Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: ""Utoopia"-maraton: 68 näitlejat ning 16 ja pool tundi istumist"

10.09.2014
Istuda laupäeva hommikul kell seitse bussi ja sõita Tartust Tallinna, et vaadata kell kümme algavat etendust, on iseenesest juba piisavalt jabur idee, kirjutab Heili Sibrits. Aga et pärast kolm tundi ja kolmkümmend minutit kestnud etendust taas kohe (isegi kohvi ei jõua juua!) Tartusse sõita, et seal vaadata veel samal päeval kahte etendust (nende vahel on ka vaid napp pool tundi vaba aega!), tundub juba hullumeelsusena.

16 ja pool tundi hiljem on mul jalad vatised, silmad valutavad, aga olen iseendaga rahul ja meeleolu on hea – kordagi ei soovinud ma tüdimuse või halva teatri pärast ettevõtmist katkestada! Jah, teatrimaraton on võimalik ja kogemusena on see huvitav. Tõsi, järgmisel päeval on küll tunne, nagu oleks öö otsa pidutsenud ja mõte kolmetunnisest istumisest ei mõju ahvatlevalt. 
 
Olles Tom Stoppardi «Utoopia» triloogia kahte esimest osa näinud, teadsin, et vapustavat teatrielamust pole oodata. Nii ka läks, kuid 2013. aasta märtsis esietendunud lavastused olid publiku ees küpsenud, tihenenud ning tulemuseks oli hea teater, mis lisaks intrigeerivale sisule mõjus ka emotsionaalselt. 
 
Eelmise aasta novembris Vanemuise ja Ugala ühistööna valminud triloogia kolmas osa ei jäänud Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koostöölavastustele sugugi alla. Kui spordivõistlusele kohaselt medaleid jagada, siis kuldmedal läheks Priit Pedajase lavastusele (tempo ja sisuline tihedus, lavaline energia, ruumi kasutamine), ent siin võib olla määravaks, et «Utoopia» esimest osa mängiti koduväljakul Tallinna Linnteatris.

Hõbemedali annaks laupäeval peetud võistlusel Heiti Paku kolmandale osale (Indrek Taalmaa kandev roll Herzenina, samas lavastuse viimane osa harali ja kiirustav, näis, nagu tegijail saanuks ideed otsa) ning pronksile jääks Elmo Nüganeni teine osa (lavastuse esimene pool pisut koost lagunenud, rollides vähem veenvust kui esietenduse ajal). 
 
Maraton andis aga hea võimaluse jälgida erinevate näitlejate nägemust ühest ja samast ajaloolisest tegelasest. Indrek Taalmaa (kolmas osa) Aleksander Herzen mõjus sama mehena, keda noormehena mängis Pääru Oja (esimene osa) ja hiljem Mait Malmsten (teine osa). Kolm näitlejat mängisid Herzeni saatuse veenvaks, tema muutumise nähtavaks. 
 
Sama lugu oli Mihhail Bakuniniga – Tarvo Vridolini Bakunin kolmandas osas oli täpselt sama lapsemeelselt egoistlik revolutsionäär nagu Tõnn Lambi mängituna esimeses ja Tiit Suka kehastuses teises osas. Seda meest aeg ei puutunud. 
 
Olulistest rollidest pole õnneks ebaõnnestumisi võimalik välja tuua. Ainult et naisnäitlejad kipuvad rõõmu väljendamisel karussellina tiirlema … Näitlejatest väärib kindlasti nimetamist Ain Lutsepp (vana Bakunin, esimene osa), Indrek Taalmaa (Herzen, kolmas osa), Meelis Rämmeld (Ogarjov, kolmas osa), Ivo Uukkivi (Ogorjov, teine osa), Taavi Teplenkov (Belinski, esimene osa), Külliki Saldre (Malvida von Meysenbug, kolmas osa). Kokku astus «Utoopia» maratonil lavale 68 näitlejat.
Maratonvaatamine on pigem nagu krimiseriaali hooaja kõigi osade ühe ööga topeltkiirusel vaatamine, et saada teada mõrvari nime. Ei saa öelda, et kolme «Utoopia» ühel päeval vaatamine tooks paremini esile Stoppardi näidendite idee või üldse selle, milline oli autori idee. Kokkuvõttes jäi kõlama, et armastus ongi utoopia, ja kui revolutsioone saab juhtida, siis armastuse juhtimine on võimatum. 

Heili Sibrits