Meediakaja

Meediakaja RSS

Müürileht: "Elav inimene tantsija nahas"

15.12.2014
 Võtsin saalis istet kujutlusega, et lavastus käsitleb pigem parodeerivas võtmes tantsijaks olemist, võimendades või, vastupidi, naeruvääristades valdkondlikke stereotüüpe. Hea on, et eksisin. Laval oli ühe tantsija portree, ilma naeruvääristamiseta ning vinte peale keeramata. Kandvaks osutus aususe taotlus: kuigi kaasnes valikumoment selle osas, mida tantsijakarjääri nüanssidest publikuni tuua, mõjus see oma eheduses siiski ausana. Toonilt sarnanes see vestlusega, justkui räägitaks stiilis „nii lihtsalt on, nüüd siis teate.” 

Jérôme Beli „Cédric Andrieux” võimaldab teatavat samastumist peategelasega: tantsija eluviis erineb ameti tõttu küll kaheksast viieni kontoris töötajast, ent inimene on inimene hoolimata sellest, mis on tema valitud rada. Eluliselt mõjus stseen, kus Andrieux kirjeldas perioodi, mil käis kunstikõrgkoolides modellina raha teenimas, sest trupist saadav sissetulek jäi äraelamiseks liiga kesiseks. Iga päev lisaks treenigutele ja proovidele 5 korda 25 minutit staatilist poosi, vahele 5-minutilised pausid. Küllaltki piinarikas kujutluseski ning paneb mõtlema kunstniku-interpreedi ellujäämisele ühiskonna oludes. Sellele, mis ärgitab inimese valima vastuvoolu ujumist ja enesele truuks jäämist, kui oleks võimalus vähema tööga majanduslikult tulusalt ära elada. On see kirg ja loomingulise eneseväljenduse vajadus? Terav tunne ja tunnetus, mis väljapääsu otsib? Ehk tekib mingil etapil juba trots – „ma saan hakkama, sest see on olnud minu valik”? Kõige kiuste. Isikliku vabaduse nimel.    

Suletud protsessi lähemale toomine laiemale publikule on olnud töö üks eesmärke. Kaasaegse tantsu puhul on probleemiks publiku vähene arv, lavastusega kaasnev mõistmatus ja segadus, kuna etendusele minnakse tihti kogetavaga mitteklappivate ootustega, lootes näha tavamõistes „rohkem tantsu”, rohkem teatriillusiooni. Tänuväärne on Beli otsene, nii ilustamata kui parodeerimata lähenemine valdkonna argipäevale.    
Märkimisväärse olulisusega on treeningprotsessi telgitagustesse piilumine, seda enam, et antud elukutse olemuslikuks jooneks on vaid jäämäe tipu jõudmine publiku silme ette prožektorite valgusvihku. See, kui suure mahuga ja raske töö lavalt paistva kerguse ning kehalise meisterlikkuse taga on, ei pruugigi publiku teadvusesse jõuda. Õppe- ja prooviprotsessi pikkus ja koormus toob kaasa selle, et tantsija keha hoiab endas meeletut arsenali (erinevad treeningsüsteemid, tantsukeeled, füüsiline võimekus), millest etendusel üksnes osa välja paistab. Tantsija keha on läbi aegade võrreldud instrumendi, masinaga, millega paratamatult kaasneb pidev proovilepanek, püüd järjest piire ületada, saavutamaks üleinimlikku liikumisvõimekust ja erakordset esteetilist elamust. Cédric Andrieux’ isikus võis aga näha elavat inimest vigu varjata püüdvas täiusele orienteeritud tantsijanahas.    

Tantsija jääb laval alati tantsijaks, inimesena astub ta meie ette harvem. Seda iseloomustas tabava delikaatsusega stseen, kus Andrieux esitas osa Beli varasemast lavastusest, milles ta samuti üles astus. Selles tulid tantsijad lavale oma tavariietuses, eesmärgiga esitada lihtsalt seda, mida tuntud laulude sõnad sisaldasid. Kui kõlama hakkas The Police’i lugu „Every breath you take”, sammus Andrieux lava etteotsa ning jäi publikut silmitsema. Lugeja, kujuta palun ette situatsiooni, kus sa oled rambivalguses, seljas kostüüm, mis ei varja midagi, iga sinu liigutus on arvel ja arvustatav. Iga sinu hingetõmme on näha sadadele inimestele. Sa saad ja pead usaldama ainult oma keha. Kuidas tundub? Pärast stseeni esitamist ütles Andrieux, et see oli tema kui esineja jaoks esimene kord päriselt publikut vaadata. Bel on oma tantsijaid portreteerivate biograafiliste tööde sarja kuuluvate lavastustega tabanud midagi olulist ja olemuslikku etenduskunstide vallas. 

Pärast reedest etendust toimunud vestluses Andrieux’ga tõi esitaja välja meediumite vahetust kui üht olulisemat momenti: tantsija tunneb end mugavalt just kehalises väljenduses, liikumine on tema turvaline tsoon, samas kui lavakõne tähendab väljakutset ja suuremat tööd tulemuse nimel. Bel’i lavastajakäekirja iseloomustabki etendaja õpitud mehhanismide eemaldamine, mistõttu pole näitlejal või tantsijal võimalik toetuda harjumuspärasele ning lavastus avab sellevõrra uusi külgi, tirib mugavusest välja. Kuigi lavastus mõjub esmapilgul poolimprovisatsioonilisena, on Bel Andrieux’ sõnutsi tegelikult üks detailitäpsemaid lavastajaid, kellega ta koos töötanud. Veejoomine, jakiluku kinni tõmbamine ja muud pisiasjad on lõpuni „koreografeeritud”. Tuleb tõdeda, et tänu sellele mõjus nähtu kui teatri vahenditega konstrueeritud lugu ometi loomuliku ja elutruuna. 
Andrieux osaleb ka Beli järgmises projektis, kuhu on kaasatud puuetega inimesi koos professionaalsete tantsijatega, lisaks vähemkindlustatud taustaga pariislasi ning lapsi, mis lubab oodata sotsiaalsema teemaderingiga lavastust.    

Võimsamat ahhaa–elamust pakub „Cédric Andrieux” tõenäoliselt neile, kes tantsumaailma ja tantsijaelukutse eri külgedega kursis ei ole. Lihtsas, aususele ja siirusele apelleerivas lavastuses leidub aga piisavalt võlu ja üllatusmomente ka professionaalsete tantsijate või valdkonda tundvate inimeste jaoks. Tegu on soojana mõjuva inimliku sissevaatega oma ala tippude hulka kuuluva tantsija ellu, mis peegeldab mõtet: „Me oleme eelkõige inimesed, mitte tantsijad.”(1)  
 
Iiris Viirpalu
Müürileht, 15.12.2014
  

(1) Fraas lavastuse tekstist