Meediakaja

Meediakaja RSS

Müürileht: "Armastus ja raha" - mitte päris nagu Holocaust

26.06.2014
Kuidas saab inimesest kapitalist? Ja kuidas kapitalism meid inimlikkusest võõrandab? Vastuseid annab ja vastamata jätab Sander Puki lavastus Tallinna Linnateatris, kirjutab Aro Velmet.

„Armastuses ja rahas” on stseen, kus trupi viis liiget arutavad rahapuuduses inimestele laenu andmise moraalsuse üle. Pankade loogika on see, et inimesed võtavad laenu niikuinii – kui mitte pankadelt, siis mõnelt kahtlaselt SMS-teenuselt või pandimajast. Parem siis juba laenata pangast, kuigi kordades kõrgema intressiga. Tõsi, paljud ei suuda laenu lõpuks tagasi maksta, aga siis võtab pank korteri ära ja kokkuvõttes kasumimarginaalid ikkagi tõusevad.   

Dennis Kelly tegelased, kes neid laenupakette müüvad, arutlevad järgmiselt: „Sa võid hakata mõtlema millegi peale, mida sa kuskil dokkfilmis nägid, saksa keeles kirjutatud kaardile, mis oli osa mingist kartoteekide süsteemist [...], aga sa võid mõelda selle inimese peale, kes kandis sellele kaardile neid kohutavaid numbreid, ja sellele, et ta pidi võtma neid kui numbreid ja ainult numbreid [...], ja kuigi sa tead, et sa mõtled praegu rumalalt ja et see tõesti ei ole üldse üks ja seesama, siis ometi sa tead, et mingis mõttes see võib olla.”

Siin ongi „Armastuse ja raha” põhitees: kapitalism – see pole päriselt nagu holokaust, aga mingis mõttes võib olla. See on ühtaegu näidendi kõige tugevamalt lavastatud aspekt ja selle suurim nõrkus – väide, mis on radikaalne ja samas niivõrd truistlik, et muutub peaaegu sisutühjaks. 
 
Idee, et kapitalism töötab dehumaniseerivalt, pole sugugi uus. Sotsioloog Zygmunt Bauman leiab, et kapitalismi sisemisel loogikal puudub kokkupuude väärtuste või moraaliga, loeb ainult see, milliste numbrite suurendamisel-vähendamisel tuleb Exceli tabelis kasumilahtrisse võimalikult suur arv. Numbrid võivad tähistada maavarasid, tehnikavidinaid või inimesi, Excelis saavad neist kõigist „sisendid”. Lõpptulemus võib olla mis tahes, iPhone või Auschwitz – kapitalistlikul ideoloogial puudub moraalne mehhanism viimase vältimiseks.



Bauman juhib tähelepanu asjaolule, et bürokraatlik mõtlemine ei tule inimestele kergelt. Seda eriti siis, kui tegeled valdkonnas, kus numbrite taga ongi tegelikult inimesed, mitte näiteks maavarad. Ometi on ka sotsiaaltöötajast, laenuhaldurist ja ministeeriumi ametnikust vaja kuidagiviisi bürokraadid teha. Selleks on mitu vahendit. Võimu autoriteet – sinu ülemus peab sulle ütlema, et jah, firma tuleviku nimel tuleb raskeid otsuseid langetada. Töö rutiiniks muutmine – sa ei võta mitte neljalapseliselt perelt nende kodu ära, vaid täidad oma tööülesandeid, mille hulka kuulub juhuslikult ka kliendi laenumaksete jätkusuutlikkuse hindamine. Dehumaniseerimine – töötust pereisast saab madala krediidivõimekusega laenupuhkuse taotleja nr 3581. Lõpuks on vaja kogu see bürokraatliku masinavärgi abil alla surutud libiido kuskil väljutada ning selleks sobib tarbimisühiskonna asjade kultus suurepäraselt.

Kelly näidendi ja Sander Puki lavastuse tugevus seisnebki just selles, et nad näitavad kontrastselt ja selgelt, kuidas inimesest kapitalist saab. Lavastust rütmistavad hetked, mil trupi liikmed ühtviisi laudadel nõmedaid klaviatuure taovad nagu mõnes Kraftwerki videos. David (Alo Kõrve), üks peategelastest, flirdib oma prantsuse kolleegiga põhiliselt e-posti teel, kasutades väljendeid, nagu „me loodame, et teie õppisite meie käest sama palju kui meie teie käest” ja „agressiivne müügistrateegia”. Anu Lamp ja Argo Aadli mängivad suurepäraselt tegelasi, kes on asjade fetišismi perfektsuseni lihvinud, olgu iha objektiks tütre naaberhaua kivi või keskastme juhi tühine võim. Lavastuse depressiivselt tume argipäev vaheldub värviküllaste videoklippidega, milles tegelaste unistused mängitakse välja reklaamitööstuse kogu esteetilist ampluaad kasutades: tuulemasin, perfektsed naeratused ja enesekindel liikumine kaamera suunas. Alltekst on niivõrd selgelt esitatud, et seda alltekstiks nimetada on peaaegu piinlik. 
 
Selline plakatlikkus pole iseenesest ju halb. Meenutagem kas või NO teatri „Naftat”, mille analüütiline sügavus oli esimeses plaanis „Armastuse ja rahaga” võrreldav – mis sa jooksed raha järel, varsti sõidame niikuinii kõik jalgratastega! Samas oli „Nafta” aga emotsionaalselt haarav ja kunstiliselt õnnestunud, osutades lõppkokkuvõttes ebamugavust tekitavale tõsiasjale, et kogu publik viitsis seda õpetlikku loengut vaadata ainult seetõttu, et seda esitati muusikaliteatri ja halva televisiooni parimate vahenditega. Nõmedad telesaated ei müü lihtsalt selle pärast, et nende taga seisab tohutu turundus – need müüvad ka seetõttu, et meile jubedalt meeldib neid vaadata. 
 
„Armastuse ja raha” probleem on, et selles puudub ebameeldiv tuum, tekstiline või lavastuslik nihe, mis paneks meid omaenese suhtumist kapitalismi ümber mõtestama. See, et kapitalism võõrandab meid inimlikkusest, ei ole uudis – Karl Marx ütles selle välja juba rohkem kui 150 aastat tagasi. Ma ei pea vaatama selle teadmiseks lavastust, kus müügiametnik David aitab oma ostumaniakist naisel Jessil (Evelin Võigemast) enesetappu teha, sest see aitaks tal võlgadest vabaneda ja uue Audi osta. Piisab, kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, kus on saadud kokku ja mindud lahku põhjusel, et kellegi isa jahil puhkuse ajal kruiisimas käia. Mul pole vaja vaadata Veiko Tubina visioone virukeskuslikest unenägudest, ma näen isegi neid neetud klantsrõivaid unes! Raske on tekitada teatris groteski ja plakatlikkuse abil õiglast raevu, kui lavastusse on valitud just need tegelikkuse elemendid, mis on ise lõputult plakatlikud ja grotesksed. 

 Siis see tees, et kapitalism võib mingis mõttes olla nagu holokaust. Siin on tõesti teatav radikaalsus, mida igapäevase reklaamitulva all nii hästi ei taju. Ainult et Kelly radikaalne nägemus, et tarbimisühiskonna sõltuvust tekitav jõud hävitab ka siira ja kõrgemat tähendust otsiva Jessi, lamestab kapitalismi-holokausti paralleeli tõelise keerukuse. Sest kuigi kapitalistliku modernsuse mehhanismid tõepoolest tegid ka holokausti võimalikuks, on nende kahe nähtuse vahel ometi tavatingimustes ookeanisuurune veelahe. Mitte igast lillelapsest ei saa depressiivset šoppamissõltlast. Mitte iga müügimees ei mürgita oma naist. 


 
Paljud kapitalismikriitikud, sealhulgas nii mõnigi „Armastuse ja raha” kavalehel tsiteeritu, teevad vea, pidades reaalselt eksisteerivat kapitalismi sama tugevaks kui selle mütoloogilist versiooni – nemad lihtsalt näevad seda negatiivselt, mitte positiivselt. Ent kapitalism, nagu varem sotsialism, ei saanud maailma põhiliseks majandusmudeliks pelgalt ideoloogilise sihikindluse ja „sisemise loogika” jõul. Vabade turgude ehitamiseks on kulunud palju „eelmodernseid” vahendeid, millel pole bürokraatia, tarbimise ja ihade suunamisega suurt midagi pistmist. Kui vaadata Ameerika kapitalismi sündi Kariibi mere ja USA lõunaosariikide orjaistandustes, Suurbritannia ja Prantsusmaa ettevõtete laienemist Aafrikasse ja Kagu-Aasiasse 20. sajandi algul kolonialismi najal või rahvusvaheliste ettevõtete „koostööd” riigiametnikega tänapäeva Ladina-Ameerikas (Hiinast rääkimata), siis näeme, et orjandus, kolonialism, sõjategevus ja vana kooli korruptsioon liigutavad kapitali sama hästi kui bürokraatia ja rule of law. Ning, vastupidi, seaduse võim ja turumajanduslik konkurents võivad aidata ka ametiühingute liikumisi ja töötada kapitali huvide vastu, nagu juhtus sõjajärgses Euroopas ja hiliskoloniaalses Aafrikas. 
 
Ka üksikisiku tasandil on selge, et eesmärgita efektiivsuse võim on nõrgem kui Žižek või Adorno tahaksid uskuda. Inimesed õpivad kiiresti, kuidas tuleb töötukassa ametnikule valetada, et kõrgemat toetust saada, ja ka eraettevõtte inimressursside juht võib mängida reegleid ümber nii, et last ootav ema paar kuud varem puhkusele jääda saaks. Just seetõttu, et kapitalism on võimas, aga mitte kõikvõimas, on sellest arusaamine keeruline ja mitmeti mõistetav. Kas fair trade on kapitalismi inimnäoline vorm või südametunnistuspiinade vaigistamiseks loodud järjekordne asendustoode? Kas Y-generatsioon on reality TV mõjul nii ajupestud, et nad ei viitsi maailma muutmisega tegeleda, või on asi lihtsalt selles, et vältimatute õppelaenude ja Soomes tööl käimise kõrvalt on idealismiks lihtsalt vähem aega? 
 
Kui selle üle juurelda, harutada lahti erinevad võimusuhted ja mõelda läbi psühholoogilised nüansid, on tõepoolest võimalik, et jõuame maailmani, kus Jess muutub šopahoolikuks ja sureb oma armastatu käe läbi. Samas on ühtlasi võimalik, et ta jätkab pärast abiellumist uskumist, et maailmas on midagi rohkemat. Võib-olla isegi astub Occupy-liikumisse, võib-olla osaleb kunagi revolutsioonis. Võib-olla aga elab ta nõmeda bürokraatia ja igava töö kiuste koos Davidiga õnnelikult ja väljendab ennast näiteks teatri kaudu. On isegi võimalik, et jõuame välja punkti, kus kõik need võimalused eksisteerivad korraga. 
 
Kahju, et „Armastus ja raha” näitab meile ainult üht maailma. 

Aro Velmet