Meediakaja

Meediakaja RSS

PEALELEND: Madis Kalmet, "Koletis kuu peal" lavastaja

24.03.2011
Sirp
Tambet Kaugema

Tallinna Linnateatri väikeses saalis esietendub homme ameerika näitekirjaniku Richard Kalinoski näidend „Koletis kuu peal”. Südamliku, valusa ja tundliku jutustuse võitlusest mineviku koletistega ja iseendas on lavale toonud selles teatris aastatel 1989–1998 lavastaja ja näitlejana töötanud Madis Kalmet.

Alustuseks spordireporterite lemmikküsimus: mis tunne on? Mis tunne on üle pika aja lavastada taas ühes oma kunagistest koduteatritest?

Jah, hea on üle pika aja jälle Tallinna Linnateatris lavastada. Tõesti on tunne, nagu oleks koju tagasi jõudnud: palju vanu häid sõpru ees ootamas ning õhkkond ja töömeeleolu on väga innustavad. Meeldis mulle Tallinna Linnateatris kunagi aastaid tagasi ja meeldib ka nüüd. Meeldivad need professionaalsed hoiakud, mis on selles teatris välja kujunenud, inimeste pühendumus tööle, loominguline fanatism ning kõrged kunstilised eesmärgid. Selle foonil tundub mulle mõne teise teatri toimimine küll maksumaksja raha lubamatu raiskamisena. Ning veel – alati soojendav nostalgia –, selles teatris on sündinud mõned mulle väga olulised ja südamelähedased lavastused nagu Enquisti „Ilvese tund”, Mankelli „Lollprints”, Fassbinderi „Petra von Kanti kibedad pisarad”, Dostojevski „Majasuurune kivi”, Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?”, Egloffi „Luik”.

Vahel on lavastajatel jutustada köitev lugu, kuidas ta lavastamiseks materjali leidis. Kuidas jõudis näidend „Koletis kuu peal” teie töölauale?

Richard Kalinoski näidendi „Koletis kuu peal” avastasin kunagi Pariisis, 1990. aastate lõpus. Kuulsa Peter Brooki tütre Irina Brooki lavastus võitis suure hulga Molière’i ehk siis Prantsuse teatri aastaauhindu ning televisioon tegi auhinnasaajatest pikemaid saateid, sealt hakkaski see lugu huvi äratama. Olen varem ka paaril korral peaaegu seda lavastama hakanud, kuid mitmesugustel põhjustel on asi katki jäänud. Ehk läkski hästi, nüüd saan seda teha Tallinna Linnateatris ja koos fantastiliste näitlejatega. Trupis on Hele Kõrve, Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa ning kaks toredat koolipoissi Aleksander Konze ja Egert Kadastu. Lavastuse kunstnik on Gustav-Agu Püüman.

Mis on selle näidendi puhul teile kui lavastajale kõige olulisem?

Richard Kalinoski on tuntud ja tunnustatud ameerika draamakirjanik, „Koletis kuu peal” on tema kõige kuulsam ja lavastatum näidend, mis on võitnud ka mitmeid draamaauhindu.
Nii dramaturgina kui ka lavastaja ja teatripedagoogina töötav Kalinoski on lubanud tulla ka Tallinna Linnateatri esietendusele. See on muidugi vastutust kasvatav teadmine: ühelt poolt teeb kõhedaks, teiselt poolt ehk ka innustab kõiki tegijaid. Näidendis räägitakse väga valus ja südamlik lugu kahe noore inimese armastusest – armastusest, mida kummitavad koletised nii minevikust kui ka koletised iseendas. Kaks armeenlast on pääsenud 1915. aasta genotsiidi eest Ameerikasse ning üritavad seal teostada oma unistusi ja lootusi. Omamoodi ülistus inimhinge sügavusele ja vaprusele. Me kõik oleme pärit omaenda, oma vanemate, vanavanemate ning oma maa ja rahva minevikust, see määrab meie oleviku, sageli isegi tuleviku. Olmemuredest killustunud argipäevas kipume unustama, et tegelikult on kõige olulisem maailmas armastus, teineteisest hoolimine, perekond.

Millised tööd – olgu lavastaja või näitlejana – pärast seda lavastust ees ootavad?

Konkreetsemalt edasistest plaanidest on raske rääkida, midagi väga kindlat ette ei teagi. Kuna ma ei kuulu praegu ühegi teatri koosseisu, siis pole ka kindlat garantiid järgmisteks töödeks. Seega loen, otsin uut materjali ja panen seda kokku. Ehk läheb tarvis. Võimalik, et suvel siiski osalen näitlejana mõnes ettevõtmises, aga, mis kõige tähtsam – kevad tuleb igal juhul!