stereotüüpe ja oskavad puudusi voorusteks mängida. Võigemasti osatäitmine toob mõttesse selle, kuidas Al Pacino mängis „Ristiisas” Michael Corleonet, kes sattus klanni peaks paljuski oma tahte vastaselt. Ka Linnateatri Aram Tomasianis on olemas inimlik soojus ja leebus, mille otsa kohusetunne lajatab armeenia mehemüraka, kes peab elama nii, nagu isade seadused ette näevad. Ja peegeldub ka rahvusele osaks saanud kurb kogemus, mis selles loos mängu tuleb.

See, mis Priit Võigemastil välja tuleb, on ütlemata huvitav ja tema töö on joonise poolest peen. Aram Tomasiani saaks mängida mühakana algusest lõpuni, sest mühakas ta ju ongi. Võigemasti Tomasian on aga lõhestunud karakter, kes on paljuski selline, nagu ta on, vastu oma tahtmist. See toob kuidagi eriti hellalt esile Tomasiani traagiliste mälestuste teema: koletise, mis pole sugugi mitte Kuu peal, vaid inimeses endas. Ja kui selle inimese sügavam põhi kumab vaatajale vastu pehme ja helgena, on koletise-kontrast eriti kõnekas.

Hele Kõrve mängib Arami soetatud naist Setat, rõhutades tema karakteri arengut näidendis hõlmatud aja jooksul. Kõigepealt ilmuvad vaatajate ette plikaohtu tegelane ja tema nukk. Kõrve mängib Setat nii, nagu lavastus pakub – arenedes, saades täiskasvanuks ja õppides enda eest seisma, nii palju kui see on armeenia isakeste võimu all võimalik. Lavastuses pole mingeid liigseid vigureid, täpselt pandud aktsentidega esitatakse mehe ja naise võimumängu ning see on haarav ja dramaatiline, sest rahvuse suur tragöödia peegeldub selle võimumängu kaudu ka üksikisikutes.

Aus ja liigutav sõnum

Lavastus ei pelga näidendi mahlakat sisu ja seetõttu pääseb maksvusele ka tänavapoiss Vincenti karakter, keda esietendusel mängis võluvalt Jaan Aleksander Konze. Tema on pandud kokku kõlama Aleksander Eelmaa jutustaja kujuga.
Kalinoski tükk ei ole oma draamatehnika poolest teab mis raketiteadus, kuid see on aus, liigutav ja selles on peidus rohkesti humanistlikke väärtusi. Näidendis on sõnum, mille eest on näitlejal, kel süda ja mõistus toimivad, kerge seista. Tüki õnnestumine seisneb oskuses jutustada genotsiiditragöödiast läbi tulnud üksikisiku lugu nii, et esile pääseb inimeseks olemise helgem pool. Linnateatri lavastuses nii ka juhtub.