Meediakaja

Meediakaja RSS

Õhtuleht: "Vanamees ja meri" - võimsalt ­visuaalne, näitleja poolest vaene

05.06.2015
Sõna Linnateatri ja Von Krahli teatri ühislavastuses "Vanamees ja meri" ei ole. On väga palju videot, väga mõjusat muusikat, väga palju valgusefekte, lavasuitsu, koreograafiat. See kõik kokku moodustab lausa meditatiivse etenduse. Üleeile endises Volta klubi saalis esietendunud mastaapne visuaalne lavastus "Vanamees ja meri" ühendab omavahel Tallinna Linnateatrit ja Von Krahli teatrit ning mis kahtlemata kõrgub tänavuste oodatumate suvelavastuste esireas, kirjutab Jaanus Kulli. 

Noore režissöörina mängufilmiga "Risttuules" nii Eestis kui ka juba maailmas endale nime teinud Martti Helde on öelnud, et kui "Risttuules" oli film, milles ta mängis teatrielementidega, siis lavastuse "Vanamees ja meri" idee juures inspireeris teda soov näha, kas teatris saab mängida filmielementidega. 
 
Nii rullub laval publiku ees lahti väga mõjusa muusika, valgusefektide, videokaadrite, lavasuitsu ja koreograafiaga meditatiivne sõnatu vaatemäng. Katarsis peitub aga vaataja silmades. Õhtuleht palus kolmel oma ala professionaalil avaldada arvamust, mida nägi laval tema. 
 
Tiina Lokk: kui näitleja ei täida ruumi, on lavastust raske jälgida
"Mulle alati meeldib, kui režissöörid, ja eriti noored, lavastavad ka teatris. See annab kindlasti teise kogemuse," hindab PÖFFi juht Tiina Lokk noore režissööri astumist teatrimaastikule. "Visuaalselt ja esteetiliselt oli see kindlasti huvitav ja nauditav lavastus. Samas ka piire ületav lavastus, kus oli ühendatud kinematograafiline kogemus, teater, tants. See kokku oli väga põnev," on Loki üldhinnang. 
 
"Samas ei saa öelda, et ma oleks näinud laval midagi enneolematult uut ja lavastuslikku ei maailma ega isegi Eesti kontekstis. Mingisuguses osas meenutas Helde "Vanamees ja meri" Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste varasemaid lavastusi. See ei tähenda, et seda tüüpi tükke ei peaks uuesti tegema. Alati on kuskil mingisugused kordused ja kattumised. See on normaalne. Inimesed saavad lihtsalt varem nähtust inspiratsiooni ja lähevad sealt edasi." 
 
Loki sõnul häiris teda lavastuse juures aga kõige enam dramaturgia nõrkus. "See võinuks olla palju huvitavam. Võib-olla on siin mängus minu vanus. Kahekümneaastased vaatavad seda kindlasti hoopis teise pilguga. Minule jäi süžee liiga naivistlikuks ja üheülbaliseks. Seetõttu ka mu mõtted läksid vahepeal väga laias kaares ja mitmes suunas uitama. Selliste seisundilugude puhul on oluline, et leitaks õige näitleja, kes täidab ruumi. Siinkohal on hea näide tuua, kui Evelin Võigemast Valitsejana lavale astus, oli ta seal kohe olemas. Ta täitis selle ruumi ära. Teiste puhul ma seda ei tundnud ning kõige vähem tundsin seda Vanamehe puhul. Seda ei maksa nii võtta, et Tõnis Niinemets või Andres Ots oleksid halvad näitlejad. Absoluutselt mitte. Küsimus on vaid selles, et neile polnud ilmselt see kõige õigem roll. Aga kui näitleja ei täida ega pingesta ruumi kui tervikut, on ka lavastust raske jälgida. Kui dramaturgiliselt on tükk liiga selge, liiga arusaadav ja omamoodi naiivne, siis ma tahaksin vähemalt, et näitleja täidaks ruumi ära.
 
Repliigi korras tahaks öelda veel seda, et kui Sulev Keedus või Veiko Õunpuu teevad oma seisundifilme, saavad nad mööda päid ja jalgu ning vaatajaid pole. Kui aga teatris tehakse midagi samalaadset, seisundilavastust, ütlevad kõik: oo, kui fantastiline. Milline saavutus! Millega seda seletada? Küllap see on ikka teatrikultus, mis meie ühiskonnas on. Näita ainult näppu ja kõik hüüavad kooris, oo, milline fantastiline lavastus," tunneb Tiina Lokk siinkohal filmiinimesena selget eesti inimeste kallutatust teatri poole. 
 
Kristiina Garancis: see oli meditatiivne mõtisklus
"Mulle meeldis rahulik, isegi staatiline, lahtirulluv ülevaade ühe inimese elu teekonnast. Ma ei olegi teatris tükil ajal midagi sellist näinud. See oli meditatiivne mõtisklus, mida toetas muusika ja kogu visuaal, mis oli loftidesse loodud. Merelainetus põrandal, mis omandas lausa veeterapeutilise efekti, mis käis kaasas muusikaga. Martti Helde on ju ülimalt visuaalne, ta vaatab maailma ikkagi filmirežissööri silmaga, kellele efektid on üliolulised. Kenasti oli välja toodud ka see, et kui videot näidati suurele ekraanile, nägime seda, mis laval toimus. Aga veelgi suuremalt ja veelgi lähemalt. Kus laval toimuv töötas samal ajal väga efektse, väga visuaalse ja kujund­liku filmina. Sest kui teatrilavalt tavaliselt otse mingit videot tehakse, näeme lihtsalt näitlejaid suurel ekraanil. Nüüd oli pilt aga nii ära puhastatud, et iga detail oli visuaalselt väga ilusti esindatud," ütleb teatrikriitik Kristiina Garancis. 
 
Jaak Allik: teater algab ja lõpeb näitlejaga
"On igati tore, et Martti Helde, kes tegi suurepärase filmi "Risttuules", tunneb huvi ka teatri vastu. Selles lavastuses näitab ta ennast huvitava visuaalkunstnikuna. Paraku minu jaoks teater algab ja lõpeb näitlejaga. Selles lavastuses näitleja omaette rolli ei omanud. Näitlejad olid pigem vahakujud või märgid lavastaja käes. Lavastust vaadates jooksis mul silme ees kogu aeg paralleel Robert Wilsoni lavastusega "Aadama passioon", mida mängiti Volta klubist üle tee mõne meetri kaugusel Noblessneri valukojas. Samasugune suits, samasugune suurepärane valgusrežii. Siinkohal tahaks ma eriti rõhutada Ugala video- ja valgusala juhi Kristjan Suitsu tööd selles lavastuses kunstnikuna. See oli tõesti võrratu. Väga huvitav oli ka koreograafi töö. Kui nüüd selle juurde mõelda loo filosoofia ja arhetüübid, siis kas seda oli või mitte, siis siin ma suurt vahet ei näinud. Kui poleks kavalehte läbi lugenud, polekski ehk aru saanud, keda või mida need natukeseks ajaks lavale toodud ja tuimalt liikuvad näitlejad pidid kujutama. Ja tõele au andes see teadmine mind eriti targemaks ei teinud. Igatahes võib nüüd öelda, et meil on olemas ka oma Robert Wilson. Sest kogu see esteetika, aeglus ja täpsus sarnanes suurmeistriga üsna tugevalt. Üks on oma tohutu kuulsusrikka tee lõpus ja ma loodan, et Martti Helde on samasuguse kuulsusrikka tee algul. Kindlasti ootaks tema järgmisi kohtumisi teatriga ja siis juba näitleja kaudu," loodab teatraal Jaak Allik. 

Jaanus Kulli
Õhtuleht, 5.06.2015