Meediakaja

Meediakaja RSS

"Priit Võigemast: äkki mulle ei olegi rohkem antud?"

26.03.2010
Eesti Päevaleht
Tiiu Laks

Linnateatri näitleja Priit Võigemast tõi eile lavale oma uue lavastuse „Homme näeme”. Loomispiinades vaeveldes nendib ta, et ju on tal haugi mälu, et ikka ja jälle sama reha otsa astub ehk lavastamise juurde naaseb. Täna, teatripäeval näeme, kas ta saab parima meesnäitleja preemia.

Sinu uus lavastus on tehtud samamoodi nagu eelmine, „Hecuba pärast” – etüüdide ja improvisatsioonide pealt. Miks taas niimoodi?

Mulle tundus, et me leidsime midagi selles meetodis eelmisel korral.

Need on sulle lähedased teemad?

Peab alustama vist sellest, et ma saan kohe-kohe 30. See on vanus, mil tulevad paratamatult pähe sellised mõtted, et mis saab edasi. Ja kui sealt veel natuke edasi mõelda, siis – äkki ei saagi midagi. Äkki see, mis oli antud, on juba tehtud? Või ei olegi rohkem antud? Ja kui on antud, siis kui palju on antud ja kui kauaks on antud? Sellised mõtted hakkasid mul peas tiirlema. Leidsin, et võiks nendel teemadel tüki teha. Ja valisin truppi endast mõnevõrra vanemad näitlejad, peaaegu minu vanemate vanused. Noh ja Mart Toome on siis tasakaalustav jõud.

Siis hakkasimegi rääkima. Elust ja muust, ja nagu selgus, siis midagi huvitavamat välja ei mõtlegi, kui pakub elu. Ma tegin päris palju ettevalmistustööd, mõtlesin välja teemasid ja olukordi ja tegelasi ja käisin neid tähtsalt dramaturg Maria Lee Liivakule esitlemas ja puha. Eks mõni asi jäi ikka alles ka.

Töö käigus sündisid uued tegelased?

Seda materjali kogunes kohutavalt palju. Ma ei ole väga süsteemne inimene, mul kadus pind jalge alt ära. Lood tundusid kõik sellised, et igast ühest võiks teha näitemängu, aga kuidas neid kokku panna? Lõpuks sai siis näitlejate ja eelkõige dramaturgi abiga üks järjestus paika pannud. Mille ta lõppkokkuvõttes moodustab ja kuidas publikule paistab, ausalt öeldes, mina ei oska seda praegu ennustada. Sest minu enda peas on ju veel alles ka kõik need ülejäänud lood ja teemad, mis välja jäid.

Kas selliste isiklike teemade, probleemide ja küsimustega lavale minna on pigem lihtne või just raskem?

Oleneb, kui aus sa enda vastu oled.

Näitleja jaoks on laval olemine nagunii hinge lahti kiskumine, eks…
... ka siis, kui see ei ole sinu isiklik lugu. Kui sa lähed lavale, siis paratamatult esitad sina seda, olgu see siis ükskõik kelle lugu, ikka seostatakse seda näitlejaga, ja näitleja ise ka… Ega isiklikud lood ei pea olema alati traagilised, need võivad olla ka väga naljakad. Ja lõpuks – et lugu on isiklik, ei tähenda kohe, et ta oleks sellepärast kohe hirmus huvitav ja hea, või et kõik seda kuulata tahaksid või viitsiksid.

Kas vaataja võidab midagi sellisest näitlejate loodud teksti ja süžee meetodist võrreldes traditsioonilise näidendiga?

Vaataja ei pruugi midagi võita. See võib olla kohutav viga. Aga võib minna ka täiesti vastupidi. Ega see, kui lavale tuuakse näiteks Tšehhovi „Kolm õde“, ei garanteeri iseenesest suurt teatrielamust.

Võib-olla on lihtsam mängida…?

See on üks keeruline probleem. Inimene jutustab loo, mis on naljakas ja traagiline ühekorraga (nagu elus ikka), ja ta jutustab selle mänguliselt ja kergelt, justkui möödaminnes, ja kõik kuulavad suud ammuli. Seda lugu lavale pannes on vaja näha väga palju vaeva, et saavutada uuesti see kergus.

Kas teatris on tunda põlvkondade vahet? Lõpuks – kool on ju sama.

Ühel hommikul oli Allan Noormets „Tähelaevas”. Seal näidati katkendeid lavastusest „Musketärid – kakskümmend aastat hiljem”. Mina olin siis veel koolis, meie kursus osales selles lavastuses. Nüüd on nendest musketäridest (Allan Noormets, Indrek Sammul, Marko Matvere ja Jaanus Rohumaa – T.L.) Linnateatrisse järgi jäänud ainult Allan. See ongi see põlvkondade vahe…

Aga kes on praegu Linnateatri musketärid, tuumik?

Ma ei tea… Ma arvan, see on praegu selline… Praegu on keerulised ajad, majanduslikult ja muud moodi, aga… Tavaliselt sünnib sellistel keerulistel aegadel tagant järele vaadates väga huvitavaid asju, võib-olla huvitavamaid kui siis, kui kõik on väga hästi. Aga see selgub hiljem.

Aga generatsioonide või põlvkondade vahest… Mina olen sündinud 1980. aastal, lapsepõlv jäi mul Nõukogude aega. Võib-olla keskealistel inimestel on raske uskuda, et ka mina sellest ajast midagi mäletan, aga mäletan küll – hindasid ja järjekordi ja et midagi polnud saada ja kui palju miski asi maksis ja iga kell võis alata tuumasõda jne. Selle kõige taustal oli lapsepõlv ikkagi väga ilus.

Ja siis see üleminekuaeg... Ma olin 1990-ndatel ikkagi nii noor… Ma mäletan küll, et seisin Balti ketis Rapla kiriku ees, aga mis see täpselt oli, sellest ma aru ei saanud. Pigem oli see, et millalgi 1980-ndast aastast kuni 1990-ndani oli ilus lapsepõlv ja siis algas üks kohutavalt hall periood. Terve 1990-ndate algus tundus üks lõputu sügis, hall. Vihma sadas kogu aeg.

Ja nüüd on siis praegused ajad.

Mulle tundub, et mina veel ühildun selle eelmise põlvkonnaga. Eelmisel kevadel kutsuti meie Raplast tulnud näitlejate kamp kokku, läksime kohtuma Rapla kooli õpilastega. Ja seal ma siis istusin, nagu mingi ufonaut. Ma ei teagi, kas see oli hea või halb, aga see oli väga imelik tunne. Nimetad mingeid nimesid või üritad rääkida mingit lugu ja saad aru, et nad ei ühendu sellega mitte kuidagi, neil puudub kontakt sellega, nad ei tea neid nimesid, nad saavad su jutust hoopis teistmoodi aru. See on üks teema, mis meie uuest tükist läbi käib.

Sa ütlesid, et vanemad inimesed ei taha ka sinust uskuda, et mäletad samu aeg, mis nemad. Kas meist vanem põlvkond ehk ka ei tunne meiega kontakti?

Me oleme selline täitsa vahepealne põlvkond, kellesse ei osata nagu kuidagi suhtuda. „Seda mäletavad küll, kui palju Kama šokolaad maksis, aga vene keelt, näed, rääkida ei mõista.” Kui meile rääkida venekeelne anekdoot, Tšapaist näiteks… Naeratus ilmub näole, aga silmist paistab suur küsimärk.

Sul tundub see vanuse teema väga südamelähedane olevat. Sa rääkisid juba pea viis aastat tagasi, et tunned end vanana…

See võib vabalt olla see sama põlvkonna asi. Minust viis-kuus aastat nooremad inimesed on kasvanud juba täiesti teistsuguses keskkonnas. Siis jääbki selline mulje, et kas ma olen siis nii vana. Meie minevikes on väga vähe ühiseid asju.

Sõitsin trammiga üle pika aja. Astusin trammi ning mulle meenus, et kui viimati trammiga sõitsin, olid ümberringi noored ja ma tundsin, et need oleme meie. Trammis olid veel villaste barettidega ja roheliste mantlitega vanamutid, need olid nemad. Nüüd, kui ma trammis olin, tundsin, et olen vist mingi vahepealne elukas. Noortel olid kõigil klapid kõrvas, kõigil oma elu soundtrack jooksmas. Vanamutid on endiselt vanamutid, aga mina olen ufonaudiks muutunud.

Nendel teemadel rääkides tundun endalegi üllatuseks väga depressiivne ja masendav, kuigi tegelikult ei näe ma elu üldse nii masendavates toonides.

Jättes välja su enda lavale leitud teemad – milline materjal sulle kui lavastajale korda läheb?

Ma ei otsi aktiivselt tekste. See, et mul siin praegu lavastada lubatakse, on üks suur… eksperiment, mis on seotud mitmete riskidega. Aga see selleks. Kui minu kätte satub mingi tekst, siis praegu ikka nii, et keegi annab.

Need asjad, mis ma ise omast huvist loen, on teistsugused, mitte sellised, mida lavale tuua. Või kui, siis filmi.

Sinu möödunud aasta tundus kõrvaltvaatajale väga huvitav. Esiteks kiidetud lavastus „Hecuba pärast” ja siis suurepärane roll „Pea vahetuses” (millega sa kandideerid teatri aastaauhindade parima meesnäitleja preemiale). Kui sa tagasi vaatad, kas see tundus olema murranguline ka sulle endale?

Kindlasti oli murranguline. Koos Uku [Uusbergi] ja Märdiga [Avandiga] „Pea vahetuse” tegemine ja ka mängimine on nagu meditatsioon või puhastumine. Ma ei oska seda sõnastada, aga sel on väga palju pistmist usuga. Mitte usuga konkreetsesse jumalusse, vaid usuga elusse ja sellesse, et tegelikult on kõik väga lihtne.

„Pea vahetuse” roll on kuidagi hoopis teistsugune kui kõik su varasemad rollid…
Selle tuleb julgelt kanda Uku arvele. Kuigi ta on saanud ka kõvasti räsida selle lavastuse ja materjali eest, aga see selleks. Tegelikult olen ma tähele pannud, et väga suur muutus või kvaliteedihüpe toimub näitlejatel pärast seda, kui nad on saanud isaks või emaks.
Enne tegeled sellega, kuidas ära petta – jätta mulje, et sa tead. Aga see on ikkagi midagi muud, kui sa tead või tunned päriselt. Ma olen seda siin oma eakaaslaste juures ka täheldanud. Järsku vaatan, et kõik on nagu sama, sõnad on samad, olukord laval on sama, aga on toimunud mingisugune väga suur kvaliteedihüpe.

Mitte, et näitleja hakkaks kohe andekamalt mängima. Ei. Kõik jääb tegelikult samaks, aga piltlikult öeldes: orkestrisse lisandub mingi uus instrument täiesti uue teemaga, mis paneb märkamatult kogu orkestri kaunilt kokku kõlama.

Sa ütlesid, et lavastamine on sulle nagu eksperiment. See on siis juba mitu aastat kestnud eksperiment… (Võigemasti esimene „päris” lavastus tuli Ugalas lavale 2004. aastal)

See on tegelikult nagu mingi needus. Iga kord, kui see lavastamise tuhin jälle peale tuleb, ja kui usaldatakse ja lubatakse jälle seda teha, siis algab kõik alati suure entusiasmi ja eufooriaga. Ühel hetkel tuleb väga sügav auk, kus tulevad pähe hirmsad mõtted, et milleks peab üldse ühel näitlejal tekkima kihk, et hakkaks nüüd lavastama. Sest peksa saad sa selle eest pärast nii kui nii, selles pole mingit kahtlust.

Ja nagu ma enne ütlesin, ma ei ole väga süsteemne inimene ja kõik, mis puudutab lavastuse välja toomist – milline on kavaleht, milline on kujundus, muusikaline kujundus, valgused, üleminekud, kõik intervjuud, plakatid, kostüümid, proovigraafiku paika panemine, kõik sellised asjad, see on minu jaoks nagu mingi raketiteadus.

Miski sind selles ilmselt ikkagi köidab, et sa ikka selle juurde tagasi pöördud?
Ma ei tea, mul on lihtsalt haugi mälu.

Aga mis see on, mis ühe näitleja lavastama tõukab? On see tavatöö ammendumine, uue väljakutse otsimine? Või on asi selles, nagu paljud on öelnud, et näitlejale tundub, et ta teeks ise seda tööd palju paremini?

Ma usun, et need on väga mitmed asjad korraga. Minu puhul oli see ilmselt hullumeelne ettekujutus, et mul on midagi öelda. Ma pakun ka, et mõnikord võib näitlejal tekkida tunne, et küll mängiks nii et... Aga ei ole olnud võimalust ja siis tehakse ise.

Aga eks see on suur risk. See lavastamise tung on nagu mingi jube haigus või kasvaja, soodsates tingimustes vohama lööb. Annaks jumal, et oleks mõistust või usaldusväärseid sõpru, kes õigel hetkel ütleksid, et nüüd aitab.

Sa oled Linnateatris 2007. aastast, tundub nagu kauem, kuidas need aastad siin olnud on?

Kõik on juhtunud nii kiiresti. Enda arvates tulin alles eile. Ei saagi päris täpselt aru, mis toimub… Seda ma, jah, tean ja valutan südant selle pärast, et kuidas teatril läheb ja need raha asjad ja…

Ah mis ma ajan. Tegelikult valutan ma südant selle pärast, et oleks aega perega koos olla, naisega juttu rääkida, et lastel oleks kõik hästi, et nad haigeks ei jääks, et mul oleks nende jaoks rohkem aega, et ma jõuaks nendega päriselt koos olla, mitte koju jõudes vaadata kui armsasti nad magavad, et jõuaks koos loomaaeda ja mänguväljakule ja parki parte söötma…

Kõige pärast ei jaksa muretseda?

Jah.

Tallinna tööle tulid ka pigem pere pärast, kuidas on pealinnas võrreldes provintsiteatri Ugalaga, kus sulle lahkudes tegelikult veel väga meeldis?

Ma ei oska enam öelda. Ugalas on vahepeal nii palju muutunud ja ma ei ole enam õige inimene sellest rääkima.

Aga kohe kindlasti on siin teistsugune publik. Ugalas käis tavapublik paari esimese etendusega ära, pärast seda tulid ühiskülastused, pensionäride klubid ja koolid. Kui repertuaaris on näiteks tükk, mis on ka kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis tullakse terve klassiga ja julgen pakkuda, et 80 protsenti neist koolilastest tulevad kohale pigem muudel põhjustel, mitte sellepärast, et neid näiteks Vene kirjandusklassika hirmsasti huvitaks.

Kui olulised on sulle auhinnad? Või kui olulised on teatritegijatele üldse sellised žüriide antud aurahad? Sa oled öelnud, et sind teeb kiitus laisaks. Milline efekt võiks olla aasta parimaks meesnäitlejaks kuulutamisel?

Alati on hea meel ja suur au, kui sinu tööd on märgatud. Aga mis suurt efekti sellest ikka oodata. Eks ma oleks õnnelik ja kohmetu ja ei oskaks suurt midagi kosta ja tänaks võibolla kedagi ja jätaks üldse kuidagi kohtlase mulje. Ilmselt tunneks mingit kummalist vastutuse ja kohustuse koormat edaspidi... Ei tea. Lõpuks ei ole see kindlasti medal ega diplom ega ka raha, mille pärast seda tööd tegelikult tehakse.