Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Poks depressiooni vastu"

29.03.2014
 Möödunud suvel tegime koos näitleja ja lavastaja Mari-Liis Lillega intervjuusid Eesti inimestega, kes on põdenud depressiooni. Nende hulgas oli mehi ja naisi, väiksematest ja suurematest kohtadest pärit, vanemaid ja nooremaid. Kes veel ei tea, siis depressioon puudutab Eestis hinnanguliselt kuuendikku elanikest. Tegemist on tõsise haigusega, mille üks suurimaid vaenlasi on suhtumine, et see ei ole mitte haigus, vaid nõrk iseloom või enesehaletsemine. 

Lisaks tekkepõhjuste uurimisele küsisime, kuidas inimesed olid depressioonist jagu saanud ja milliste vahenditega püütakse haigust ennetada. Üks korduv soovitus, mis intervjuudest läbi käis, oli trenn. Trenn kui «odavaim vahend depressiooni raviks», sport kui viis, kuidas kontoriinimene saab ennast paar korda nädalas vabalt tunda; jooksmisega ängistushoogude vastu, tantsustuudio kui käivitav elumuutus, regulaarne treening, mis hoiab ära depressiooni naasmise, jooga... 
 
Tunnistan, et mulle on see tuttav teema. Olen juba mõnda aega mänginud mõttega, et olen anonüümne spordihoolik, üks neist, kellele sport on positiivne sõltuvus, et ennast igapäevaselt vaimselt tasakaalus hoida. 
 
Üksteist klobimas
Ma ei tea, mis sporti tehes mu ajus täpselt toimub (räägitakse midagi endorfiinidest), aga olen tähele pannud, et sporditegemisega kaasneb rõõm distsipliini hoidmisest (kui regulaarselt treenida) ning samas vabaduse ja lahtilaskmise tunne (kuna mu päevatöö seisneb istumises) – ja vahel ka tugev emotsionaalne laeng. Meeskonnaspordi puhul võib tekkida kambavaim, üksikalade puhul võistlusmoment ja konkurents. Kõik need asjad on tegelikult vaimset laadi naudingud, justkui boonuseks sellele füüsilisele koormusele, mida sport nagunii pakub. 
 
Muide, nooremana tegelesin võistlusspordiga ja tol ajal tajusin sporti pigem stressiallikana – kaotusevalu, enesehinnangu langemine ebaõnnestunud soorituse järel, enese pidev tõestamisvajadus, ka spordipsühholoogi juurde olen sattunud. Nii et sõltuvalt eesmärkidest on ka selline variant võimalik. Kuigi vist, mida vanemaks saame, seda vähem tõsiselt me olümpiamänge võtame. 
 
Üks mu huvitavamaid avastusi vaimse tervise vallast on olnud poks. Nimelt olen üle aasta aja käinud sõpradega korra nädalas üksteist kinnastega klobimas. Suvel metsas, talvel spordisaalis. Poks mõjub mulle erakordselt rahustavana. See võib kõlada imelikult, aga oma kaaslaste juttudest võin järeldada, et ma ei ole ainuke. Olen oma elu jooksul aktiivselt tegelenud näiteks squash’i, jalgpalli, saalihoki ja kestvusjooksuga, mis kõik pakuvad suurt füüsilist koormust ja võimaldavad ennast korralikult ära väsitada, aga ükski ala ei mõju nii otseselt ja selgelt teraapiliselt kui poks.

Ürgse äratus
Ja ma ei mõtle siinkohal teraapilise all seda, et lähed ja peksad oma kibestumust, frustratsiooni või madalat enesehinnangut kellegi peal välja. Poks ei tähenda mulle vägivalda, vaid pigem enese tundmaõppimist, hirmude ületamist, kontsentratsiooni harjutamist. 
 
Võib-olla äratab see ajus miskit ürgset – olukord, kus sa seisad kellegi vastas, kes üritab sind rusikatega näkku lüüa. Välismaailm kaob, igapäevamured kaovad, võimatu on mitte olla selles hetkes. Kui unustad vastast jälgida, saad obaduse. Mitte et me kunagi väga tugevasti lööks, ja loomulikult on ka kindad ja peakaitsmed, aga seesmist ürginimest see enam ei veena. Ta on ärganud.

Väga lühikese ajaga toimub totaalne ümberhäälestumine, positiivne šokk ja restart, ja pärast võitluse lõppu, autoga kesklinna poole tagasi sõites, tekib mingi eriline ... kuidas seda öelda ... mammutiküttija rahu, rõõm olemasolust, heas mõttes ükskõiksus elu pisiprobleemide suhtes. Ahjaa, kätele ja ülakehale annab ka hea koormuse, aga see on tõesti rohkem nagu muuseas.

Nii et kellele jooga või pilates või tai chi ei sobi, julgen soovitada poksi.

Sport või küüslauk?
Muidugi ei saa depressiooni ravida üksnes trenniga; ka meie intervjueeritud inimesed rõhutasid, et kui asi läheb hulluks, tuleb ikka arsti juurde minna. Ühel hetkel ei pruugi tervisesörkimisest enam kasu olla, ja ühel hetkel ei jaksagi enam jooksma minna, aga asi, mida ma intervjueerijana nendest keerulistest ja samas vaimustavatest lugudest õppisin, oli see, et ka vaimsete haiguste puhul on äärmiselt oluline ennetav tegevus. Tervislikud eluviisid – sealhulgas toitumine, sport, uni, regulaarne elurütm – võivad
aidata ära hoida käitumis- ja meele­oluhäireid niisamuti kui küüslaugu, sidruni ja ingveri söömine aitab ära hoida grippi.

Ma mõtlen, et sellest on liikumisaasta kontekstis õigupoolest vähe räägitud – ikka pööratakse pigem tähelepanu sellele, kuidas sportimine aitab ära hoida südame- ja veresoonkonna haigusi, parandab kopsude ja teiste siseelundite tööd, hoiab ära lupjumist ja rasvumist. Aga vähe on mu meelest räägitud spordi positiivsest mõjust meie vaimsele tervisele ja tasakaalule. 
 
Vähe on muidugi räägitud vaimsest tervisest üleüldse, sest erinevalt füüsilisest tervisest ei ole kehva vaimse tervise sümptomid esmapilgul kohe näha. Luumurd või ülekaal paistab kergesti silma, ärevushäire või mõõdukas depressioon mitte nii väga. Kuhu ma jõuda tahan – et vähe on räägitud spordi ja vaimse tervise seotusest. 
 
Aga äkki peaks. 

Paavo Piik 
29.03.2014