Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Palavikuline Tšehhov"

04.06.2014
Elmo Nüganeni lavastus rullub vaataja ees lahti nagu Ameerika mäed, kirjutab Rein Veidemann William Boydi "Igatsusest"

Tšehhovi lavastamine on igale teatrile sündmus. Moskva teatrites näiteks kuulub see kvaliteedimärgi juurde, kes ja kuidas "Kajakat", "Kirsiaeda", "Kolme õde" ja "Onu Vanjat" on lavastanud/mänginud. Kavalehelt selgub, et Suurbritannia teatriteski "etenduvad Tšehhovi näidendid [---] peaaegu sama regulaarse järjekindlusega nagu Shakespeare’i omadki". Seejuures lavastatakse hulgaliselt tõlgendusi ja mugandusi. 
 
Üks neist, maailmakuulsust pälvinud briti kirjaniku Wil­liam Boydi "Igatsus" põhineb Tšehhovi jutustustel "Tuttavate juures" ja "Minu elu".

Äsja kirjandusfestivali HeadRead raames Eestitki külastanud Boyd tunnistab, et pole sisse võetud mitte ainult Tšehhovi loomingust, vaid ka kirjanikust kui isiksusest. 
"Igatsuse" kontrapunktiks olevatki Tšehhovi rikkaliku ja heitliku armuelu simulaakrum. 
 
Mänguküllane tervik
Elmo Nüganeni lavastajabiograafias on see viies kord Tšehhov Eesti lavale tuua. Tšehhovi "Kajakas" (Ugala, 1990) ja "Ivanov" (Eesti Draamateater, 1990) juhatavadki sisse ta lavastajatee. Seni kuulsaimaks ja pikima lavaeaga (enam kui kümme aastat) on osutunud 1995. aastal Tallinna Linnateatris lavavalgust näinud "Pianoola ehk mehaaniline klaver", muide, seegi kirjutatud Tšehhovi ainetel nagu "Igatsuski".
 
Sellele eelnes Nüganeni enda Tšehhovi-kompositsioonina 2012. aastal etendunud komöödia "Maailmale nähtamatud pisarad", mille kui parima lavastuse eest pälvis maestro oma teatri kolleegipreemia. Kriitik Margus Mikomägi on pidanud seda lavastust suurepäraseks, Andres Laasik oli reserveeritum. Kuid mõlemad nõustuvad ühes: Nüganeni teater on võimas ansambliteater, milles näitlejate individuaalne meisterlikkus, kehastumisvõimekus sulatatakse üheks mänguküllaseks tervikuks. 
 
Nii ka seekord. Kui säravalt mängib töödejuhataja Andreid, seda tõelist vene "mužikki" Andrus Vaarik. Või siis allakäinud mõisnikku Lossevit Kuressaare Linnateatrist "laenatud" Peeter Tammearu. See, kuidas ta üksnes näomiimikaga kujutab jänesejahti, vääriks omaette preemiat. 


 
Või siis otsekui "kolme õena" mõjuvad Epp Eespäev (Tatjana), Maiken Schmidt (Nataša) ja Anne Reemann (Varvara). Kaks esimest ongi näidendis õed. Nataša ja Varvara võistlevad armastuse pärast Kolja (Rain Simmul) vastu. Reemanni kaks tähthetke selles näidendis on esiteks varastamisele minevasse vihmatorusse meelituste sosistamine Koljale, ja teiseks, pärast Kolja impulsiivset suudlust selle päris armastust kinnitava suudluse küsimine Koljalt. 
 
Ja mõistagi Tšehhovi prototüübiks oleva Kolja enda roll Rain Simmuli kehastuses, aga ka Elisabet Reinsalu nümfomaanist sadomaso Kleopatra – need kõik on mänguliselt publikut haaravad etteasted.

Missugune igatsus?
Aga vaatama minnes tuleb teadmiseks võtta, et "Igatsus" on Boydi tõlgendus Tšehhovist. See on Tšehhov "inglise kastmes", milleks on (enese)iroonia, absurditunne, kõrvaltvaade, võime enda üle naerda. 
 
Näidendis leiab rõhutamist "kõik möödub". Seda ütleb kõigepealt Kolja ja seejärel kordab seda ennast ja teisi lohutavalt ka Varvara. Inglise longing on igatsus  m i l l e g i  järele. Sellel igatsusel on objekt. Ja näidendis on selleks objektiks suur armastus, mis Kleopatrale asjastuvad tema peigmehe Missaili (Kristjan Üksküla) ja mõisana, Varvarale ja Natašale aga abielusidemega päädiva romantilise jutustusena. 
 
See igatsus on ka nostalgia vanade heade aegade järele, millest aga saab üle, nagu Sergei Lossev rahuldub mõisavalitseja positsiooniga omaenda haamri alla läinud mõisas. Ja nõnda on see "igatsus" oma sügavuses lootust sisendav, mida näeme ka näidendi lõpus. Kolja tahab tagasi minna nooruse koju. Ta näeb oma naasmist unes. Ja lubab lõpuks, et sõidab sinna järgmisel nädalal. Aga ikkagi: võib-olla sõidab... 
 
See igatsus on siiski kaugel vene toska’st, ilma objektita igatsusest, mille kohta loeme Vladmir Dali seletavast sõnaraamatust: hingehäbi, hingepiin, piinav nukrus, hingeline ärevus, rahutus, hirm, mis võib areneda kurnava palavikuga raskeks haiguseks. Selle igatsuse vasturohi ei ole mitte lohutav "kõik möödub", vaid "ära siit!": Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse. Kuhu võidakse küll lõpuks jõudagi, aga igatsus jääb. 
 
Boydi Tšehhovi-tõlgendusest tulenevad lavastaja dilemma ja lahendused. Etendus rullub vaataja ees lahti nagu Ameerika mäed. Tempod ja registrid vahelduvad sekunditega. Eksalteeritusest melodraamasse. Hüsteerilisest kriiskamisest lüürilistesse pausidesse. Triviaalsuste ja labasuste kõrval sähvatab peeniroonilist dialoogi. Kõik selle nimel, et ei hakkaks igav! Sest algupärase Tšehhovi "igatsuses" on ka igavust. 
 
See on provintsi, mõisaüksinduse igavus, millele vastanduvad unistused suurlinnast ja lakkamatud külaskäigud, teejoomised, tühijooksuna tunduvad arutlused. 
 
Tšehhov ja tema paroodia
Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et vaatan korraga Tšehhovit ja tema paroodiat. Mulle hakkas tunduma, et lavastuse põhikujundiks ongi tiisikusehaige letaalne palavik, milles erootiline elujanu vaheldub masendusega, et siis jälle tõusta sihituks eufooriaks. 
 
Sellele näib allutatud olevat ka lavapilt, milles on loodud võimalused nii "möllamiseks" kui ka intiimseks sõnavahetuseks, ja muusikaline kujundus. Äratuntavad on ka Nüganeni varasemates lavastusteski kasutatud detailid: siinidel jooksvad valgustid, raudteevagun ja pingid etenduse lõpus, mis aga enne seda markeerivad istet tõllas või hobuvankris.
Stoppkaadrina esitatud lõpupilt, mille fookus on seatud kord Koljale, kord Varvarale, tõi meelde Nüganeni-Tammsaare "Indreku ja Karini". 
 
Kõik see ahvatleb väitma, et tšehhoviaanast Eesti teatris ei saa me kõnelda üksnes olemuslikus paradigmas, st küsides, kas ja kui sügavalt Tšehhovi kujutatud maailm oma ainelisuse, hingelisuse ja vaimsusega meid puudutab, vaid seda võib vaadelda ka Tšehhovist lähtuvate, teda täiendavate või temast kaugenevate tõlgenduste mõõtkavas. 

Rein Veidemann