Meediakaja

Meediakaja RSS

Õhtuleht: Rein Oja: "Jagasime teatrite vahel lavastaja ja segasime trupid"

08.03.2013
"Kõik sai alguse Eesti Draamateatri igatsusest, et Elmo Nüganen tuleks meile lavastama," rääkis Draamateatri juht Rein Oja. "Nüganen oli lõpuks nõus. Siis sündis uus idee, et Priit Pedajas pole ka Tallinna Linnateatris lavastanud. Ning seejärel tuli uus idee: kui juba jagame kahe teatri vahel lavastajaid, siis segame ka trupid ära."

Alles seejärel, kui kahe teatri peale oli paika saanud nii lavastajate kui ka näitlejate vahetus, hakati otsima näidendit, mida sel viisil lavale tuua. Leiti Tom Stoppardi triloogia "Utoopia rannik": 9. märtsil esietendub Linnateatris näidendikolmiku esimene osa "Teekond" Priit Pedajase lavastuses ning teine osa "Laevahukk" poolteist nädalat hiljem Draamateatris Elmo Nüganeni lavastuses. Stoppardi triloogiat tahtis Rein Oja sõnul kunagi lavastada Heiti Pakk. "Temast on saanud aga vahepeal Ugala teatri juht. Kuid et Ugalaga ei jõudnud me segada ei truppe ega lavastajaid, siis loodame, et triloogia kolmanda osa toobki ehk sügisel lavale Ugala," räägib ta.

Trupp, mis triloogia kahe osa peale kokku tuleb, on sõna otseses mõttes hiiglaslik. Lisaks kahele peanäitejuhist lavastajale ka kolm kunstnikku (Pille Jänes, Reet Aus ja Liina Unt) ning 45 näitlejat. "Jäi veel keegi sinna?" heitis Elmo Nüganengi eilse esitluse ajal kahe tüki näiteseltskonda tutvustades lõpuks nõutu pilgu kulisside vahele. Ei jäänud, kõik kostümeeritud tegelased olid lava peal kohal. Üksnes tõvevoodi ikkesse langenud Merle Palmiste, Rain Simmul ja Aleksander Eelmaa olid puudu. 

Näitlejaile, kes sel pisut ootamatul viisil on kokku juhtunud, on kogu projekt kui lotovõit. "Alati mõjub selline asi väga värskelt ja värskendavalt," kiidavad Draamateatri näitlejad Kersti Heinloo ja Taavi Teplenkov, kes osalevad homsel esietendusel "Teekond" Linnateatris. "Tuled ju teise truppi, teise keskkonda ja teise majja – see on väga puhastav," kirjeldab Teplenkov prooviperioodi kirgastavat olemust. "Selles mõttes puhastav, et saad oma rutiinist välja. Päevast päeva olen ju nagunii Draamateatris. Ma tunnen kõiki neid inimesi, kõik me suhtume üksteisesse enesestmõistetavalt – selge see, ja nüüd tuled siia ning oled heas mõttes kuidagi tähtsam," kõneleb Teplenkov. "Sinusse suhtutakse teistmoodi, sest sa oled külaline. Ja see annab endale ka nii palju, kui teed tööd uute inimestega koos, mis sest et sama lavastajaga, kellega koduteatris. Seda ma ei oska öelda, kumb kogemus olnuks värskendavam – kas teha Draamateatris Elmoga või siin Linnateatris oma lavastaja Priiduga." Heinloo lisab, et eks kõigile näitlejaile ole see uus kogemus: nii Draamateatri kui ka Linnateatri omadele. 

See, et eri teatrite näitlejad ühel laval omavahel kokku saavad, juhtub tavaliselt suviti. "See siin on ikkagi teater, struktuur, mis toimib samamoodi kui Draamateater – lihtsalt on teine maja ja teised inimesed," nimetab Teplenkov, miks praegune truppide segunemine suviste projektidega ei sarnane. "Ning mis puudutab Põrgulava, siis olen siin küll tükke näinud, aga pole siin kunagi varem midagi teinud. Naljakas, kuid see kõik siin on nii kohutavalt tuttav, nagu ma oleksin siin kogu aeg mänginud." Heinloo lisab: "Väga kerge oli seda ruumi omaks võtta." Küsimusele, miks Stoppardi lavalugusid vaatama tasub tulla, on Heinlool-Terplenkovil vastus varnast võtta. "Sellepärast, et Stoppard on lihtsalt geniaalne," ütleb Heinloo. "Ta kirjutab nii eluliselt neid stseene, ta on nii nutikas, ta on nii palju sinna pannud, et võib-olla esimese vaatamise järel sa ei jõuagi seda kõike haarata." "Ennekõike on see tõesti väga hea dramaturgia," lisab Teplenkov. "Väga hästi kirjutatud. Inimestevahelised suhted pluss filosoofia, mis siin sees on. Alguses lugedes tundub see hirmutav, aga see on nii mänguline ja rõõmus. Ning kohutavalt vaimukas."