Meediakaja

Meediakaja RSS

"Mis siis päriselt on?"

16.11.2006
Postimees
Merit Kask

Kui nüüd vägivallatseda ja taandada lavastus mingi sõnumi vahendajaks, siis selle saan ma antud juhul teada juba tüki nimest – kõik on täpselt nii, nagu see kellelegi parasjagu näib. Pole vahet, mis, pole vahet, kelle jaoks. Tegelikult tegelikkust kinni ei püüa.

Elementaarne ju. Ometi on hoopis teine asi see, kui kirjapandud lause muutub vahetuks kogemuseks.

Ja seda kogemust võib pakkuda ka teater. Viimati linnateatris neli aastat tagasi Turgenevi «Isad ja pojad» lavastanud Adolf Šapiro astub Pirandello tõlgendusega klassikalisest psühholoogilise realismi laadis teatrist hoogsa sammuga välja.

Varjud peeglil

Ühes Itaalia väikelinnas on seltskond uhkeid ja väärikaid linnakodanikke suures mures. Linna on elama tulnud saladuslik meesterahvas koos oma ämmaga. Kusagil olevat ka mehe naine ja ämma tütar, keda keegi paraku ilmsi kohanud ei ole. Mis suhted neil omavahel on, aru ei saa. Aga aru saada on tarvis! Seltskond koondab oma jõud, et välja selgitada, kuidas need asjad ikkagi tegelikult on.

Šapiro kontseptsioon on viimseni paika timmitud. Ei mingit ebaloomulikku pingutatust ega juhuslikkust. Vorm on sisu teenistuses, olles samal ajal ka seesama,mis sisu. Kõik jookseb kokku. Meisterlikud on nii kunstnike kui näitlejate tööd.

Lahtisi otsi ei ole. Kui üleüldse on siin midagi, mis häirima hakkab, siis on see just see. Alasti kuningat nägeva lapsesuuna annab Roman Baskini kehastatud tegelaskuju ka konkreetsed juhised, kuidas nähtust aru saada.

Tegelikkuse kokkuleppelisust ja ühe tegelikkuse võimatust väljendab mõjuvalt lavaruumi lahendus.

Ühte osa tegevusest, mis toimub luksuslikus võõrastetoas, polegi põhimõtteliselt võimalik näha otse, vaid üksnes peegelpildi kaudu. Ja kui võõrastetoa ees ripub veel kardin, võib vaataja ka kõige parema tahtmise korral näha üksnes varjude peegeldust.

Reeglid muutuvad

Olukorra ja klatšihuvilise seltskonna grotesksest tobedusest hoolimata on publik sunnitud olema nendega ühes pundis – lahenduse ootuses. Ehkki juba eos on teada, millise lahenduseni olukord jõuab.

Ning sarnaselt seltskonnaga on publik määratud olema tunnistajaks pidevale kokkuleppelise tegelikkuse ebastabiilsusele. Ja seekord ei puuduta küsimus mitte ainult neid tegelikkusi, mille tõestamisele tegelased lava peal on pühendunud.

Alustada võib kas või sellest küsimusest, mis hetkel algab ja lõpeb etendus. Mis hetkel võtab vaataja omaks need kokkuleppelised reeglid, mille järgi käituda etendust jälgides, ja mis hetkel ta neist loobub.

Etenduse vältel vahetatakse ühed kokkuleppelised rollid teistega. Samamoodi vahetuvad ühed kokkuleppelised teatrimaailma kujutamise reeglid teistega.

Näiteks võib draamalavastusest saada sujuvalt operett või otsustab keset kõige hoogsamat tegevust näitleja Indrek Sammul, kes kehastab Sinjoor Sirellit, et kuulge, kehvasti läks, teeme uuesti.

Nii on seesama nooblilt riietatud seltskond, kes oma Itaalia väikelinnas asjatades täidab ühiskondlikult väärikate inimeste rolli, ka hulk näitlejaid näitelaval.