Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Kohaloleku kunst. Utoopia. Draama"

15.09.2014
Draama festivali raames peetud Tom Stoppardi "Utoopia ranniku" maratonmängimist käis vaatamas Ülo Vihma ning kirjutas, mida ta nägi ja mida ta ei näinud.  

Näib, et Tom Stoppard on oma «Utoopia ranniku» triloogiaga Eesti teatri täielikult vallutanud ja tegijad hullutanud. Sellist megaprojekti nelja suure eelarvelise repertuaariteatri ühistööna pole varem meil tehtud. 

Kohalolekuteemaline festival Draama andis võimaluse kõiki kolme vaadata. Mina lõpuni ei jõudnud. Kohe selgitan, miks. 
 
Lavastajad valivad algmaterjali sageli selle põhjal, kuidas see neid isiklikult puudutab ja nende elutunnetuse ja -vaatega kokku kõlab ning alles teises plaanis selle põhjal, mis võiks teisi, st potentsiaalseid vaatajaid, huvitada. Ning hakkavad siis töö käigus otsima neid ühendavaid allhoovusi. 
 
Aga võib ka juhtuda, et ühiskonnas levivad mõtted ja tunded on nii valdavad, et suisa kisendavad end laval kujutama. Seda isegi siis, kui nad levivad varjatud kujul (muidugi peab lavastajal või teatrijuhil sisemine vastuvõtuantenn ikkagi vastaval lainel töötama).
Näiteks kui meenutada sügavat sovetiaega, rääkis Jaan Kruusvalli «Pilvede värvid» sellest, millest avalikult ei saanud rääkida, aga oli ometi kõigil meeles ja keelel. 
 
Stoppardi suu läbi
Mis on siis nüüd, vabas Eestis, meie teatri peajoone kujundajatel keelel, millest nad Stoppardi suu läbi oma rahvaga räägivad?

Keelel on 19. sajandi keskpaiga vene kirjanike-literaatide-filosoofide lugu, tsaariaja «igavesed» vene küsimused, millest Stoppard segab kokku vastandustele tugineva kollaažliku kompoti.

«Utoopia rannikus» on kõne all ühiskonna ja üksikisiku huvid, sõprus ja seda segavad armusuhted, vanemate rahast toituv rantjeelik elustiil ning kodanlik töine elulaad, üllad mõtted ja ihuhädad, dilemmad läänlaste ja slavofiilide, euroopaliku demokraatiapüüdluse ja Euroopale teednäitava slaaviliku tee vahel. 
 
Triloogia etendused on väsitavalt pikad ainuüksi selle pärast, et kiiremini ei jõua seda tekstimassiivi esitada.

«Utoopia» lavastuste juurde käib justkui kohustuslikus korras ka veel Eestimaal mütoloogilised mõõtmed omandanud vene teatritraditsioon – igavene Stanislavski, psühholoogiline realism, kuulsusrikas vene läbielamisteater.

Paraku oli triloogia teise, draamateatris lavastatud osa etenduses, mis oli festivali kavas toodud Vanemuise suure maja lavale, kohati ka kohmakat «aadellikkust», pingutatud lavahäält, üleekspluateeritud kõndimist-jooksmist (iga tundlik näitleja tunneb oma kohmakused eksimatult ise ära).

Veidi võimendatult võiks see kõik sobida ekspressiivse teatrikeele juurde, kuid ei lähe kuidagi kokku stanislavskiliku lähenemisega.

Draama viimasel päeval, vahetult peale seda, kui ameerika lavastaja ja kunstnik Robert Wilson oli loengul oma loomingut tutvustanud, tundus triloogia teise osa etendus olevat suisa teatri eilne päev.

Selles lavastuses on veidi ajastukohast filosoofiat ja poliitökonoomiat, veidi armastust, veidi venelikku hingekäristamist ja veidi nalja. 
 
Selline vene kultuuri, vaimu ja hinge käsitlus võib huvi pakkuda kaugel läänes elavatele inimestele, ka kaugel idas elavatele jaapanlastele või koguni venelastele iseenda kuvandi hindamiseks, kuid jääb Vene impeeriumi eilsetele liikmetele ja tänastele vabadele naabritele pinnapealseks märgireaks, teada-tuntud mõteteks, eelmiseks, juba elatud eluks. 
 
Näib, et triloogia repertuaari valinute meelest pole meil ka tänapäeval midagi tähtsamat kui tegelda ajalooliste vene küsimustega. Muu Euroopa ajalugu on näidendis ju vaid markeeritud. 

Mida saame nendest lavastustest aga meie iseenda tänases päevas kohal olemise mõtestamiseks või hädapärast tänase Venemaa ja venelaste mõistmiseks?
Kas võiks arvata, et valikuks andis põhjust Putinlik poliitika? Aga tekst kirjutati juba siis, mil Putin sai alles esimest korda presidendiks. Ukraina afäär? Aga selline suures mõõdus valik koos õiguste saamise ja tõlkimisega tehakse mitmeid aastaid ette.
Kas võiks oletada tegijate kanaarilinnulikku eelaimdust? No ei kuulnud ma etendustel selle linnukese laulu ...  Kas erutasid need teemad näitlejate närvikiude? No ei näinud ma nende tukset ... 
 
Märksõnaks kohalolu
Draama festivali nüüdne märksõna kohalolu võimaldab lõputut arutelu sellest, mida see tähendab. Igaühel oma tähendus, ütleb tänapäevane inimesekäsitlus. See siin on minu käsitlus.

Püüdsin triloogiat vaadata, kuid pooleteise etendusega väsisin ära. Ei aidanud ka vaimukused ja mõtteterad, mida Stop­pard pikib osava kirjutajana teksti sisse.
Mäng «Kommunistliku partei manifesti» algusridadega «Üks kommunismitont-vaim-kummitus ... käib ringi mööda Euroopat» aga hakkas kokku kõlama Marek Tamme üldistava kokkuvõttega festivalist (Postimees, 8. sept) – kohalolu ajaloolises diskursuses kui möödaniku teadlik velmamine, kaduviku tahtmatu kummitamine tänapäevas. 
 
Kuigi minevik on möödas, elab ta erineval moel olevikus edasi nii esemetes kui ka vaimselt. Tamm ütleb kokkuvõtteks, et tänavune Draama festival oli tema jaoks esmajoones tsükkel täiskasvanute tondijutte, teatraalseid variatsioone kummitusõpetusest – tontoloogiast, nagu filosoof Jacques Derrida seda kunagi nimetas. 
 
Mammutlikku «Utoopia rannikut» silmas pidades olen temaga päri. Tõepoolest, üks kummitus-tont-minevikuvaim käib mööda Eestimaa teatri lavasid ringi ...
Kus on tänaste pilvede värvid? Kalevipoegade rajad? Teleseriaale ometi luuakse tänapäevast.

Järgmist valikut oodates
Kunagi tellisid teatrid ise ajastukohaseid tekste, mis inspireerisid värskendama ka mängulaadi. Kirjutajaid meil oleks, kui vaid tellitaks. Ka näitlejad suudaksid ehk rohkemat, kui saaksid ise valida repertuaari ja mängulaadi, aga ma ei tea, kus on nende kohaloleku punkt. 
 
Ootan huviga, milliste etenduste vahel on valida ja millise valiku teevad järgmise aasta festivali Draama kuraatorina lavakunstikooli juhataja Peeter Raudsepp ja tema tudengid. 

Ülo Vihma