Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Muinasjutt saab tõeks"

05.02.2015
 Diana Leesalu on end varemgi näidanud võimeka lavastajana, kuid nutikas ja terviklik «Krabat» kinnitas, et sellest noorest naisest ei saa mööda vaadata. «Krabat» on küpse ja kogenud, traditsioonilist teatrit hindava lavastaja töö, kirjutab Heili Sibrits.

«Krabati» õnnestumise taga peitub väga hästi valitud meeskond (ja seegi näitab lavastaja tugevust ja tarkust). Jaagup Roometi lavakujundus muudab Põrgulava kord veskiks, kord Meistri salapäraseks toaks, kord metsalagendikuks või veskipoiste magamisruumiks. Muljeltavaldavad on nii põrandalaudadest massiivsete söögilaudade väljavõlumine kui ka publiku esmakohtumine veski sisemusega. 
 
Suure maailma väike mudel
Roometi läbimõeldud ja efektset kunstnikutööd täiendavad Nullpiksli (Andres Tenusaar, Taavet Jansen, Aleks Tenusaar, Raivo Möllits) videolahendused – kolme vaeslapse külmetamine lumetormis, Krabati unerännakud, rongaks muundumine, veepritsmetest armuleegid jne –, mis aitavad laval toimuvat tegevust rõhutada, kuid samas pole sellega ka üle pingutatud. Kõike on täpselt parajas mahus. 

Ardo Ran Varrese loodud muusika on peaaegu et nähtamatu, seega tabav ja sobiv. Lisaks pakub «Krabat» mitmeid klassikalisi mustkunstitrikke. Tänu mitmekesisele vaatemängule ei muutu kolm tundi kestev koguperelavastus igavaks.

Märt Pius teeb hea rolli Krabatina, kuid veel nüansirikkam on Indrek Ojari, kelle mängitud ullikesest-kavalpeast Jurost sai esietenduse täht. Esile saaks tõsta kõiki veskipoisse (näiteks Tõnn Lambi Tonda, Henrik Kalmeti Michal, Kaspar Velbergi Lyschko jt), kes olid oma karakteri näo ja olekuga, aidates Krabatil kasvada hallist poisikesest jõuliseks (esialgu rumalalt tormlevaks) noormeheks, kes elukogenud Juro kaasabil suudab teha võimatut.

Tõrvatilgaks meepotis jäi Andrus Vaariku Meister. Ei olnud tema Meistris jõudu, mis pidanuks veskipoisse ja saali hirmutama. Seetõttu tuleb Krabati (veskipoiste) ja Meistri vaheline pinge publikul endal välja mõelda, laval seda ei näe.

Hea ja kurja võitlus pole lavastuse peamiseks teemaks, selleks on hoopiski poiste omavaheline sõprus ja üksteise toetamine, mida vürtsitatakse väikese heatahtliku norimise ja togimisega.

Kui nüüd viriseda tahaks, siis võiks kirjutada, et veskipoisse kujutatakse allaheitliku massina, kes on leppinud saatusega ega püüagi midagi ette võtta. Neid, kes üksinda üritavad ja püüavad veskist põgeneda, vaadatakse võõristuse ja isegi hukkamõistuga. Selle asemel et uusi poisse ohtudest otsesõnu teavitada, käiakse kassidena ümber palava pudru ja trikitatakse.

Samas saab poiste loidu leppimist ja Meistri sugugi mitte jõulisele (temas polnud ka midagi saatanlikku, pigem oli ta üks suvaline äpu vanamees) ülevõimule allaheitmist vaadelda ühiskonnakriitikana. Sest eks ole veskipoiste maailm suure maailma väike mudel.

Nagu Disney multikas
Eesti teatrite mängukavades annavad tooni lavastused, kus laval on korraga kolm-neli inimest, vestlus on valdavalt dialoog või monoloog. Sellel taustal mõjub «Krabat» erandliku ja erilisena, sest korraga on laval 12 näitlejat ja neil kõigil on seal midagi teha. Suurepärane kokkumäng teatri meesnäitlejatelt.

Jällegi tuleb tunnistada, et teater on meeskonnatöö ja mõjuvate massistseenide, olgu selleks kõrtsikaklus või veskipoiste argirutiini esitamine, taga olid lisaks näitlejatele ja lavastajale ka koreograaf Maiken Schmidt ja lavavõistluse meister Indrek Sammul.
Tallinna Linnateatri «Krabat» on heasoovlik ja korralik, ülimalt professionaalselt tehtud Disney multikas: armas ja peresõbralik nagu kassipojad esimestel elunädalatel, tuletades meelde juba muinasjuttudest tuttavaid lihtsaid tõdesid: sõprus on oluline, armastus päästab maailma, kuri saab karistatud. 
 
«Krabatit» saab südamerahuga soovitada, sest see on õnnestunud lavastus, mida võib vaadata kogu perega.