Meediakaja

Meediakaja RSS

EPL:"Piik ja Leesalu: tegevus toimub siin ja praegu"

06.10.2012
Paavo Piik ja Diana Leesalu teavad, mis teevad ja tabavad teravalt ajastu vaimu.



Ütleksin, et "Lantimiskunstnikud" on ennekõike põlvkonnatükk, kõverpeegeldades ühe ajastu tooniandvate mõtteviiside vaimu. Kui riskantne on teha sääraseid asju just Linnateatris, kuidas püsipublik hipsterite armuvalu teema on vastu võtnud?


Diana: Võtsime tõesti seda lavastust tehes eesmärgiks, et tegevus toimuks siin ja praegu, aga seejuures mitte just otseselt päris realistlikus võtmes, vaid taotluslikult pisut karikatuursemas vormis. Või siis kõverpeegeldusena, nagu sa ise ütled. Seda tingis osaliselt meie valitud žanr ka muidugi. Eks ta mingis mõttes ole kindlasti põlvkonnatükk, sest meie tegelased lihtsalt toimetavad praeguse noorema generatsiooni ringkonnas. Samas vastassugupoolega seotud problemaatika on ju ajatu teema. Nii et kahe otsaga asi. Aga mis puutub küsimuse teise poolde, siis Linnateatris, mille nägu kujundavad kõige paremas mõttes ju eelkõige sellised kammerlikud psühholoogilise realismi laadis lavastused, on “Lantimiskunstnikud” juba paratamatult pisut eksperimentaalne. 

Paavo: Jälle see põlvkondlikkus... Mu jaoks on „Lantimiskunstnike“ puhul ennekõike oluline see ruum, kus tegevus toimub – siinsamas, Tallinnas. Äratuntavad on kohad ja läbi võimenduse ka inimesed. Hobuveski, kus etendus aset leiab, on tõepoolest vanalinnas, kus uus kohtab vana ja post modernismi... Paar kombitavat teemat on eneseparendamine kui tänapäeva religioon ning üldisem identiteedihüsteeria, mis seda taustal soodustab. Peategelased on karikatuursed, kuid ka taustsüsteem on karikatuurne. Ütleksin, et see on Linnateatri kohta pealispindne tükk. Ja ütleksin selle suuna kohta irooniliselt Linnateatri avangard. Et tegu ei ole tegelikult eksperimentaalse tükiga – kui siis ainult publiku mõttes, kes võib-olla ei ole sellise teemaga või lähenemisega harjunud. Kuid näitlejate mäng ja tase on ju tegelikult Linnateater-nagu-ikka. Naljaga pooleks arutati teatris, et kas peaks tükile panema vanusepiirangu – et üle 40 ei ole soovitav. Samas oleme näinud, et vanemad inimesed reageerivad teemale väga hästi, et võib-olla me alahindame vanemat vaatajat. 

Võime me sellest teie kümnesest Linnateatrisse tööle läinud pundist rääkida kui Nüganeni-järgsest Linnateatrist, näete enda tegemistes evolutsiooni või revolutsiooni?
Diana
: No seda on praegu vist veel natuke vara öelda. Võib-olla aastate pärast saab alles aru, kas meie tulekuga muutus midagi teistsuguseks või mitte. Aga samas ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et nii meie kui ka mitmed vanemad Linnateatri näitlejad on siiski Elmo enda õpilased ja ma ei usu, et keegi meist nüüd absoluutselt täiesti teisest ooperist asja ajama hakkaks. Minu arvates on oluline, et igal teatril oleks oma nägu ja ma usun, et meie kursuse pundile see praegune nägu pigem sümpatiseerib. Vastasel juhul me ei oleks siia tulnud. Aga samas, kui meie tulekuga ei kaasneks uued ideed ja uued vaated ja miks mitte ka uued jalgrattaleiutamised, siis oleks nukker. Lihtsalt lammutama ja revolutsioone korraldama pole mõtet kohe hakata. Enne peaks ikka veidi veel õppima ja kogema ja ringi vaatama. 

Paavo: Linnateater on tegelikult suur teater, siin töötab uuest hooajast 34 näitlejat ja kokku üle 100 inimese. Seetõttu on raske öelda ka, mis täpselt on selle teatri nägu – aga küllap mõned märksõnad on näitlejatekesksus, rõhk ansamblimängule, võib-olla ka teatav põhjalikkus oma tegemistes ja ajaloo väärtustamine. Krooniline rahamure ka, aga seda suunda viljelevad praegu ka teised Eesti teatrid. Revolutsiooni oma tegemistes ei näe, teatrile on oluline, et seal liiguksid ideed ja et oleks võimalust teha isikupärast ja läbitunnetatud teatrit. Andrus Vaarik on öelnud, et kõik Eesti teatri probleemid on tegelikult taandatavad lavastajatepõuale ja ma kaldun olema temaga nõus. Häid lavastajaid on vähe ja seetõttu on loomulik, et Linnateater on ajalooliselt koondunud ühe tugeva lavastajaisiksuse ümber. Kui uued tulijad suudavad pakkuda värskeid ideid ja kasvõi ühe uue lavastaja, siis on teatriga hästi. Ja tegelikult on Priit Võigemasti näol teatril praegu olemas vähemalt üks paljulubav lavastajaisiksus. 

Miks just teie kaks kogu aeg asju koos teete ja kuidas see koostöö õigupoolest välja näeb? Kes ütleb esimese sõna, kuidas ehitate eri tasandeid tekstidesse ja kes kirjutab puändi? 
Diana: Ega me koguaeg ka ei tee koos. Kuigi, nüüd viimasel ajal üha sagedamini jah. Meil vist lihtsalt klapib kuidagi omavahel. Usaldame teineteist ja saame asjad ilma tülideta selgeks vaieldud. Mis kirjutamisse puutub, siis meie “käekirjad” on tegelikult üsnagi erinevad. Nii et esialgu ma küll kartsin, et sellise koos kirjutamise tagajärjeks võib mingi hüplik ja ebaühtlane stilistika olla. Aga üllataval kombel tabasime üsna kiiresti ühise asja ära ja ma usun, et enamus inimesi ei saa aru, milline osa “Lantimiskunstnikest” on minu kirjutatud ja milline Paavo. Aga see sisulise poole ehitamine... see vist käibki sõna otseses mõttes nii, et üks paneb ühe tellise ja siis teine vaatab, kuidas see paistab, ja lisab teise tellise juurde. 

Paavo: Ma ütleksin kõige lihtsamalt, et meie iseloomuomadused täiendavad teineteist. Diana on impulsiivsem ja samas orienteerub väga hästi detailides, maksimalist, kes lõpptulemuse nimel on valmis läbi teatriseina minema. Mina olen aeglasem tegutseja ja üritan pidevalt suurt pilti jälgida, rohkem distantsilt ja rohkem tegemise protsessi esile tõstes. Praegu tundub, et kui tugevamad küljed ühendada, siis saab täitsa korraliku lavastaja kokku. Ja kirjutamise puhul on kõige olulisem algus. Kui esimeste stseenide puhul asjad korralikult selgeks vaielda, siis tekib juba ühisosa, mille pealt edasi liikuda. Tüki lõpuks oli stseenide kirjutamisega juba nii, et ei saanud enam arugi, ei mäletanud, kes mida kirjutas.

"Lantimiskunstnikud" annab mõista, ja seda on ka elus tunda, et praegu on ühiskonnas beetade ajastu, inimlikud väärtused ennekõike. Samas teevad need beetad - näiteks Ewert Sundja punt, kui kuvandist lähtuda - ikka päris alfasid tegusid. Millest see beetade opurtunism tuleb, alfalikesse 90ndatesse jäävatest kujunemisaastatest?
Diana
: Ega väga ei oskagi öelda, millest see tuleb. Aga seda on tunda jah ning vanemad inimesed ütlevad ka, et me oleme kuidagi sellised neurootilisemad, väiksema valulävega. Võib-olla ka vähem järjekindlad. Pigem istume nurgas ja mõtiskleme, et milleks üldse see kõik. Suuremal või väiksemal määral esoteerikud oleme vist. Meil ei ole nagu eriti millegi vastu võidelda. Ega ka millegi poolt. Nokitseme omades väikestes maailmades ja üritame samas end järjekindlalt sellesse suurde vabasse maailma sobitada. 

Paavo: Et meil on beetade ajastu – sellega olen nõus küll, aga ei ole kindel, kas see on vastureaktsioon või hoopis mingi rahvuslik eripära. Ei ole ju alfalikud iseloomuomadused – aktiivsus, ettevõtlikkus, enesekindlus just väga eestlaslikud jooned, kui kasvõi seda vaadata, mida naaberrahvad meie kohta arvavad. Koolides õpetatakse nüüd inimesi ettevõtlikud olema, ehk loob see pinnase uueks alfade ajastuks? „Beetade oportunism” võib tulla ka sellest, et väikse ühiskonnana ei ole meil lihtsalt kuigi palju sündinud juhte ja eestvedajaid, mis tähendabki, et nii mõnigi beeta peab alfaks hakkama, et leiba teenida. Ja see beetadele tegelikult sobib, see eneseparendamine.

Ma olen oma töös märganud, et inimesed keda teadsin kunagi teismelisena või keda mäletan kaudselt mingist täiesti teisest kontekstist - näiteks lavastaja Robert Annus kui ansambli Chupacabra solist - on vaikselt mingites institutsioonides vastutavatele tegijakohtadele jõudnud. Tunnistan, et omavahelises asjaajamises nendega on rohkem mõistmist ja vabadust. Võime me rääkida uuest nii-öelda põlvkonnamaffiast Eesti ühiskonnas, paralleeliks 70ndate ehitusmalevanoored? Diana: Ma ei tea, äkki see lihtsalt tundub meile niimoodi. Loomulikult on oma põlvkonnakaaslastega lihtsam asju ajada, sest mingid väärtushinnangud ja maailmataju on sarnasem. Ja ka keel, muideks. Aga see on nii tõenäoliselt lihtsalt sellepärast, et me oleme kasvanud ja toimetanud sarnases ühiskonnas. Kusagilt meie vanuste inimeste juurest ju see piir kõige teravamalt lähebki. Me oleme esimene vanusegrupp, kelle maailm on, erinevalt meie nõuka-ajal elanud vanematest, hoopis laiem olnud. Oota ära, millal sa pead asju ajama hakkama meist veel noorematega, eks siis paistab, mis asi see nüüd täpsemalt oli.

Tüki kõrvalkangelane superstaar Mai-Liis Juuni on sündinud 20. augustil 1991. Meie praegu tegusid tegev põlvkond aga nii 1980-1986. Tundsite tüki jaoks tema loomiseks materjali kogudes mingit põhimõttelist mõttemaailmade vahet nõukogude ja vabariigi laste vahel?
Diana:
Novot, need ongi nüüd need veel nooremad. Vabariigi lapsed. Samas, enamus meie lavastuses mängivatest näitlejatest on sündinud 1989. aastal, nii et põhimõtteliselt on nemad ka peaaegu need vabariigi lapsed. Ma ei tunne otseselt mingit väga teravat erinevust, aga midagi siiski on jah. Lapsepõlvemälestused on erinevad. Ja mulle tundub, et nad on tõepoolest oma hingelt veidi rohkem maailma-kodanikud kui meie. 

Provotseerin: et teha teatris kunsti, on vaja teha teenimiseks kommertsi. Niiviisi kisub ju meie profiteater iroonilisel kombel harrastusteatriks kätte lõpuks?   Diana: See on üks kurb asi jah. Kuulsin ükskord, kuidas üks autoriteetne näitleja ütles... oi, mul on järgmisel kuul nii palju etendusi, millal mul siis leiva teenimiseks aega jääb? Minu meelest kirjeldab see lause päris hästi teatris valitsevat olukorda. Ja see on kahel tasandil asi. Esiteks on näitleja olukorras, kus ta tõesti peab pere toitmiseks kulutama oma aega ja energiat ja annet ka töödele, mis loomingulises mõttes ikka väga vähe annavad. Ja teiseks on ka teater sunnitud paratamatult oma loomingulistes plaanides finantspoolt arvestama. Mõni teater on suutnud lauskommertsist rohkem hoiduda, mõni vähem. Praegu uue tulijana Linnateatris olles näib, et siin õnneks küll veel mõeldakse repertuaari valikul loominguliselt mitte majanduslikult. Samas jälle, kui üks Eesti parimatest lavastajatest on sunnitud tegema lavastusi, mille lavakujundus koosneb rahapuuduse tõttu ainult paarist toolist, on ka nagu midagi valesti.

Paavo: Samal teemal provotseeris tegelikult Henrik Kalmet DRAAMA festivalil Kinoteatri aktsioonil „Batuudimees“, küsides muuhulgas retooriliselt, et miks Näitlejate Liit on kehtestanud miinimumtariifid reklaamide ja teletööde eest, samal ajal kui reaalsed teatripalgad on veel väiksemad kui õpetajatel või arstidel. Kes kaitseks näitlejat tema töös? Aga see peegeldab natuke ühiskondlikke arusaami ka. Selles mõttes oleme ikka väga alfaühiskond, et enamasti, kui hakatakse rääkima teatri rahastamisest, siis kostab ikka siit-sealt hüüdeid, et pullitegemise eest ei olegi vaja maksta ja minge päris tööle. Need repertuaariteatri näitlejad, keda mina tean, töötavad kaugelt rohkem kui üheksast viieni, kuid peavad lisaks tegema reklaame või kaasa lööma seriaalides, et normaalselt ära elada. Ma ei ole kindel, et see olukord soodustab kunstilist tegevust. Teatrikoosolekud, kus räägitakse saalide täitmisest uute loominguliste ideede asemel, on ka tüütud. Muidugi, maailm ei ole mustvalge ja teater on selles mõttes üsna praktiline asi, et publik ongi osa temast ja publikule tuleb teatavas tähenduses vastu tulla, niisamuti kui tuleb teatrit rahaliselt üleval pidada ja mitte vahendeid raisata, aga samas on hirm, et võtame kogu aeg samm-sammult ja hiilivalt üle turuliku mõtteviisi teatris (see ei puuduta muidugi mitte ainult teatrit, vaid ka teisi valdkondi) ja et see toimub nii vaikselt ja salaja, et ühel hetkel me enam ei märkagi, et oleme selle alla neelanud ja ei suudagi enam muudmoodi mõelda. Rääkisime enne sellest, kuidas ajakirjandus tänapäeval lugusid teeb – ka siin tundub sama areng, et aasta-aastalt on omaks võetud mõtteviis, kus loo õnnestumise määrab eelkõige kiirus ja vaatamiste arv. Või kas on mingid muud parameetrid, millest räägitakse? Mingi vahe, kuidas nädalakoosolekud nägid välja 2002. aastal ja kuidas nad näevad välja nüüd? Millest lähtutakse? Ilmselt ei soosi see ajakirjaniku motivatsiooni või tegevust ja tahaks loota, et see ei olnud see, mis inimesi kunagi ajakirjandust õppima ajendas... Vasta midagi, Mart!

Me ei saa närida käsi mis meid toidavad. Eesti teatripublik kipub üldiselt olema lojaalne ja segmenteerunud. Kui palju on seda teie meelest liikuma raputanud või võib veel raputada vabakutseliste, peamiselt telest tuntud näitlejate või koduteatrist rändama läinud lavastajate kui institutsiooni tugevnemine?
Diana:
See, et teatrivaataja on ühele või teisele teatrile truu, ei pruugi olla ju üldse mingi paha asi. Mul on ka lemmikkirjanikke või lemmikmuusikuid, kelle tegemistega ma olen rohkem kursis kui teiste omadega, sest nad lihtsalt meeldivad mulle. Ja see on loomulik. Samas ei tohi muidugi lõplikult kusagile kinni jääda. Selle tagajärg on lihtsalt kitsas silmaring. Pealegi oleks päris niru maha magada, kui kusagil mujal ka vingeid asju tehakse. Mis aga puutub repertuaariteatrite loominguliste kollektiivide omavahelisse segunemisse, siis on see tõesti praegu Eestis pigem harv juhus. Kuigi oleks kindlasti väga arendav ja rikastav. Linnateater ja Draamateater võtavad nüüd ette suurema kaardipakkide segamise – lavastuse „Utoopia” kahe osa väljatoomisel jagatakse trupid teatrite vahel pooleks. Eks näis, mis see endaga kaasa toob. 

Paavo: Teatripublikuga on tegelikult hästi – seda jagub Eestis kõige erinevamatele teatritele ja võrreldes teiste kunstivaldkondadega oleme tegelikult väga privilegeeritud. Võrdluseks: ühe luulekogu tiraaž võrdub publikuarvult 1-2 etendusega teatris. Kui Linnateatris mängitakse etendusi 40-50 või isegi 100 korda, siis see jõuab paljude inimesteni, isegi kui on nii, et mõned inimesed käivad etendusi 14 korda vaatamas. Mulle tundub, et erinevad koostööprojektid aitavad publiku maitset arendada ja loodetavasti suureneb vaataja vastuvõtlikkus – et Linnateatri vaataja ei ehmu kui Krahli laval nokut näeb ja NO-teatri vaataja ei solvu, kui talle Draamateatri lavalt klassikalist lugu üritatakse jutustada. Selles osas tajun vahel ka oma teatri sees, et arusaamad heast teatrist võivad olla üsna kitsad, et võiks olla rohkem enesest väljapoole-vaatamist. Sellega seonduv ja isegi ohtlikum teema on minu meelest teatri teatav uhke antiintellektuaalsus – ja sellega seonduvalt mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem käivad teatris inimesed, kes seda laiemalt mõtestada oskaksid. Et võib-olla teater kipub (ka üldises surves publikule meeldida) vaatajat ja tema mõtlemisvõimet alahindama. Noh, näed, meiegi tegime ju kokkuvõttes lihtsa komöödia...

Kas mulle tundub või mõõdetaksegi Eesti teatreid nende turundusosakondade järgi? Et Vanemuine on kõva, sest seal on saalid täis, et NO99 on äge, sest nad on ühiskonnakriitilised ja rokivad ka välismaal, et Linnateater on soliidne, sest seal on Simmul, Lamp, Pang - kõik sellised viisaka kuvandiga inimesed… Ja kunst ise kipub, eriti loomemajanduse tuhinas majandust tähtsustades, veidi tahaplaanile jääma?
Diana:
See on natuke sama teema, millest eelnevalt rääkisime. Minule tundub, et õnneks on veel Eestis teatreid, kes suudavad nendes majanduslikult keerulistes oludes toime tulla ilma et peaks loomingulises plaanis väga suuri järeleandmisi tegema. Samas on kahjuks ka teatreid, kes on alla andnud ja tulistavad järjekindlalt kommertstükke. Mine siis võta kinni, millised neist lõpuks ellu jäävad...

Paavo: Ideaalis võiks teatriturundus olla vaba ja loominguline asi, osa teatri loomingulisest protsessist enesest, aga paratamatult kaasnevad sellega meedias sildid ja võib-olla on turundust teatris üldse liiga palju. See on sundolukord, sest teatrid peavad teenima üha rohkem raha, on üha rohkem sõltuvuses publikuarvust ja see tekitab probleeme nii teatrisiseselt, kus näitlejad ja lavastajad peavad ülemäära tihti käima oma tükke „esindamas”, nii nagu meie mingis mõttes seda praegu teeme, aga ka kriitilises retseptsioonis, kus vana hea arvustuse žanr on vähemalt päevalehtedes muutunud promotsioonimaterjaliks, mida turundusosakonnas mõõdetakse skaalal „toob vaatajaid teatrisse / ei too vaatajaid teatrisse”. Tekkinud on olukord, kus teatrid peavad võitlema meediapindade eest, et pildil olla. Kas see on teatrile olemuslikult vajalik? Muide, võib-olla on kõik hästi ja normaalne, ma olen ju teatris suhteliselt uus, aga sisimas jääb ikka mingi paranoiline kahtlus, et äkki see on miski konks, mis on juba alla neelatud.  

Küsis Mart Niineste