Meediakaja

Meediakaja RSS

Olmeliseks taandatud „Preili Julie“ (Sirp)

20.04.2018
Lavastuse esimese nelja-viie minutiga tantsitakse justkui kiirkerimisversioonis ette kogu Strindbergi „Preili Julie“ – mänglevast ja peibutavast algusest verise lõpuni.

Lava vasakus servas seisab Julie (Ursula Ratasepp) ja hakkab aegluubis küljelt küljele kõikuma. Naise käed on selja taha põimitud. Tasapisi hargneb sellest arglik üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm taktis valss, mis viib sentimeeter sentimeetri haaval vastasseinas seisva Jeani (Kaspar Velberg) poole. Mees vaatab jupp aega naist ja hakkab siis ka ise aeglaselt, justkui kõheldes liikuma.

Kogu tantsu initsiatiiv tuleb Julie’lt: tema võtab hellalt mehe käe enese kätte, juhib selle pihale, siis õlale. Iga hetkega läheb liikumine aina intensiivsemaks, lisandub stiliseeritud rahvatantsupoose, tõsteid, pöördeid, pöörlemisi, tango või flamenko laadis teravusi ja äratõukamisi. Lavastuse esimese nelja-viie minutiga tantsitakse justkui kiirkerimisversioonis ette kogu Strindbergi „Preili Julie“ – mänglevast ja peibutavast algusest verise lõpuni.

Siis kaob Julie lava taha ning publiku ees on endale pesukausist vett näkku uhav Jean. Selles mõttes viib rõhutatult stiliseeritud, ajatu algustants näitleja väga täpse ja naturalistliku seisundini – Jean ongi preili pöörasest tantsust kurnatud mees.

Kirg kolme punktiga … Kahjuks jääbki too lühike tantsuepisood Tallinna Linnateatri lavastuse „Preili Julie“ kõige pingestatumaks ja kirglikumaks lõiguks. Järgmised 85 minutit mööduvad peamiselt aeglase ja monotoonse repliigivahetuse tähe all. Kohati venivad pausid lavategevuses nii pikaks, et tekib kiusatus näitlejaile teksti ette ütlema hakata. Kui kavalehes on juhitud tähelepanu tõsiasjale, et Strindbergi näidendis on 710 hüüumärki, siis Laura Jaanholdi lavastuses lõpevad laused punkti või pigem kolme punktiga.

Ilmselgelt on seesugune rõhutatud aeglustamine, näidendi palavikulise tempo eitamine ja üleelusuuruses kirgede argipäevastamine taotluslik, ent vähemalt nähtud etendusel ei sündinud sellest võttest uut, Strindbergiga kongeniaalset dramaatilist reaalsust. Vere ja pisarate asemel olid jõhvikamahl ja kraanivesi. Tragöödiast on saanud trips-traps-trull.

Selle lavastuse puhul on silmatorkav tekstikärbete ja muudatuste hulk ning ulatus (dramaturg Paavo Piik, tõlke on toimetanud Jaanhold ja Piik). Koer Dianast on lavastuses saanud Tupsu; nimetust tallipoisist, kelle preili Julie tantsule rabab, isikustatud Sven; Jeanile serveeritud vasikapraest kaneelisaiad.

Strindbergi näidendi märgilisematest lõikudest on lavastuses kärpesse läinud suur osa Julie’ ema ekstravagantsest ja kriminaalsete sugemetega eluloost, samuti dramaturgiliselt pöördeline pilt jaanikulistest, kelle eest juba üsna ülesköetud Jean Julie’ oma tuppa meelitab. Sedakorda kaovad teener ja majaperenaine lihtsalt ühel hetkel lava taha. Teiselt poolt on lavastuses hulk lisandusi, mis lähevad naturalismiklassik Strindbergi algtekstist jupp maad elulähedasemaks: kui autor laseb Julie’l nipsakalt kähvata, et vahetagu Jean oma teenrikuub jaanipeoks välja, siis Tallinna Linnateatri lavastuses koorib Jean seepeale kogu ülakeha paljaks. Niisamuti läheb preili kinga suudlemine ühe hooga reieni välja.

Otseütlevaid selgitusi on pikitud ka mõnesse repliiki. Nii lisab Jean lusthoone kauniskirjeldusele märkuse haisu kohta ja viskab jaaniöö nõidusest kõneldes nalja kõrvitsaks muutuva tõlla üle.

Teksti kärpimises, muutmises ja nüüdisajastamises ei ole mõistagi midagi lubamatut, ennekuulmatut või revolutsioonilist. Vastupidi, kaugelt ebatraditsioonilisem on XXI sajandil klassikateksti autoritäpne lavastus, ent seekordsed mugandused tunduvad pigem lihtsustavad, näpuganäitavad ja vaatajat alahindavad.

Kott, mannerg, viksikast. Lavastuse plusspoolele kuulub kindlasti Illimar Vihmari napp, ent funktsionaalne lavakujundus, mille puhul jääb kohe silma, et laval pole ühtki istet. Sellest toolide puudumisest – istuda on ometigi vaja – saab huvitav mänguline element. Köögitüdruk Kristin vajub tukkuma suurele (jahu)kotile kööginurgas, Jean ja Julie tekitavad enestele istmed piimamannergust ja saapaviksimise kastist.

Lavastuslikult nutikas ja põhjendatud on Jaanholdi otsus jätta ära Kristini uneskõndimine ja „unustada“ teenijatüdruk selle asemel kööginurka kotile tukkuma. Samuti on detailina täpne ja karakterile iseloomulik Jeani komme krahvi tagant nihverdatud tavaar kuhugi käeulatusse ära peita: seinaorvast õngitseb toapoiss veinipudeli, talaotsal ootab sigar …

Silmatorkav ja huvitav on ka lavastaja soov inimlikustada ja isiksustada Strindbergil kriipsujukuna välja kirjutatud Kristini tegelaskuju, kellest Elisabet Reinsalu on välja võtnud parima. See kergelt lonkav, ent elujanune ja võimukas teenijanna lonksab punnsuutäie õlut ja pugib kiiruga kaneelisaiu. Kahjuks ei järgne paljulubavale algusele samaväärset edasiarendust. Kristin on saanud küll rohkem lavaaega kui tavaliselt, ent tema kanda on peamiselt pikad pausid lõputu ja tüütava kärbsepinina saatel, kuigi nii mõnigi võimalik ja hädavajalikki tegevus jääb miskipärast laval lõpetamata, välja mängimata: koeralita jubejook podiseb pliidil üha edasi, teekann muudkui keeb ja ajab auru välja jms.

See on siiski kivi pigem Strindbergi kapsaaeda: on ju ta Kristini pelgalt märgina kirja pannud. Ainus „Preili Julie“, kus olen näinud elusat ja loogilist Kristinit, oli Lõuna-Aafrika lavastaja Yael Farberi „Mies Julie“, mille peategelasteks valge plantaatoritütar ja mustanahaline ori ning kus Kristinist oli tehtud Jeani matsakas, särtsakas, paduusklik ja ürgpragmaatiline ema.

Kui kõlisti ei helise. Ehmatav, kui vähe jääb meelde peategelastest, Julie’st ja Jeanist. Piitsavorp Julie’ põsel. Velbergi Jeani akrobaatiliselt efektne rippumine väikese saali rõdupulkade küljes, kui ta kirjeldab oma unistust: „… ja siis sõidan ma Rumeeniasse ja võin surra kui krahv.“ Ratasepa Julie’ alandav allaheitlikkus, kui naine palub „Andke mulle käterätt!“ – ja Jean ei kavatsegi aidata, üksnes nõksab vaevumärgatavalt peaga pesukausi jalal rippuva räti suunas.

Näitlejatele pole midagi ette heita, ent puudu jääb too põhiline, mille peab andma lavastaja, vastus küsimusele: milleks meile praegu „Preili Julie“? Esietenduse aegu antud intervjuus ütles lavastaja Jaanhold: „Mulle tundub, et oleme jõudnud hetke, et rääkida uuesti naiste ja meeste vahelistest suhetest, mis muidu jäävad rohkem koduseinte vahele. Naise positsioonist ühiskonnas, mehe positsioonist.“ Väga võimalik, et „Preili Julie’d“ annab niiviisi tõlgendada. Tallinna Linnateatri lavastus selles kahjuks ei veennud. Strindbergi julmad võimumängud ei mahtunud olmedraama Prokrustese sängi.

Finaalis valitseb argipäev. Kesk­laval istub Jean ja harjab krahvi saapaid. Musta viksi lendab kõrges kaares. Kõlisti ei helise. Ja ma sootuks ei usu, et keegi endale käe külge pani.

Kadi Herkül
Sirp, 20.04.2018