Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Suurte arvude seadus"

23.09.1999
Tekstiraamatu esilehel on autor motoks märkinud: "Ma kirjutasin selle raha pärast". See lause on meeldivalt kahemõtteline. Nagu ka näidendi pealkiri "Ristumine peateega". 

Kõigepealt rahast. Seda võib võtta kui ausat ülestunnistust, et raha kippus nappima ja noh, siis võtsin kätte ja kirjutasin nii hea näidendi, et seda mängivad kaks teatrit ja film tehakse ka. Seda võib aga võtta ka nii, et raha, või õieti see, mida ta inimestega teeb, on autorit sundinud endast kirjutama, on erutanud teda kui probleem, kui inspireeriv materjal kirjanduslikuks loominguks. 
 
Nüüd peateest ja ristumisest. Tekst annab võimaluse võtta ka seda sõna-sõnalt: Osvaldi maja on kõrvaltee lõpus, suurest teest neli kilomeetrit, märgid on seal kõik üleval (ka "Ristumine peateega"), Osvald on nad ise teedevalitsuse tellimisel teinud.

Neli miljardit
Huvitavam aga on, kui anda "peateele" miskisugune ühiskonna põhihoovuse või domineeriva hoiaku tähendus ja vaadata siis, mis juhtub nende tegelastega, kes autori tahtel isepäiselt, kaudu kummalisi radu kõndides, ristmikul põhihoovuses kulgejaile jalgu jäävad.

On selge, et piirsituatsioonis käitume me… ma ei tea, kuidas me käitume. Ma ei tea isegi, kuidas ma ise käitun. Ka Roland (Andres Raag) ja Laura (Piret Kalda) ei tea. Ei iseeneste, ei üksteise kohta. Kuidas saadki sa ette teada, mis teed, kui mingi kala annab sulle neli miljardit dollarit, kui mingi kala e i s a a sulle ju nelja miljardit dollarit anda? Aga kui annab, siis on see paeluv ekskurss meie eneste juurde Jaan Tätte sõnastuses ja lavastuses ning Linnateatri näitlejate suurepärases esituses.

Teise vaatuse alguses hakkas mind kuskil kuklas kummitama hämar mälestus miskisugusest suurte arvude seadusest. Helistasin hiljem tuttavale matemaatikule, kes ütles, et selline asi on olemas küll ja tähendab, et hästi suure hulga juhuslike suuruste ühismõju on juhusest peaaegu täiesti sõltumatu.

Et ma midagi aru ei saanud, siis seletas ta, et kui mul on lõpmata kaua aega kulli ja kirja visata, siis ma võin olla kindel, et "kulle" ja "kirju" saab lõppkokkuvõttes enamvähem ühepalju, vähemalt võivat ma sellega arvestada.

Aga ma ei saa sellega arvestada, sest Tätte poolt inimeste peal katsetatud suurte arvude seadus ütleb hoopis: "Kui antakse niisugune summa, siis võetakse mõistus" (vt etenduse kavalehelt).

Vähe sellest, Tätte ei jäta meile alles ka raasukest ime-usku, mille (taas)äratamisega esimesed 2/3 etendusest tegeles. Ta võtab selle ära halastamatult, purustab metoodiliselt. (Siia kõlbaks nüüd mõni poeetiline võrdlus, et "niriseb nagu liiv sõrmede vahelt" või midagi sellist, aga ühtki ei tule siin selle murega pähe.) See kaob käest terahaaval, aga püüdmatult.

Nii karastub teras
Kõigepealt küsib pitsamees rahakastide järele, siis näitab justkui kogemata relva, siis teeb veel igasugu vihjeid, laseb kastid minema tassida, leiab mängleva kergusega, nagu lõhna järgi, lauasahtlist mobiili ja saapasäärest viimasedki rahatähed. Siis tuleb tagasi ja 
v a a t a b viimast selle raha eest ostetud asja - sajavatist pirni laes nii, et see läbi põleb! Kõik. Osvaldi (Tõnu Oja) katse tahtejõuga brändipitsi lauaservalt alla lükata saab selle jõhkra jõudemonstratsiooni valguses headuse ja ime-usu jõuetuse võrdpildiks.
On tunne, nagu lõikaks autor rihmakaupa mu seljanahka, olen kui Mahtra-mees kadalipus, turjapealne verilihal, ja tahan ära koju, pakku kurja maailma eest, taastama pea olematuks kahanenud usku imede võimalikkusesse. 
 
Niimoodi karastub teras. Soovitan tungivalt. 

Margus Kasterpalu
Postimees, 23.09.1999