Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Tom Stoppard - eelmiste intervjuude vigu parandamas" Intervjuu Paavo Piigile

08.06.2013
Maailma tuntuim elav näitekirjanik Sir Tom Stoppard saab enda sõnul «minuti pärast» 76. Äsja on ta lõpetanud BBC raadiole Pink Floydi kuuldemängu «Dark Side» kirjutamise. Lisaks on ta hiljuti hõivatud olnud kahe ekraniseeringuga: BBC/HBO teledraamaga «Parade’s End» ja filmiadaptsiooniga «Anna Karenina». Eestisse tõi teda näidenditriloogia «Utoopia rannikul», mis räägib vene intellektuaalidest ja mille kaks osa lavastati segatud truppidega Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris. Stoppard vastab küsimustele põhjalikult ja – nagu oma näidenditeski – mitme nurga alt. 



Triloogia «Utoopia rannikul» räägib 19. sajandi vene intellektuaalidest – Bakunin, Belinski, Herzen, Turgenev. Millest sai alguse teie kiindumus Venemaa vastu?
Enamik briti näitekirjanikke minu põlvkonnas ja ka nooremate hulgas tunneb ilmselt võlga vene kirjanduse ees – ja mitte ainult teatris töötavad autorid. Vene kirjandus on osa kirjaniku elukutse taustateadmistest. Nii et huvi tärkamises vene kirjanduse või etenduskunstide vastu pole midagi ebatavalist. Päris ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, missugune kultuur see oleks, mil poleks erilist sümpaatiat vene kirjanduse või Venemaa vastu, ükskõik kas me räägime draamast või Djagilevist. 
 
Ma lugesin Aleksandr Herzenist ja Vissarion Belinskist ajaloofilosoof Isaiah Berlini töödes. Arvan, et Herzenit teatakse praeguseks mõningal määral, aga 10–15 aastat tagasi, kui ma alustasin näidendite kallal töötamist, oli väga vähe inimesi Herzenist kuulnud – ja mitte keegi ei olnud kuulnud Belinskist. Me kõik teadsime muidugi Turgenevit, aga põhimõtteliselt puudus üldine arusaam, mis juhtus Venemaa mõtteloos enne 1917. aastat. Oli lihtsalt tsaristlik Venemaa – paljud olid küll kuulnud nihilistidest, aga üks generatsioon oleks justkui vahelt ära jäänud. 
 
Olete tõlkinud inglise keelde Anton Tšehhovi «Kajaka» ja selle eessõnas võrdlete huvitavalt erinevaid tõlkimismeetodeid. Kas see tähendab, et olete vene keelt õppinud?
Mul on piinlik, kui mulle omistatakse eriline kiindumus Venemaa vastu – tunnen end petturina, sest mu imetlus ja nauding vene kirjanduse ja draama vastu käib läbi tõlke. Olen kahe Tšehhovi näidendi tõlkija ja ma ei oska ise vene keelt – ma ei suuda öelda ühte lausetki. Kui see tundub kellelegi šokeerivana, siis mulle endale üldse mitte, sest tegelikult ei ole raske välja uurida, mida sõnad tähendavad. Kui päris aus olla, siis tõlked, mis ei kõla näitlejate suus hästi, on tihtipeale need, mille on teinud keeleteadlased. 
 
Kahekümnendates eluaastates olin väga huvitatud ühest tüdrukust, kes käis vene keelt õppimas. Mu traagika seisnes selles, et pärast kolme nädalat jättis ta keelteklassi sinnapaika – ja ka mina ei näinud põhjust jätkata. Mul on üks sõber, keda ma väga imetlen. Kui ta oli kolmekümnendates, jõudis talle järsku kohale, et ei ole mingit mõtet lugeda Puškinit, kui ei saa seda teha vene keeles. Ja siis ta õppis selgeks vene keele, selleks et lugeda Puškinit. Ma soovin, et saaksin öelda, et minus oli piisavalt meelekindlust ja organiseeritust saavutada sama, ent tunnetan seda puudujääki tänase päevani. 
 
Keeletundliku näitekirjanikuna teatakse Teid ka selle poolest, et saatsite aastaid Briti ajalehtedele kaebekirju, kus tõite välja siduvate asesõnade «who» ja «whom» väärkasutuse pealkirjades. Kas võitlete ikka veel või olete alla ­andnud?
Ma olen alla andnud. Sõda on kaotatud. Aga ma märkan vigu iga kord – ja nüüd on need ingliskeelses ajakirjanduses üldlevinud praktika. Ma usun, et minusugune mõjub tänapäeval pedandina, peenutsejana. Kuid vahel kasutatakse neid asesõnu niimoodi, et lause mõte muutub vastupidiseks sellele, mida autor taotleb. Kui peaks sellise lause tõlkima ladina keelde ja siis uuesti inglise keelde, jõuaks see tagasi täiesti teistsugusena.

Peale Linnateatri «Teekonna» ja Draamateatri «Laevahuku» olete varem näinud triloogia «Utoopia rannikul» näidendeid Londonis, New Yorgis, Venemaal, Itaalias ja Jaapanis. Millised on erinevused, kui seda on lavastatud ja mängitud eri riikides ja kultuurides?
Peamine erinevus lavastuste vahel seisneb selles, millised need välja näevad. Kui sellega harjuda, on laval lõpuks ikkagi seesama lugu. 
 
Ma olin varem Londonis näinud jaapani teatri näitlemisstiili ja väljendusviisi – ja võtsin ette pika sõidu Tokyosse, sest tõesti lootsin näha laval midagi, mida ma vaevu ära tunneks. Näha laval jaapanikeelset triloogiat «Utoopia rannikul», mida polnud vähimalgi määral «idamaiseks tehtud», oli väga kummaline. Muidugi, jaapani kultuur oli seda pisut «tooninud», aga polnud tehtud katset näidendeid teise kultuurikonteksti tõsta.
Arvan, et karakterid mu näidendites on üksteisest üsna selgesti eristatavad. Nii et kui tungida teatrisse ja näha laval Belinskit, Bakuninit, Natašat või Mariat, siis nad ei kattu üksteisega inimtüübilt – sest selline on viis, kuidas mulle meeldib lavale tegelasi luua. Võiksin teatrisse siseneda esimest korda kolmveerand üheksa, millalgi teise vaatuse ajal, ja tuvastada, et tema on see ja tema on too – need on minu kirjutuslaualt. See on küll ringiga tee vastuseni, aga arvan, et karakterid mu näidendites on sellised, mille puhul tekib äratundmishetk sõltumata keelest ja kultuurist. 
 
Üks teie stiilivõtteid on tugeva isikupäraga tegelased.
Mulle tundub, et kirjanikuna mind tõmbab ligi arhetüübi mõiste. Kas teadlikult või muul moel, ma kirjutan tihti … Ma üritan nüüd enda vastu viisakas olla, aga sõna, mis kummituslikuna ilmub, on «stereotüüp». Mulle väga meeldivad klišeed – mitte kogu aeg, aga klišeid teevad proosakirjanikud ja esseistid mu meelest ebaõiglaselt maha. Dialoogi kirjutades on suurepärane, kui saad kiiresti edasi anda palju informatsiooni – ja nii lihtsalt, et seda ei saa vääriti mõista, kasutades üldtuntud fraase. Muidugi oleks tore, kui need poleks klišeed, mis on juba klišeede hulgas klišeeks muutunud … 
  
Teie tegelasi on teatrites palju kordi tõlgendatud. Sama on juhtunud teie enda kui näitekirjanikuga. Kuidas suhtute sellesse, et tegelasest nimega Tom Stoppard kirjutatakse nii palju arvustusi, ülevaateid ja raamatuid? Kas suudate võtta seda kui tagasisidet oma tööle? 
Ma ei loe neid kunagi. See on ainuke kirjanduse liik, mida ma ei loe. Kõik muu mulle meeldib. Ulmekirjandus, pornograafia ja raamatud mu enda näidenditest on kolm žanri, mis mu teele ei satu. Ma saan tihti kirju inimestelt, kes kirjutavad minust esseed – keskkooliõpilased ja üliõpilased –, ja mulle tundub alati, et nad saavad täiesti valesti aru: eksamineerija ei tunne huvi minu arvamuse vastu, ta tahab teada saada õpilase arvamust. Kuskil levib valeõpetus, mille kohaselt näidendil on saladus, mida autor teab – ja kui see ära arvata, siis on õige vastus, kui mitte, siis väär. 
 
Küllap on raske päriselt mõista, et näidend nagu «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» kajab inimestes vastu erineval moel ja õiget vastust pole – igal isiklikul aistingul on teataval määral oma tõeväärtus. Ma usun sellesse väga tugevalt. Vähesed näitemängud on nii agit-prop-poleemilised, et on üks konkreetne asi, mida tahetakse öelda, mida peaks näidendist õppima või millise tarkuse endaga koju kaasa viima. 
 
See tähendab vist enamasti, et tegu ei ole väga õnnestunud näidendiga?   
Tihti on see nii. Sellest hoolimata võidakse näidendit lavastada ja mängida suure kõmuga. Ma olen teadlik sellest, et eri riikidel on oma traditsioonid ja vaatevinklid – ja kui sa juhtud olema näiteks kunstnik totalitaarses ühiskonnas või ühiskonnas, kus loovisikuid mingil määral tsenseeritakse, siis minu vaade teatrile ei ole seal ühiskonnas kuigi relevantne. 
 
Minu jaoks on teater põhiosas vaba aja veetmine. Mitte selles tähenduses, et see peaks olema kergekaaluline, aga … Ma lihtsalt arvan, et inimesed lähevad teatrisse, sest see kogemus lahutab mingil määral nende meelt – viisil, mida ei saavutata raamatulugemise või televiisorivaatamisega. Seda on raske seletada, aga mu teoreetiline lähtepunkt on, et publik ei võlgne autorile midagi. Nad võivad lihtsalt ära minna, ükskõik millal tahavad. Näitekirjaniku ülesanne on hoida neid lahkumast. Loomulikult, praktikas tuleb publik autorile osaliselt tee peale vastu, aga publik muutub päris kiiresti. Mu karjäär on praeguseks olnud nii pikk, et tean oma näidendite uuslavastustest – publik ei saa enam aru samadest viidetest, mis varem. 
 
Stanislavski räägib rolli ja ka näidendi pealisülesandest kui sihist, mille nimel need töötavad. Vaadates tagasi oma elule ja karjäärile, kas sealt joonistub välja mingi pealisülesanne või läbiv motiiv?
Aastatel 1954–1960 töötasin reporterina kahe ajalehe juures. Nende kuue aasta jooksul oli alati kindlaks määratud, et pean kontorisse jõudma teatud kellaajal ja – lõppaega ei olnudki, sest ajakirjandustöö kestab lõputult. Kui vahetasin õhtulehe päevalehe vastu, algas esimene vahetus seitsmest hommikul. Umbes 1960. aasta paiku hakkasin vabakutseliseks. Sellest hetkest alates ei ole ma enam kunagi olnud olukorras, kus pean voodist kindlal kellaajal tõusma ja kuskil olema. See kõlab tühisena, aga sel on mu jaoks tohutu väärtus. Muidugi, et filme kaasa teha, peab kell kaheksa võttel olema, aga üldiselt on tunne, et oled iseenda peremees, nagu sulle oleks antud veel üks elu. 
 
Mulle tundub, et minu elu kirjanikuna on tegelikult olnud katse ... Tead, ma olen alati tundnud end ülehinnatuna. Mul oli nii hea meel lugeda järelehüüdest Isaiah Berlinile, et ta tundis samamoodi. Kui ta mind vanasti endale külla kutsus, siis mulle alati tundus, et ma ei ole valmis – et ma ei ole ära teinud kodutööd, et veeta üks tund Isaiah Berliniga. Kui lugesin pärast ta surma seda lauset tema kohta, siis mõtlesin, et pagan küll – pagan, pagan, pagan –, kui ma oleksin seda teadnud, siis ma oleksin läinud ... Ühesõnaga, ma üritan öelda selle Stanislavski elujoonise kohta, et olen alati proovinud kirjutada iga järgmist näidendit nii, et see oleks sama hea, kui nad väidavad, et mu eelmine näidend oli. 
 
Seoses Joe Wrighti viimase filmiga «Anna Karenina» on teilt intervjuudes küsitud, mis on armastus. Küsin hoopis: mida tähendab teie jaoks sõprus?
Mu isiklik vastus on piiratud mu temperamendiga, mis ei ole väga sotsiaalne. Ma armastan üksiolemist. Mul on mitu väga head sõpra, kellega ma harva kohtun. Enamasti mõtlen sõprusest kui asjast, mil on kõige rohkem pistmist vestlusega. Telesarjas «Parade’s End» räägib peategelane oma sõbraga, kes on armunud abielunaisesse. Ta ütleb: ma tean, miks üks mees tahab naisega ära minna – see on selleks, et ta võiks temaga vestlemise lõpuni viia. Ma mõistan seda. Tunnen, et sõprus on tõeline väärtus kõigil neil kordadel, kui mul on kellegagi käsil tuline vaidlus või lihtsalt lugude või anekdootide vahetus. 
 
Mul on üks häbiväärne lugu, mis juhtus mu kunagise naise Josiega. Enne kui me abiellusime – ma ei ole isegi kindel, kas ma tahan, et see avaldatakse, sest see on tõesti õudne –, olin süvenenud ühte raamatusse, mis mind väga paelus. Ma kohtusin Josiega kohvikus ja see oli mul kaasas. Me olime laua ääres, mis oli sama suur kui see siin, ja tema istus seal, kus sina praegu, ja – ma hüppan nüüd loo lõppu, et sa saaks aru, miks ma seda nii väga häbenen. Kui ettekandja tuli, siis ta oli teinud meile eraldi arved. Mõistad …? Ilmselgelt on mul väikene probleem. Võib olla, et tõeline sõprus koosneb kahest poolest, mis kokku kõlksuvad. Üks pool on nauding hingestatud vestlusest ja teine pool on – võime vaikida ilma piinlikkuseta. 
 
Kui te saaksite öelda midagi oma 30-aastasele minale, siis mis see oleks?
See vastus ei käi üldse sinu pihta, aga see oleks: ära anna intervjuusid. 
 
Sest olete seeläbi andnud ära midagi endast, mille asemel peaksid seisma te näidendid?
Ei, mitte seda – natuke seda ka –, aga mulle tundub, nagu ma üritaks iga uue intervjuuga oma eelmisse intervjuusse parandusi teha, et ei saadaks valesti aru. Sõnastan kehvi fraase ja kujundeid ümber, vabandan idiootseid remarke. Mul on alati olnud salajane kadedus inimeste vastu, kes sellega lihtsalt kunagi ei alustanudki. Kui Nancy Reagan üritas USAs kaasa aidata narkootikumidevastasele võitlusele, siis said kõik väikse rinnamärgi, mis ütles «Just Say No» («Lihtsalt ütle «ei»»). Kolmekümneselt ma annaks endale märgi, millel kirjas «Just Say No». 
 
Aga nüüd on juba liiga hilja?
Nüüd on juba liiga hilja. Mul on tegelikult kodus üks teine märk, mis on mu absoluutne lemmik ja mida ma peaksin sagedamini kandma. Sellel on kirjas «Back In 5 Minutes» («Tagasi viie minuti pärast»). Mu meelest on see suurepärane teadaanne. 
 
Sest see toimib siis, kui tahta kohvikus segamatult lugeda?
Jah, loomulikult. Peamine on see, et mulle meeldivad vestlused, aga mulle ei meeldi intervjuud. Nii et aitäh vestluse eest. 
 
Aitäh teile! 

Paavo Piigi pikem usutlus Stoppardiga ilmub Teater.Muusika.Kino  8.–9. numbris.