Meediakaja

Meediakaja RSS

Postimees: "Elu kui sünonüümide valimine"

23.11.2015
Kaelkirjaku ja Karu hoogsad seiklused suurlinna ohtlikel tänavatel, sattudes veel lõpuks Musta Pantri küüsi... Kõlab kui lasteraamat. Vihjed «Väikesele printsile», «Alice’ile Imedemaal» või «Džungliraamatule» on küll kohased, kuid Tallinna Linnateatri uuslavastus «Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus» pole mingi lastelavastus, kirjutab teatrikriitik Madli Pesti. 

Linnateatri pigem angloameerikaliku repertuaari taustal on tunnustatud portugali näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku Tiago Rodriguese 2011. aastal kirjutatud näidend erandlik. Pigem psühholoogilist ja realistlikku lavastusstiili eelistava lavastaja Diana Leesalu seekordne lavastus on oma mitteargisuses ja tõstetuses üllatav. 
 
Samas ei ole lavastus midagi šokeerivalt teistsugust, et see peaks Linnateatriga harjunud publikut kuidagi peletama. Lausa vastupidi. Lavastus on mõnus täiendus «Aju jahi» kriminulli või Tammsaare-lavastuste austajaile. «Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus» mõjub kui sõõm värsket õhku.

Lugu räägib 9-aastasest teadmishimulisest tüdrukust (Hele Kõrve), keda tema surnud ema oli hellitavalt kutsunud Kaelkirjakuks. Nüüd elab ta koos töötust näitlejast isaga (Margus Tabor), kaaslaseks plüüskaru nimega Judy Garland (Indrek Ojari). Tüdruku lemmikraamat on sõnaraamat, mille abil elu mõtestada. 
 
Elu aga kavalehe järgi «üldist kuuluvust, dünaamikat ning üldtunnustatud ja ühtset, mõttelist ega teaduslikku definitsiooni ei oma». Kaelkirjak tahab just nimme leida seda üldtunnustatud definitsiooni. Tema lemmiktelekanal on Discovery Channel ja kui ühel päeval läheb tema kodus telekas katki, otsustab ta oma karuga jalga lasta – suurlinna ohtlikele tänavatele.

Sisukirjeldus kõlab kui ühe lapse täiskasvanuks saamise lugu, kuid nii lihtsalt see autoril siiski mõeldud ei ole. Tõelise kaasaegse teatrimehena ei huvitu Rodrigues vaid ühe teema käsitlemisest, vaid viisist, kuidas mingist teemast rääkida. Teda huvitavad ka keel iseseisva tegelasena ja teatrikunsti võimaluste uurimine. 
 
Selline lähenemine teebki näidendi Eesti teatripildis eriliseks: tekst pole küll teab mis radikaalselt uuenduslik, kuid mõjub oma väikeste vimkadega tõeliselt värskelt ja vahvalt. Keel on siin allutatud rangele sõnaraamatulikule lähenemisele (sujuv tõlge Kristiina Jalastolt).

Selles keeles räägib peamiselt peategelane Kaelkirjak, kelle silme läbi me loodud maailma näemegi. Hele Kõrve balansseerib peenelt ja täpselt lapselikkuse ja täiskasvanulikkuse piiri peal. Teravalt, tundlikult ja sisseelamisega mängitud roll, mille iga lavasekundit on põnev jälgida. 
 
Vastasmängijana tegutseb Indrek Ojari plüüskaruna, keda võib vaadelda Kaelkirjaku kurjema, traagilisema minana. Ojari kasutab rolli loomisel mõistetavalt jämekoomilisemaid värve kui Kõrve Kaelkirjakuna, kuid balansseerib samuti edukalt kuskil kõrgustes, langemata äärmustesse.

Lavastaja Diana Leesalu ja kunstnik Annika Lindemanni koostöö on tähelepanuväärne: nende senised loomingulised käekirjad on olnud väga erinevad. Leesalu loo jutustamist soosiv elulähedane lavastusstiil on orgaaniliselt sobitunud Linnateatri repertuaari. 
 
Lindemann on peamiselt töötanud koos lavastaja Sander Pukiga, kelle käekiri just vastandub elulähedusele, ning talle on omased selgus, konkreetsus ja kujundlikkus. Lindemanni kujundus Linnateatri väikses saalis on puhas, hallides toonides: hele- ja tumehallid pehmed kuubikud, millest saab kergesti erinevaid pindu vormida (voodi, pangalett jms), tagaseinas kõrged, dünaamikat lisavad liikuvad uksed. 
 
Täpiks i peale võib nimetada Veiko Tubina originaalmuusikat, mis lisab sümpaatsele kerguse atmosfäärile vajadusel ka nukrusekraade. Eriti jääb kõrvu Tubina loodud hitipotentsiaaliga Kaelkirjaku ja Karu seikluse lugu. 
 
Nüansirikkalt loodud ja esitatud uuslavastusest tõuseb olulisimaks Kaelkirjaku isa elutarkus: «Elu ei ole sõnade otsimine sõnaraamatust. Elu on sünonüümide valimine.» 

Madli Pesti