Meediakaja

Meediakaja RSS

Müürileht: "Hamlet"

20.11.2012

Me mõtleme liiga palju ja tunneme liiga vähe.” ‒ C. Chaplin


Shakespeare’i nimi ja eriti tema suurteos „Hamlet” tekitavad otsekoheselt aukartust. Need näivad olevat midagi sellist, millest tohivad kõva häälega rääkida vaid sellesse pühendatud. Ometi võtan kogu oma algaja julguse kokku, et ristata mõõgad rahumeelseks duelliks Hamleti järjekordse lavastusega Linnateatris.  

Esimest korda nägin ma Linnateatris „Hamletit” , kui olin kümneaastane. Olin tookord elevusest hingetu, et näha oda otsast tilkuvat verd ‒ nii oli mulle eelnevalt seda lavastust reklaamitud. Seekord küsiti minu käest enne teatrisse minekut, et miks ma lähen „Hamletit” vaatama ‒ olen seda ju näinud ja lugenud. Jah, tõsi ta on, lugu on ju kõigile teada, aga teatri võlu ongi ju selles, et ühe tekstiga võib käia lõpmatuid kordi erinevalt ümber. Seekordne „Hamlet” trikitas, hüppas ja hõljus ning ajas pea sassi, justkui oleks ise vaimu näinud.

Kibe, kibe, kibe

Ehkki juba kavalehelt võis lugeda sellekohaseid vihjeid, jahmatas esimese hooga lavapildis avanev esimese Eesti Vabariigi aegne melu: viin, konservatiivsed kleidikesed ja joobunud korporantide lakkamatu laulujoru piiritusekuninga õukonnas. Tundus, et pilt on selge ‒ lavastus on toodud kaugest Helsingørist kahekümnenda sajandi alguse Eestisse, mürk valatud viina sisse ning Hamlet lihtsalt joodik, kes näeb viirastusi.

Ühtäkki aga kadus illusioon viinakuradeist ning algas täpselt kalkuleeritud niitide tõmbamise mäng. Niitide, mis olid seotud publiku närvilõpmetega. Kui näidendist lugeda Ophelia (Evelin Võigemast) ja Hamleti (Alo Kõrve) esimest dialoogi, ei oleks suutnud küll eelnevalt kujutleda, et purjus korporant (Kristjan Üksküla) samal ajal nende vahelt viina poole tuigerdab.

Sellised vahelesegamised ja võõritusefektid olid lavastuse kõige nauditavamad ja erilisemad komponendid. Poloniuse (Andrus Vaarik) jutuajamisel Opheliaga jäi Polonius äkitselt vait. Ma teadsin küll, et Vaarik ja lavakramp on võimatu kooslus, kuid ometi vaatasin teda hirmuga ‒ mis siis, kui ta tõesti unustas? Muidugi oli see minu lihtsameelsus ja näitleja äkiline vakatus oli vaid järjekordne suurepärane detail, mis muutis kogu stseeni elavaks.

Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd”

Pärast vaimuga kohtumist kisub Hamlet eneselt raskustega särgi seljast. Ta on nüüd maailma ja enda ees alasti. Ometi ei näe maailm tema avatud silmi, vaid hoopis hullusest pöörlevaid. Algab mõistatamise ja mõtlemise aeg – appi kutsutakse kaks kakerdist Rosencrantz (Argo Aadli) ja Guildenstern (Indrek Ojari). Nad oleks otsekui „Hecuba pärast” lavastusest välja hüpanud ja publikul ei jää muud üle, kui naerda.

Naer kestab veel. Kahe tasapinna kasutamine, kuninga käes paukuv püss ja karjatav Polonius on unelmate kombo, mis ei lasknud kindlasti ka kõige rangemal silmapaaril naerukurde vältida. Kui tundub, et kakerdised ei aita juurdlusel edasi liikuda, võetakse appi armastatud naine ning süüdistatakse printsi hulluses armuvalu.

Stseenis, kus Ophelia tagastab Hamletile mängutoosi, on vist küll kasutatud tumedaid jõude, sest stseeni alguses on näitlejanna noor, kuid stseeni lõpuks on ta muutunud vanaks. Kuidas sellist võlukunsti korda saata? Seda peab küsima teatrimaagidelt.

Appi, appi, kass läks kappi

Vahepeal oleme liikunud märkamatult ühest dimensioonist teise. Oleme sattunud kuhugi hämarasse keldrisse viinapudelite keskele ja vaatame filmilindilt Charlie Chaplinit poksimas. See klipp on nii nakatav, et isegi maailma ees alasti olev Hamlet tõmbab selga maski ja kehastub ümber Chapliniks.

Uue näoga Hamlet hakkab juhtima hiirelõksu-lavastust, kus hiired on samaaegselt ka juust, mis nad lõksu meelitab. Nüüd võib jälle vabamalt hingata. Hiir Claudius (Rain Simmul) juhatas end ise lõksu ja äkitselt teavad või aimavad kõik tõde. Claudius on paljastatud ‒ kui palju ta end ka ei peseks, süü ei kao. Samamoodi kui eelnevalt Hamletil on ka temal särgi seljast võtmisega suuri raskusi ning ta ei jõuagi täieliku alastuseni. Paljastatakse telgitagused: ka Claudius on muutunud lihast ja luust inimeseks, mitte lihtsalt antikangelaseks, keda kõik loo algusest peale jälestavad. Ka temas on inimlik sisu. 

Rosmarinus officinalis

Tapatalgud algavad. Kuninganna (Epp Eespäev) ja Hamleti, ema ja poja, südamlikus stseenis tapetakse esimene must lammas ‒ Polonius. Ometi ei tundu esimene surm olevat kellelegi suureks vapustuseks. Hamlet on küll kohkunud, aga sama kohkunud oleks ta ka siis, kui tal oleks muna enne pliidile panekut põrandale kukkunud. Eks inimelu olegi ju üks tühine muna, kuid ometi võiks esimene surm rohkem esiletõstmist väärida.

Hamlet saadetakse koos salakavala kirjaga Inglismaale, mis võimaldab keskenduda rohkem teiste rollide valgustamisele. Ophelia hulluksminemise kohta oskab kõige kaunimalt öelda vaid Shakespeare ise: „Kas pole hull, et siin see näitleja võis paljast mõttest, nähes kirest und, nii südamesse võtta kujutlust, et selle mõjul nägu läks tal kaameks, pilk niiskeks, ilme nagu segaseks, hääl murdus ning kogu ta olek järgis ta kujutlust?” Jah, on küll hull, aga kaunis. Kättemaksuiha ja valu Laertese (Tõnn Lamp) südames kandub publikuni ning oma esimese pisara kingin just talle.

Tilkuva vere müsteerium

Kui öeldakse, et kui laval on püss, peab see ka pauku tegema (muide, Poloniuse tapab Hamlet just jahipüssist tulistades, mitte pistoda või mõõgaga nagu kombeks), siis võiks öelda ka seda, et kui lavastatakse „Hamletit”, peab seal kindlasti pealuu olema. Fakt leiab tõestust leidlikus stseenis, milles kahest hauakaevajast on saanud üks (Margus Tabor), kes peab vestlust kuninga kojanarri pealuuga. Kaks head sõpra võtavad enne viimast lahingut veel korraks aja maha ning lasevad keset õudust publikul viimast korda muiata.

Pärast kohtumist vihast punase Laertese, kohkunud kuninga ja mitte nii kohkunud kuningannaga saabub kõige võimsam monoloog Hamletilt. See paneb tõdema, et meie, inimesed, oleme tõesti ühed väikesed tühised olevused ning kui olemisel on üldse mingisugune mõte, siis võiks see peituda selles, et iga inimene peab tegema seda, mida ta tõesti armastab.

Kõik järgnev liigub peaaegu et ülihelikiirusel. Mõõgad ristatakse, kuid duell on rohkem sõbralik vehklemine kui arenenud mõõgavõitlus. Mürgitatud jook tapab kuninganna, mürgitatud mõõgaotsad Laertese ja Hamleti. Ja sureva Hamleti käe läbi leiab oma otsa ka Claudius.

Ometi tundub, et Hamleti keha on juba nii palju kordi mürgitatud, et tema suudab neist kõige kauem vastu pidada. Nii me näemegi vaprat rüütlit sellest tühisest maailmast veel viimaseid hingetõmbeid ahmimas, enne kui ka temast saab üks ussitav pealuu.

Need aga, kes sarnaselt ühele kümneaastasele tüdrukutirtsule loodavad teatris verd näha, peavad pettuma – seekord verd kandikul ette ei toodud, kuid näitlejate hingestatud mänguga ülesköetud kujutlusvõime tegi enda töö ning etenduse lõppedes oli kogu põrand voolava verega ilusti kaetud. 

Kairi Kivirähk, Müürileht, 11/2012