Meediakaja

Meediakaja RSS

"Õnnelik õhtu"

24.11.2011
Sirp
Iren Lill

„Õnneliku õhtu” külastajad said muusikaelamuse täienduseks kaasa kaunilt vormistatud vaate Eesti kultuurilukku.

Kontsert „Õnnelik õhtu”, esinesid Tallinna Linnateatri näitlejad Andero Ermel, Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Veiko Tubin, Mart Toome, Elisabet Tamm, Sandra Uusberg, Anne Reemann, Rain Simmul ja Anu Lamp, konferansjee Andrus Vaarik, muusikaline juht Riina Roose, Tallinna Kammerorkester, dirigent Anu Tali. 17. XI Vene teatris.

Kontsert, mis peaaegu sama kavaga ja peaaegu samas ettekandes rõõmustas publikut ka aasta eest, on saanud pealkirja Uno Naissoo samanimeliselt, Heldur Karmo tekstile kirjutatud ja „Õnneliku õhtu” avaloona kõlanud laulult. Praeguses kontsertide ülikülluses paistavad Tallinna Linnateatri muusikalised etteasted (meenutagem ka 2005. aastal lavale tulnud „Eesti teatri laule”) silma läbimõeldud, tervikliku kontseptsiooniga, kus ei kava valikus ega ülesehituses ole midagi juhuslikku. Selle eest on pika aplausi ja sügava kummarduse ära teeninud teatri muusikaline juht Riina Roose, kelle nõul ja jõul on lisaks kontserdikavadele ilmavalgust näinud ka kaks CDd Olav Ehala ja Valter Ojakääru loominguga Tallinna Linnateatri näitlejate esituses.

„Õnneliku õhtu” külastajad said muusikaelamuse täienduseks kaasa kaunilt vormistatud vaate Eesti kultuurilukku ja olid pärast etendust mitte ainult õnnelikumad, vaid ka mõnegi huvitava ja olulise teadmise võrra rikkamad. Kontserdikava sidusid tervikuks väga head kommentaarid konferansjeena esinenud Andrus Vaarikult, katkendid Valter Ojakääru levimuusika ajaloo raamatutest ja emakeele eripäraga stiilselt mänglevad, mõjusad ja kaasamõtlemist nõudvad Artur Alliksaare luuletused Anu Lambi ja Elisabet Tamme esituses. Muusikavalik ei koosnenud mitte juhuslikult võetud toredatest ja lõbusatest levilugudest. See ei tähenda, et esitatud palad ei olnud lõbusad ja toredad, olid küll, aga need olid ka südamlikud, kaunid, puudutasid hinge ja olid väga hästi kirjutatud, sest, nagu kuulajad muu hulgas teada said, kuuluvad need laulud täiesti põhjendatult meie levimuusika klassikasse. Kõik kõlanud laulude autorid on saanud heliloomingualase kõrghariduse: Uno Naissoo ja Valter Ojakäär Heino Elleri kompositsiooniklassis, Edgar Arro Artur Kapi käe all, Olav Ehala Eugen Kapi õpilasena ja Evald Vain heliloojate liidu seminaris. Eraldi märkimist väärivad laulude suurepärased seaded Jaak Jürissoni ja Tõnis Kõrvitsa sulest.

Suur ja oluline osa selle õhtu õnnestumises oli loomulikult võrratutel näitlejatel, kes mängisid lauljate rolle nii veenvalt, et publik jäi uskuma – nad laulavad ju paremini kui paljud meie levimuusikamaastiku tänapäevased n-ö päris lauljad, kelle lauluoskus on pahatihti virtuaalse päritoluga. Tegelikult on sellise tulemuse taga lisaks suurepärasele näitlejatalendile veel mitmeid teisi faktoreid, mis on viinud Tallinna Linnateatri näitlejapere sedavõrd heale muusikalisele tasemele. Mõned neist on saanud põhjaliku hääletreeningu teatrikoolis Anne-Liis Polli ja Anu Aimla käe all, mõnele annavad lisatuge läbitud õpingud lastemuusikakoolis, rääkimata igapäevasest muusikalisest koolitusest, mida teeb näitlejatega teatri muusikajuht Riina Roose. Nagu järjekordselt veendusime, pole see kõik neil mööda külge maha jooksnud. Eriti meeldejäävad olid Hele Kõrve ja Rain Simmuli etteasted. Ka Uno Naissoo laul „Emale” Andrus Vaariku esituses puudutas sügavalt.

Laulvatel näitlejatel on „pärislauljate” ees sageli see eelis, et nad suhtuvad ka laulutekstidesse suure lugupidamisega ja annavad seda edasi väga nüansirikkalt. Tallinna Linnateatri muusikalisi püüdlusi toetas kontserdil Tallinna Kammerorkester tuntud headuses koos lisajõududega, dirigendipuldis seekord Anu Tali (aasta eest juhatas sama kava kontserte Mihhail Gerts, kes tänavu konkursil osalemise tõttu kaasa teha ei saanud).
Jääme põnevusega ootama Tallinna Linnateatri uusi, ilusaid, harivaid ja õnnelikke muusikalisi õhtuid. Parafraseerides Artur Alliksaare luuletust „Alternatiivid”, võiks esitada retoorilise küsimuse: „Kas õhtustada õnnetult või veeta üks õnnelik õhtu?”.