Meediakaja

Meediakaja RSS

Õhtuleht: "Märt Pius: teksti pähesaamine peavalu ei valmistanud, must maagia ja trikid aga küll!"

03.02.2015
"Ühe korra elus olen ma oma kaksikvenna Priiduga sellise riukaga hakkama saanud, et tänu meie sarnasusele käis Priit vene keele tunnis kaks korda klassi ees luuletust lugemas, kusjuures kui ta minu pähe uuesti vastama kutsuti, sai ta parema hinde," kirjeldab linnateatri noor näitleja Märt Pius muiates ühte ja ainumast korda, kui vend Priidul klassiruumis vend Märti tuli kehastada. 


Alo Kõrve, Andrus Vaarik, Priit Pius ja Märt Pius "Krabatis". Foto Siim Vahur

Et nad aga mõne aasta pärast koos lavakooli astuvad ja 2010. aastal Voldemar Panso nimelise preemia pälvivad, mõlemad linnateatrisse lähevad ning õige pea päris mitmeski lavastuses koos mängima hakkavad, oleks tollal kõlanud pigem kui "Harry Potteri" stiilis muinasjutt. Märdil on varnast võtta aga hoopis proosalisem selgitus: "Eks me oleme ikka sarnased, oleme ju vennad, peale selle veel kaksikud ning ka meie soov lavakooli astuda oli võrdselt suur." 
 
Nii ongi nende lugu saanud nüüd reaalsuseks ning nagu sellest veel vähe oleks, astusid kaksikvennad Märt ja Priit laupäeva õhtul koos lavale linnateatri uuslavastuses "Krabat", kus Märt kehastab nimiosalist. Seda Otfried Preussleri ühte tuntumat jutustust peetakse süngevõitu võlumaailma, surmaloitsude ja mõnede süžeekäikude poolest just "Harry Potteri" eelkäijaks. 
 
Kohati süngelt maagiline "Krabat" on linnateatri 400. lavastus, mida mängitakse teatri Põrgulaval. Algselt oli see plaanitud hoopiski Noorsooteatri suure saali lavaaluseks teenindusruumiks, mis aga rahastamise lõppemisel jäi ootama paremaid aegu. Süngevõitu tulevikuvaade, kuid Diana Leesalu lavastuse kontekstis, kus Põrgulavast on saanud Veski, kus valge jahu jahvatamise asemel tegeldakse mustemast musta maagiaga, on väga raske loota parematele aegadele. Samas on lavalugu küll täis saladusi ja müstikat, kurjust ja surma, aga nagu muinasjuttudes ikka, võidab õiglus. Ja armastus.

Linnateatri reaalsus ja maagiline lavastus
Märt, kes on linnateatris alles kolmandat hooaega, kuid on loonud seal juba kümmekond rolli, tunnistab samuti, et arvestades "Krabati" temaatikat, kus on palju võlukunsti ja maagiat, omandab ümmargune arv ka tema silmis maagilise tähenduse.
Kindlasti pole aga mitte võlukunsti, vaid Märdi andekuse ja töökuse taga see, et lisaks nimirollile "Krabatis" usaldati talle peaosa ka eelmise aasta lõpus esilinastunud ja otsekohe väga menukas osutunud noortefilmis "Nullpunkt".

"Eestis tehakse ju nii vähe filme, et kui veel mõni pakkumine peaks tulema, siis ma kindlasti risti ette ei lööks," ütleb Märt, kes varem on filmimaailma nuusutanud René Vilbre linateoses "Väikelinna detektiivid" ja kohe-kohe esilinastuvas Elmo Nüganeni eepilises sõjadraamas "1944". 
 
Tüüpküsimusele, palju tema arvates kinotöö erineb teatri­tegemisest, vastab Märt, et tegelikkuses on need kunstiliigid näitlejale ikkagi väga erinevad: "Ainuke asi, mis neid kõige enam ühendab, on näitlemise aspekt. Kui tihti öeldakse, et filmis ei näidelda, vaid ollakse, siis ma pole sellega absoluutselt nõus. Küsimus on vaid selles, et filmis oled sa suurel ekraanil, kõik su liigutused on näha ning pead lihtsalt minimaalsemalt mängima. Teatri­laval oleneb sinu mängimine suuresti sellest, kus sa parajasti paikned. Kui mängid eeslaval, pead sa samuti napimalt mängima, lava sügavuses pead aga lihtsamalt öeldes jätma kõrvale silmade liikumise ning selle asemel rohkem pead liigutama, et publik saaks ka tagumistes ridades aru, mida see tegelane mõtleb või tunneb." 
 
Äsja esietendunud "Krabati" kohta ütleb Märt, et vaatamata mahukale tekstile ei valmistanud see talle peavalu. "Selle lavastusega sai kaks ja pool kuud proove teha. Selle ajaga võiks ikka midagi pähe jääda," muigab Märt ja tunnistab, et kõige raskem oli "Krabati" puhul hoopis kõik musta maagiaga seonduv. "Ärme kasutame sõna "mustkunst", vaid "must maagia"," rõhutab ta. "Nende loitsude ja võlutrikkide tehniline keerukus on üsna suur ja nende paikapanemine, mida kust ja millal võtad – see oli ikka kõige keerulisem. Sa pead tehniliselt olema tõesti väga täpne, sest trikid töötavad vaid siis täiuslikult, kui suudad ka ise nende sisse minna ega hakka mõtlema, kuidas need tehtud on. Vaid siis suudad sa olla osaline selles maagiamaailmas." 
 
Märt tähendab, et kuna etenduses osalevad näitlejad on andnud trikitamise osas vaikimisvande, siis ta kasutabki pigem sõnu "loits" või "võlu­trikk", mis kõlavad ka lavastuse kontekstis täpsemalt.

Kuna laste- ja noortelooks peetava jutustuse keskne idee on Diana Leesalu lavastuses tavapärasest sügavam ja tõsisem, pole see Märdi sõnul pelgalt lõbus lastelugu võluripoiste imetabastest juhtimistest, seega ei ole see ka päris lastelavastus: "Arvan, et vanusest 12 ja ülespoole on kõik vaatajad teretulnud." Ka teatri koduleheküljel on soovitus eelkooliealisi lapsi "Krabatile" mitte tuua. "Kindlasti võib seda lugeda näiteks "Harry Potteri" eelkäijaks, ka temaatika ja sünguse mõttes, kus on kesksel kohal sõprade surmad," ütleb Märt. "Selles mõttes on see piisavalt sünge lugu, kuigi samas on see peretükk. Nii et teismeliste lastega pered on väga oodatud." 
 
Peretükk, mis võiks olla "Harry Potteri" eelkäija
Koos sõpradega kerjates ringi rändav Krabat on rõõmus, kui tal õnnestub ootamatult saada ühte üksildasse veskisse õpipoisiks. Peagi aga taipab ta, et veskipoiste üle valitsev Meister ei ole mingi tavaline mölder ja valge jahu jahvatamise kõrval tegeldakse Koselbruchi veskis mustemast musta maagiaga. Krabat satub maailma, mis on täis saladusi ja müstikat, puutub kokku kurjuse ja surmaga, aga ka vapruse, eneseohverduse ja ustavusega. Tal tuleb endalt küsida, mis on vabaduse hind, kas salateadmiste omamine kaalub üles hirmu all elamise, ning kui palju suudab isetu armastus. 

Jaanus Kulli