Meediakaja

Meediakaja RSS

Õhtuleht: Leida Rammo loodab oma silmaga näha uut teatrimaja

02.09.2013
Linnateater avas hooaja nelja korraga esietendunud uuslavastusega "Mina enne ära ei sure, kui Linnateatri uus maja valmis on," lubas laupäeval Hobuveskis legendaarne näitleja Leida Rammo, kelle verivärske portree sealsamas Jüri Arrak teatrile kinkis. 



Tegi seda selge eesmärgiga portree tulevikus uue maja mõnele seinale riputada. Aktsiooni algataja oligi just tuleva aasta aprillis 90. sünnipäeva tähistav, kuid endiselt kadestamisväärselt nooruslik Leida Rammo. Just näitlejanna Rammo on eluaeg olnud Linnateatri suur fänn ning vaadanud viimastel aastatel ära peaaegu kõik selle teatri lavastused. "Maja valmis, maja valmis!" tsiteeris Arrak Leida Rammo lausa kinnisideeks kujunenud hüüdlauset, mille peale Leida Rammo küsis retooriliselt, miks teater oma väga häid lavastusi Lavaaugus peab mängima. 

Ent tegelikult oli see aktsioon lõppakord Linnateatri 49. hooaja avalöögile, kui teatri neljas saalis esietendusid üheaegselt oma maja inimeste kirjutatud ja lavastatud neli lühinäidendit koondpealkirjaga "4 x 10 minutit". Need olid "Valmisolek on kõik" Triin Sinissaarelt (lavastaja Andrus Vaarik), muusikal "forever jung" Diana Leesalult (lavastaja Veiko Tubin), "Müks" Kristiina Jalastolt (lavastaja Henrik Kalmet) ja "Puhas lähedus" Paavo Piigilt (lavastaja Tõnn Lamp). Ühekordse aktsioonina mõeldud nelja lavaloo ühendavaks märksõnaks oleks ehk ennekõike koomika, grotesk, absurd. Lisaks olid kõik lavalood täis koomikat, irooniat ja eneseirooniat. 

Oleks väga kahju, kui need neli lühilavastust enam kunagi vaataja ette ei jõua. Kuuldavasti kaalub teater neid siiski veel kunagi rahva ette tuua. 

Lühike näitemäng pole mingi naljategu 

"Kirjutaja jaoks pole 10-minuti-näitemäng mingi naljategemine, see peab olema isegi tihedam kui tavapikkuses näitemäng ja sisaldama teemaarendust ja muud draamastruktuuri juurde kuuluvat," on öelnud Kristiina Jalasto, mida selline näidendivorm kirjutajalt nõuab. "Kuidas seda olukorda tekitada, et nii lühikese aja sisse mahutada sissejuhatus, sündmused, sisukad karakterid ja puänt, see on üksjagu raske," täiendab Diana Leesalu.

Näidendite kirjutamisega alustasid dramaturgid juba suve algul, teemasid omavahel kokku ei lepitud. "Ainus kokkulepe oli, et jagasime kirjutajate vahel ära näitetrupi, valisime lavastajad ja saalid. Kirjutasime küll Linnateatri näitlejaid ja saale silmas pidades, aga Linnateatriga ükski materjal seotud ei ole, neid võib esitada ükskõik kus, ükskõik kes," on tõdenud Triin Sinissaar. 

Noored tulevad jõuliselt pildile 

Hetkel oma uut mängufilmi "1944" ette valmistav teatri peanäitejuht Elmo Nüganen iseloomustas teatri algavat hooaega ennekõike uute noorte jõulisema pildile tulekuga. "Teater hakkab ka orgaaniliselt omandama nende nägu," lausub ta. "Kõik see väljendub ka repertuaaris, uutes lavastustes. See küll ei tähenda seda, et ühed tulevad ja teisesed lähevad ära. Pigem toimub sulandumine, mis on väga hea." 

Uue hooaja kaheksast uusalavastusest tõi Nüganen ennekõike välja kaks. "Esmalt nimetaks ma Diana Leesalu kirjutatud "Offline’i". Sellepärast, et selle teemaks on noorema põlvkonna virtuaalmaailm ja kui palju mahub sellesse pärisreaalsust. Ja kuidas need kaks maailma omavahel põimuvad. Lisaks on oluline see, et tegemist on algupärandiga. Siia kõrvale nimetaks ma veel ühe algupärase projekti, mis puudutab taas Draamateatri ja Linnateatri koostööd. Autoriteks on Mari-Liis Lill Draamateatrist ja Paavo Piik meie teatrist. Kolm näitlejat Draamateatrist, kolm näitlejat meilt ning mõlemat lavastust mängitakse ühel ja samal ajal kahes erinevas ruumis, meil ja Draamas, moodustades kokku terviku. Mis tähendab, et reaalajas osa näitlejatest vahetab lava. Ning käsitleb see näitemäng sellist kaasajale iseloomulikku mõistet nagu depressioon." Nüganeni sõnul sellel näitemängul veel pealkirja pole, kuid kindlasti jõuab see vaatajani järgmisel kevadel. 

Jaanus Kulli, Õhtuleht, 2.09.2013