Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Ettevaatust, Mari-Liis Lill!"

09.05.2016
Kui lavastus "Teisest silmapilgust" välja tuli, tegi sellest uudise 25-miljonilise auditooriumiga RTV. On üsna erakordne, et üks Eesti esietendus jõuab mõne rahvusvahelise telekanali prime-time'i uudistesaatesse. 

Järelikult on juhtunud midagi, mis arvatakse ületavat väikeriigi teatripubliku huviläve. Ja jälle on selle taga Mari-Liis Lill, naine, kelle nimi jõudis esmakordselt teatrisfäärist väljapoole 2. aprillil 2013, kui ta kõneles Toompea saali pidulikule mälestusüritusele kogunenud etableerunud intelligentsile sellest, mis on neid ümbritseval pildil valesti. 
 
Mari-Liis võttis seejärel ette tolle pildi süvauurimise. 15. märtsil 2014 esietendus Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöölavastus "Varesele valu…"/"Harakale haigus...", mis rääkis depressiooni langenud noortest. 25. novembril 2015 järgnes Vaba Lava projekt "Sugu: N", mis kõneles naise allasurutusest Eesti ühiskonnas. 
 
Ning nüüd siis Vene Teatri ja Tallinna Linnateatri koostöös "Teisest silmapilgust", teemaks küsimus, miks Eesti valitsuse armastatud ja rohkelt rahastatud "integratsioon" seostub meie venelastele riigi vägivallaga nende kallal. Kuigi Mari-Liisil on olnud neis projektides häid mõttekaaslasi, arvan ma millegipärast, et käivitavaks mootoriks on olnud eelkõige tema, sest probleemidest, millest kõnelevad nimetatud lavastused, oli juttu juba "pildi-kõnes". 
 
Kunst sekkub
Lavastust "Teisest silmapilgust" ei tasu vaatama minna inimesel, kes otsib teatrist keerulistele karakteritele rajatud psühholoogilisi läbielamisi. Sinna ei tasu minna ka postmodernismi kummardajail, kelle jaoks on kõige olulisem, et teater ei jutustaks mingit üldarusaadavat lugu ega suruks peale mingeid ühemõttelisi valikuid. 
 
"Teisest silmapilgust" on selge autoripositsiooniga tehtud kontseptuaalne lavastus. Meie teatripildis kõige lähemal ehk NO99 ühekordsetele poliitaktsioonidele või ka Vene Teatris 2008. aasta detsembris esietendunud ja pronksiöö sündmustest kõnelenud lavastusele "Sool", mis tõdes, et ühist keelt ja ühist kodumaad Eestis elaval kahel rahvuskogukonnal pole. Ootamatult ka Eesti Draamateatris aprilli lõpus esietendunud leedulase Marius Ivaškevičiuse näidendile "Väljaheitmine" Hendrik Toompere jr suurepärases lavastuses Kristo Viidingu ja Nikolai Bentsleriga – eestlase ja venelasega – peaosades. 
 
Üleöö on pealinna suuremad teatrid muutunud ülimalt päevapoliitilisteks, ja tunnistan, et lapidaarse hüsteeria õhkkonnas, mis on vallutanud päevapoliitika, on kunstisõnaga sellesse sekkumiseks juba ammu aeg küps. 
 
"Teisest silmapilgust" esietenduspäevaks valiti pronksiöö üheksas aastapäev. Kuid erinevalt tollasest lootusetust "integratsiooni lõpust" annab see lavastus märku, et tekkinud on uus põlvkond, kes tahaks alustada puhtalt lehelt. 
 
Põlvkond, keda vanakeste kaklemised sõjamälestuste üle enam ei huvita. Põlvkond, kus eestlased on saanud enesekindluse olla oma kodumaal enamusrahvaks ja venelased saanud aru, et tagasipöördumist emakese Venemaa rüppe pole mõtet oodata. See aga tähendab ühtlasi aktsepteerimist, et 350 000 mitte-eestlast ei haihtu siit kuhugi, sest see on ka nende ainus kodumaa. 
 
Niisuguse tõdemuse alusel tuleb üles ehitada igapäevane vastastikune suhtlemine ning loobuda selle toppimisest (välisrahastusega) integratsiooniprogrammide alla. Just sellest kõnelebki Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastus, mis on tähelepanuväärselt loodud kummagi teatri kõige nooremate näitlejate (ja iginoore Anu Lambi) osalusel.
Loo esimeses osas tutvub publik näitlejate kui oma kaasmaalastega – eesti publik eesti keeles kõnelevate vene näitlejatega ja vastupidi. Me kuuleme kaheksa inimese lugusid sellest, kuidas on lapsepõlvest alates arenenud nendes arusaam, et siin maal (linnas, tänaval) elavad nende kõrval mingid «teiskeelsed teistsugused». Ning milliste seisukohtadeni on see teadmine neid praeguseks viinud. 
 
Liis Lass ja Veiko Tubin ütlevad, et kõigile, kes on siin sündinud ja seda tahavad, tuleks anda Eesti kodakondsus, ning et meie laulupeol võiksid kõlada ka venekeelsed laulud. Märt Pius tunnistab, et ajakirjanduses on venelastest rääkides palju valet. Anu Lamp tsiteerib Jakob Hurta, et «kõik õpetus, iseäranis aga kooliõpetus võib üksnes emakeeles tõesti õnnistusrikkalt mõjuda, vaimu harida ning südant selgitada».
Kui lisaks sellele deklameeritakse ka Aleksandr Blokki ja Sveta Grigorjevat, on venekeelse publiku aplaus kindlustatud (ise mõtlen, et milline oleks nende ettepanekute peale eestlaste reaktsioon?). Eestikeelsele publikule kõneleb Sergei Furmanjuk oma armastusest Arvo Pärdi muusika vastu ning Dmitri Kosjakov nimetab end vene keeles rääkivaks eestlaseks. Tatjana Kosmõnina käest kuuleme, et küsimus, miks talle meeldib elada Eestis, on tema kõrvadele sama võigas, kui keegi küsiks, miks ta armastab oma last. 
 
Kui sellele lisandub Aleksandr Žilenko eesti keeles lauldud "Muinaslugu muusikas", on ka eestikeelselt publikult aplaus käes (ise mõtlen, miks nad ei räägi sellest, et Eestis sündinud ja koolis käinud näitlejate eesti keel on ka praegu veel oluliselt kehvem kui kolm aastat tagasi Venemaalt siia tulnud kolleegil). 


 
Turtsis elavad turtsid
Lavastuse teine osa koosneb "integratsiooniteemalistest" sketšidest, mis lisaks sellele, et need on vaimukalt kirjutatud ja andekalt mängitud/lavastatud (tõestuseks pidev naer ja vaheaplausid saalis), on meie riiklikku poliitikat silmas pidades ka üsna julged. Jah, lavastuse loojad on kohtunud paljude asjast huvitatud "spetsialistidega" – Jaak Madisonist Dimitri Klenskini ja Ilmar Raagist Yana Toomini –, kuid pole vähimatki kahtlust, et tõekspidamised, mida nad väljendavad lavalt, kuuluvad neile endile ning on kristalliseerunud kaheaastase vastastikuse suhtlemise käigus. 
 
Seisukohad, et rahvusliku viha ja sõjahüsteeria õhutamisest toituvad võrdselt nii eesti- kui ka venekeelsed meediakanalid, et sunduslikult "eestikeelse" geograafiatunni käigus jõuavad õpetaja ja õpilased üksteist abistades veendumusele, et "Turtsis (st Türgis) elavad turtsid", ning et eesti keelt mitteoskava ja seetõttu juba aastakümneid švejkiva Narva volikoguga pole "keeleinkvisitsioonil" muud peale hakata kui kõrid läbi lõigata, peaksid loogiliselt pälvima kapo järgmise aastaraamatu tähelepanu. 
 
Rahvuskonfliktidest hoidumiseks on ainuõige, et iga rahvus tegeleks oma äärmuslastega, selmet teise peale näpuga näidata. Selle lavastusega on eesti pool üsna ausalt oma saasta avanud. Huvitav oleks näha lavastuse järge vene dramaturgi ja vene lavastaja eestvõttel. 
 
Juhuslikult langes "Teisest silmapilgust" esietendusepäev kokku ka valitsuse eelarvestrateegia väljakuulutamisega. 193 000 eurot eesti keele tasuta õpetamisele ja selle kõrval 70 miljonit piiri väljaehitamisele. Siseminister Hanno Pevkuri poolt kiirreageerimisüksuste eelistamine politseijuht Elmar Vaheri palutud 20 täiendavale tänavapatrullile. 40 miljoni euro (sama palju, kui meie välisministeeriumi tegevuskulud üldse!!!) lihtsalt kaitse-eelarvele pealeviskamine välisvägede Eestisse paigutamise toetamiseks. 
 
Kelle vastu see kõik? Ikka venelaste, ükskõik kas kohalike või üle piiri asuvate! On ju selge, et ilma kohalike venelaste toetuseta ei saaks Venemaa Eestit eriti ohustada, kui just maailmasõda ei alustata. Me näitame ohumärgina Gruusia ja Krimmi peale. Kas keegi on kohanud aga mõnda abhaasi, kes sooviks Gruusia koosseisus olla? 
 
Jah, need on täiesti erinevad "integratsioonipoliitikad", mida pakub vabariigi valitsus ja mida teatrirahvas. Kui esimene neist katastroofiga ei lõpe, siis ehk on võimalus veenduda teise õigsuses. 

Jaak Allik