Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Surm loob elujanu?"

13.04.2016
 Alo Kõrve on lavastajana käsile võtnud teema, mis on delikaatne, ent puudutab otseses mõttes iga viimast kui inimest. See on surm. Õigupoolest need hetked, mis järgnevad sellele, kui inimesed enese või oma lähedase peatsest surmast teadlikuks saavad. Muidugi, keegi meist ei ela igavesti ning ikka ilgutakse, et elu ise ongi surmaga lõppev haigus. Ent kui kalender kätte antakse ja öeldakse, et vaat umbes-täpselt sel ajal see juhtub... Siis vist muutub tiksuv seinakell ühtäkki liivakellaks, mis loendab, kui palju on veel jäänud.

 Hobuveskisse on loodud ruum, kus lavastuse tegevus aset leiab. On see maja või tuba? Mis on selle koha olemus või eesmärk? See ei ole just ülearu selge. Selge on, et see on koht inimestele, kelle diagnoos, mida me samuti võime vaid oletada, ütleb, et elada on veel vaid mõned päevad/nädalad/kuud. Ruumisolijatega suhtleb (enamasti vaid häälena) intervjueerija (Tõnn Lamp), kellest me ausalt-öeldes ka väga palju ei tea.
Nii anonüümsevõitu ruum kui intervjueerija on foon, mis ühtlustab välised, kõrvalised tingimused ja aitab selgelt välja joonistada kolm lugu. Pereisa Joed (Margus Tabor) tulevad külastama naine (Piret Kalda) ja poeg (Aksel Ojari või Oliver-Marcus Reimann), kellest viimane isa diagnoosi ei tea. Ratastoolis Felicity (Helene Vannari) klammerdub varalahkunud tütre mälestuse külge ning on unustanud hoolida sellest, et tema teine tütar (Maiken Schmidt) on tema kõrval ja talle toeks. Brian (Andrus Vaarik) on kirjanik, kellele on toeks Mark (Kaspar Velberg), «sõber vanakreeka tähenduses» ning keda tuleb külastama endine abikaasa (Epp Eespäev). Nimetasin tegelaste lähikondseid, sest just nemad loovad loole teise dimensiooni. Kuidas mõjutab teadlikkus olulise inimese surmast neid? 
 
«Väga rõhutatult teater», ütles üks kolleeg selle lavastuse kohta. Pidades silmas umbes seda, et kõik nüansid on eriti rõhutatud, teemad ja viisid neist mõelda selgelt ette joonistatud. Michael Cristoferi näidend (Triin Sinissaare tõlkes) on mõistagi ka igavesti korralik tekst (kui juba teatri teatrilikkuse rõhutamiseks läks). Surm ja selle käsitlemine on paratamatult praegusel ajal kui mitte tabu, siis vähemasti väga õrnad teemad. Ja mõneti on tõesti selle lavastuse puhul teemasid käsitletud siidkinnastes. Ma ei mõtle seda halvasti. Vastupidi, «See hetk» balansseerib emotsioonide vahel, muutmata õhustikku ängistavaks. Ega pealiskaudseks. 
 
Mulle vähemasti tundub, et mõned karakterid võiksid üsna kergesti kalduda klounaadi. Näiteks peaaegu hüsteerilise optimismi ja kasutu produktiivsusega diagnoosile vastu astuv kirjanik Brian ning tema alkohoolikust litsakas eksnaine Beverly. Ent – naljakas võib olla, naeruväärne ei ole. «See on hämmastav, mida hea tahtmise juures võib saavutada. Kaks õnnetut romaani, kakskümmend seitse surmigavat novelli, mitu köidet piinavalt halbu värsse – kaasa arvatud kaksteist itaalia sonetti – ja üks mastaapne uurimistöö Firth of Forthi silla kohta …» ilgub Brian iseenese üle. 
 
Muide, kõrvalepõikena võib korra meenutada selle aasta alguses kinodes jooksnud filmi «Uhiuus testament», poliitiliselt mõnusalt ebakorrektne linateos, kus ühel kaunil päeval saab iga inimene teada oma täpse surmadaatumi. Ja oi, mis kõik siis lahti läheb. Meid ei mõjuta mitte surm, vaid teadlikkus oma surmast/surelikkusest. Teadmine, mis on teoreetilisel kujul meil kõigil olemas, aga mille läbitunnetamine või millega leppimine näib olevat üks suurimaid ülesandeid läbi ajaloo. 

Evolutsiooniprotsess ei ole vist sellele oskusele küll suurt midagi juurde andnud?
Ja siis muidugi see igavene küsimus: miks ei kipu see va hetkes elamine üldse niisama lihtsalt tulema? Nägin kunagi omamoodi õudusunenägu sellest, kuidas ärkan üles kolmekümne aasta pärast ja avastan, et elu on mööda läinud nii, et mingil põhjusel olen unustanud elada. Ausõna, mulle on see konkreetne ja üleüldse mitte kuigi ilukirjanduslik unenägu kõige hirmsamate tipus. 
 
Lavastuses välja joonistuvad tegelased ei jutusta ega jutlusta aga järjekordset vähem või rohkem irriteerivat hüüdlauset «Elu on liiga lühike». See on inimlik sissevaade sellesse, milline lainetus võib loetud hetkede tõttu ja loetud hetkede jooksul vallanduda. Tehinguid surmaga annab sõlmida ehk ilukirjanduses ja ka siis mitte kuigi õnneliku lõpuga. «See hetk» ei ole ängistav lavastus. Meile ei meenutata, et ühel hetkel me sureme, vaid et praegu oleme elus. See teema on ajatu. 

Keiu Virro