Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Unistuste elu hind"

08.05.2014
Raha ja asjade võim. Kes on meie võlgades süüdi, küsib Heili Sibrits "Armastust ja raha" arvustades. 

See on nagu NO99 lavastus, aga mitte praeguse NO99, vaid mõne aasta taguse – üldistavalt lihtsustav, efektselt plakatlik, kuid samas õigustatult (ühiskonna)kriitiline ehk teater, kus kõikide kunstiliste vahenditega virutatakse kapitalismile vastu hambaid ning koputatakse vaataja südametunnistusele. 
 
Esialgu mõjub see Dennis Kelly kirjutatud ja Tallinna Linnateatri lavastatud koputus hilinenuna ja isegi pisut naiivsena: näidend valmis 2006. aastal, kaks aastat enne tõelist krahhi. Nüüdseks on kuus-seitse aastat tagasi alanud majanduskriis muutumas ähmaseks mälestuseks. Faktiks aga kerkivad hinnad, aina keerulisem ots otsaga kokkutulemine ning leppimine. 
 
Aga elu, see tahab ju elamist, ja inimesed on teatavasti nõrgad. Nii kõlistavadki pangad-laenukontorid ekraanidel raha, sest nad teavad, et ahvatlusi jätkub. Seega pole linnateatri koputus hilinenud, (laenatud) rahast ja raha kulutamisest on endiselt vaja rääkida.

Ilusa elu ihalus 
Lihtsustatult võib öelda, et «Armastuse ja raha» teemaks ongi, kuidas ja mis hinnaga asju ostetakse. Loo keskmes on David (Alo Kõrve) ja tema naine Jess (Evelin Võigemast), nende armastus ja võlad, mis tekivad igatsusest. Igatsusest parema ja veelgi õnnelikuma elu järele. 



Etenduse lõpus tunnistab armunud, õnnelik ja kaunis naine, kellele on just tehtud abieluettepanek, et ta teab, et see on vale ja idiootlik. Aga … «Ma tahan. Ma tahan asju. Ma tahan meile asju. Ma olen hakanud oma elu peale mõtlema ja no ütleme, et see on olnud natuke vilets, ja ma ei taha enam sellist elu. Ma tahaksin, et elu oleks parem, et see oleks natuke rohkem selline, nagu see võiks olla, ma tahaksin, et mu elu oleks natuke selline nagu telekas. Ma tean, ma tean. Milline idioot.» 
 
Kes meist poleks vahel nii mõelnud? Või kas me pole seisnud ja vaadanud mõnd asja, mida me ei saa endale RAHALISELT lubada? Ning see asi läheb korda rohkem kui Lähis-Ida või Ukraina kriis… Nii juhtus ka ilusa, pisut lihtsa, kuid heasüdamliku Jessiga, kes sai aru, et see ihaldusväärne ja paigale naelutav kott pole disainitud mitte selleks, et selle sees asju hoida, vaid selleks, et teda oma lõa otsas hoida. 
 
Aga mida tegi Jess, kes oli uhke oma avastuse üle, nagu ise ütles – see oli nagu esimest korda millegi teadasaamine –, kas ta ostis selle koti või mitte? Kui lihtne on olla tark, eriti tagantjärele ja kõrvaltvaatajana, ning kui raske on vahel vaadata peeglisse.
Jessi lugu ei näidata vaatajale lineaarselt. Tegelikult on «Armastus ja raha» Jessi mehe Davidi, tema vanemate, mehe eelmise kallima Vali ja paljude teiste lugu, mis pusletükkidena etenduse lõpus terviku moodustavad. 
 
Lavastuse teeb tugevaks näitlejate (ja ka lavastaja) läbimõeldud-tunnetatud rollid. Sest me ei näe laval lihtsalt karaktereid, tüüpe või taustategelasi, vaid lihast-luust inimesi, kellel on oma lugu, kannatus ja unistus. 
 
Võib-olla on lavastuse sügavuses ja näitlejate läbitunnetatud mängus süüdi prooviperioodil Alo Kõrvet tabanud õnnetus: garaažiseinast alguse saanud tuli hävitas näitleja kodu juurde kuuluva garaažist ja saunast koosneva hoone koos seal olnud varaga, elumaja suudeti õnneks kõige halvemast päästa. 
 
Saatuslik kirg
Etendus algab kõledas kontoriruumis, kus David püüab saata koolitusel kohatud naisele armastuskirja. Davidi ümber pole midagi inimlikku, ta ülikondadesse-kontorikostüümidesse riietatud kolleegid on kui robotid. Ka Davidil on raskusi leida müügimehe kestast üles mees, kes suudab naisele rääkida midagi muud kui järjekordsest tehingust.

Davidi kaotatud inimlikkusele vastandub prantslannast naise elulisus, julgus, jultumus ja kirg (suurepärane õpetus, kuidas kirjutada armastusmeile, sobib nii meestele kui naistele!). 


 
See, et David pole alati selline olnud, tuleb välja tema tööintervjuul endise kallima juures (võrratult vastik Val ehk Külli Teetamm ja mõnusalt äpu Paul ehk Argo Aadli). Ent eredaid hetki on ses lavastuses teisigi, näiteks kadedate vanemate kättemaks (Anu Lambi ja Margus Tabori teineteise tunnetamine ja nauditav kokkumäng) või süütu tüdruku sebimine (ilge keskealine libedik Duncan ehk Andres Raag ja tõeline naiivitar Debbie ehk Sandra Uusberg).   
  
Mees ja naine, David ja Jess, kohtuvad vaid korra, haigla oote­ruumis. Publiku silme all puruneb siis üks suhe, variseb kokku maailm, unistused ja lootused. Vaatamata sellele, et nad lahkuvad haiglast väliselt tervena, näeme nende surma. Hinges ja maailmale nad surevad. Põhjuseks mitte teine naine või mees või surev laps, vaid naise suutmatus ohjata ostmiskirge.

Haiglastseeniga võinuks näidend ja lavastus lõppeda, sest sellele järgnev Jessi monoloog asjade ostmisest võttis lavastusest hoo maha ning jätab epistliteatri pitseri, mis tegelikult on vale. Aga see etteheide on pigem kirjanikule, Jessi monoloogi autorile.
Sander Puki lavastus on palju enam kui pelk meeleparanduslik teater. «Armastuses ja rahas» on nii sügavat psühholoogilist sisu kui ka huvitavaid (tehnilisi) lahendusi, siinkohal kiidan Veiko Tubina videokujundust.

Valgete särkidega, mustades ülikondades mehed ja siivsates kontorikostüümides naised veavad enda järel unistustelina (videoekraani), millel vaid hetkeks näeme neidsamu tegelasi õnnelike ja säravalt naeratavatena, seljas on neil kataloogidest tuttavad moodsalt värvilised riided.

See värviline õnn virvendab vaataja silme ees vaid hetkeks kui silmipimestav miraaž ning kustub, et teha taas laval ruumi robotlikult mõõdetud liigutuste, otsuste, valikutega hallidele inimestele.

Kusjuures kõigi – nii Vali, Jessi vanemate, Jessi enda ja tema mehe, naiivitar Debbie ja ka teiste – unistused on täiesti identsed! Seega, kelle unistused need on, värviliste riiete tootjate või inimeste? Kelle unistuste ja soovide nimel riskitakse ja kaotatakse?
«Armastus ja raha» kinnitab, et Tallinna Linnateater uueneb ja Elmo Nüganeni igavikuliste teemadega tegeleva psühholoogilise teatri kõrval näeb selles Tallinna vanalinna teatris lavastusi, mis tegelevad tänase päeva probleemidega, meiega, kaasajaga (sellisteks lavastusteks on näiteks «Harakale haigus», «Lantimiskunstnikud», «Offline», aga ka «Koletis kuu pealt»).

Kui aga kohtuvad psühholoogilise teatri tugevad näitlejad, uuem teatrikeel ning tänapäeva maailma probleemid, võib sündida põnev teater. 

Heili Sibrits
7.05.2014, Postimees