Meediakaja

Meediakaja RSS

"Mida aeg meiega teeb"

29.04.2011
Sirp
Jaanus Kulli

Lavastaja Elmo Nüganeni tugev külg on töö näitlejaga, see loobki eelduse suurepäraseks ansamblimänguks.

Kui teatrist kostub ikka kurtmist, et kujundus jääb arvustaja vaateväljast pahatihti kõrvale, siis seekord lavastuse visuaalne pool lausa nõuab sellest alustamist. Nii lavakujundus (Andris Freibergs) kui ka kostüümid (Kristīne Pasternaka) loovad kohe esimesest hetkest lavastusele kummastava fooni – seda võib nimetada esteetiliseks puhtuseks. Isegi riided, mis Conway tütred sünnipäevapeol sõnaarvamismängu ajal kuskilt kolikambrist välja tirivad, on laitmatult puhtad. Rääkimata tegelaste kostüümidest, mis on maitsekad, imeilusad ja loomulikult väga ajastutruud. Kostüümidele ja lavakujundusele sekundeerib valguskujundus (Gleb Filštinski). Kui kaks esimest kunstnikku on Riiast, siis Filštinski Peterburist, ning kuuldavasti on ta omal alal sedavõrd hinnatud ja hõivatud, et Euroopa teatrid sobitavad oma esietendusi tema töögraafikuga.

Küdev ahi – turvatunde kehastus

Lavakujunduse esimeses ja kolmandas vaatuses – 1919. aastal Kay Conway 21. sünnipäeval – domineerib lava keskel märgilise tähendusega suur valge ahi. Ahi köeb päris leegiga, kuulda on puude praksumist, ahjust õhkub turvalist soojust. Küdev ahi on turvatunde kehastusena meie alateadvuses sedavõrd sügavale juurdunud, et kuigi teadvus mõtleb muud ja tajub juba sellele puhasvalgele kodule laskuvaid probleeme, tahab vaataja sel hetkel vist siiralt uskuda õnne võimalikkusse. Ahi annab lootust – tulevikule, õnnele. Pealegi on äsja lõppenud sõda, seljataha on jäänud hirmud, üksindus. Käes on väidetavalt kogu maailma ajaloo üks ilusamaid ajastuid, mil inimkond oli veel süütu ning uskus, et nüüd on õppetund käes, enam sõdu ei tule. Ja neid, kes ellu jäid, ootab ees tohutute võimalustega tulevik, kus kõik inimesed on ilusad ja head. Nii kükitavad läikivvalge soojust õhkava ahju ümber Conway tütred, otsides selle lähedusest justkui kindlustunnet. Just sinna ahju ümber kogunevad nad ka lavastuse finaalis. Kui kõik on veel ees …

Teises vaatuses, peaaegu kaks aastakümmet hiljem, aastal 1938, Kay 40. sünnipäeval, on valge ahi kadunud. Nüüd on seinal musta värvi malmradiaator, mis aga paraku vaevalt sooja annab, sest see tilgub. Radiaatori alla on paigutatud plekktopsik ning kohe teise vaatuse alguses püüab Alan põrandale nirisevat vett kokku pühkida. Kuid soojuseihalus on inimestes alles. Conway lapsed, nüüd juba keskealistena, litsuvad end armetult vastu radiaatori ribisid. Kuigi elu on unistatud tulevikus karme korrektuure teinud, tundub hetkeks ometi, et kohe-kohe läheb hingel soojemaks … kuid ei. Raadiost kostuvad Hitleri sõjakad ülesastumised, suure sõjamasina mürinat on juba kuulda. Kahekümne aasta tagused lootused, kui kõik näis olevat alles ees ja helge, on kaardimajakesena kokku kukkunud. Conway pere unistused on liiva jooksnud.

„Aeg ja perekond Conway” on briti kirjaniku John Boynton Priestley 1937. aastal kirjutatud näidend, milleks andis talle inspiratsiooni John William Dunne’i teos „Eksperiment ajaga” (1927), kus väidetakse, et tegelikult eksisteerib aeg üheaegselt, nii minevik, olevik kui ka tulevik kõik koos, ning vaid inimese teadvus tajub aega lineaarselt. Oma hüpoteesi illustreerimiseks võttis Dunne appi raamatu näite: me küll loeme korraga ühte lehekülge, kuid raamatus on ju ka eelnevad ja järgnevad leheküljed, mida me hetkel lihtsalt ei teadvusta. Olgu selle ajateooriaga kuidas on, irriteeriv ja intrigeeriv selle juures on nii autori kui ka lavastaja jäetud võimalus, et teise vaatuse hüpe tulevikku võib olla nii reaalne ajanihe kui ka kirjanikukarjäärist unistava ja elava kujutlusvõimega

Kay kujutluspilt, mõttemaailm või ka unenägu. Sest nii esimese kui ka teise vaatuse lõpus istub Kay seljaga saali poole ja justkui suigataks korraks, pead tahapoole nõksatades.

Kuigi, kuidas võiks ja miks peaks üks noor ja rõõmsameelne tütarlaps nägema oma kallist perekonnast sedavõrd tumedatest toonides maalitud unenägu. See oleks ehk isegi patoloogiline. Niisiis, on Kay Conway (Külli Teetamm) 21. sünnipäev. Võib aru saada, et üle aastate on kogu pere koos. Tänapäeval, kui auto ja isegi lennuk on igapäevane asi, kui maailma eri paigus elavad inimesed suhtlevad Internetis Skype’i ja MSNi vahendusel tihedamalt kui kõrvaltubades elades, võib vaid aimata mrs Conway (Anne Reemann) elevust, et lõpuks ollakse kõik koos. Viimasel hetkel jõuab õe sünnipäevapeole ka pere noorem poeg Robin (Mikk Jürjens), kelle üle näikse ema süda eriti rõõmustavat. Ta saabub otse sõjast ja pealegi saame hiljem teada, et just Robin on mrs Conway lemmik.

Ma ei tea, mis on lavastaja Nüganeni nõrkused (küllap need jäävad proovidesse või lava taha), aga kindlasti on üks tema tugevamaid, võib-olla isegi halastamatumaid külgi töö näitlejaga, see loobki eelduse suurepäraseks ansamblimänguks. Seda on saanud kogeda paljudes tema lavastustes (musketäride lood, Tammsaare-tõlgendused), aga kindlasti ka aastate eest siinsamas Tallinna Linnateatri väikeses saalis etendunud lavastuses „Pianoola ehk mehhaaniline klaver”. Seal, muide, nagu nüüdki, olid lavakujunduse ja lavastuse osaks tagaseinas asuvad uksed ning nende taha jääv nähtamatu tegevus, hääled, helid. Paralleele võiks tõmmata veelgi. Midagi tšehhovlikku on ka Priestley näidendis.

Ansamblimäng! Suurepärane, särav. Lisaks kaunid noored näitlejannad ja kostüümid. Anne Reemanni eksalteeritud matroon oma pronksikarva litrihõlstis on läbi kahekümne aasta kummaliselt muutumatu. Esimeses vaatuses näeme teda õnnest nõretava kanaemana, teises vaatuses aga oma lootusetut olukorda kategooriliselt tunnistamast keelduvana. Ta on naine, kelle konventsioonide kaitsekihist ei murra läbi mingid ühiskondlikud mullistused. Täiesti lootusetu ja samas nii kaitstud oma mullis. Anne Reemannile kohe sajab neid ema rolle, nii teatris kui ka filmis, aga need ka sobivad talle. Reemanni mrs Conways on seda ema soojust, perekonna hinge. Tundub, et talle meeldib pidutseda, Kay sünnipäevapeol tunneb ta ennast kui kala vees. Raha selleks jätkub. Veel. Teiselt poolt on ta natuke kanaema tüüp, kes ei tea midagi majandamisest (mees on aga surnud) ning kes oma kanaemapimeduses ei oska adekvaatselt näha ei laste omavahelisi ega ka oma suhteid lastega.

Pere vanem poeg on Alan (Alo Kõrve) ning kui üldse püüda kedagi ansamblist esile tuua, oleks see Kõrve Alan. Seda tüüpi mehehakatis, kes käis arvatavasti juba koolis mööda seinaääri ja võis olla klassi peksupoiss. Nüüd on tal suured sarvraamidega prillid, mille tagant aimub ometi pidevalt kahtlev ja ekslev pilk. Ta on linna maksuosakonna ametnik, kellel pole kübetki auahnust. Ta küll armub perekonnatuttavasse Joani, kuid on kohe selge, et sellest ei tule midagi välja, sest Alanil pole seda vajalikku nahaalset ja jõulist seksapiili, mida kahekümnesed plikad märkavad. Ta ei saa isegi üritada, sest teda lihtsalt ei panda tähele. Ainsana Conwayde lastest elab ta ka kakskümmend aastat hiljem ikka veel ema juures.

Ja tilkuv radiaator

Madge Conway, keda mängib Elisabet Tamm, on selles sädelevas ja lõbusas peres ehk kõige tõsimeelsem. Rohkem kui mängud või mehed huvitab teda poliitika ja sotsialism. Tänapäeva mõistes on ta karjäärinaine. Ning ta on armunud perekonnatuttavasse noormehesse Geraldisse (Andero Ermel), kellest hiljem saab selle pere jurist.

Pere noorem poeg Robin on uljaspea, ehk isegi kiidukukk. Samas tundub, et selle välise oleku taha peidab ta hoopis oma habrast hinge. Kay 21. sünnipäevapeol kihlub ta sellesama Joaniga, kellesse oli armunud ka Alan. Evelin Pange Hazel teab, et pere kaunitest tüdrukutest on tema siiski kõige kaunim. Ta on enesekindlus ise, teab täpselt, mis teda ees ootab: mees, kes kindlustab ta tuleviku. Ennekõike materiaalses mõttes. Ometi suhtub ta kõrkuse ja põlgusega sünnipäevapeole kutsutud Ernestisse (Mart Toome), kes on Hazeli silmis kui pime ja kole mutt, kes Pöial-Liisile kosja tuleb.

Sünnipäevalaps Kay (Külli Teetamm) on vist teine, keda tahaks ansamblist siiski esile tõsta: särav, unistav, poeetiline. Talle on antud ka rohkem mänguruumi. Tema lapsemeelne kõkutav ja sillerdav naer asendub järgmisel hetkel särisevalt ähvardavate tulevikupiltidega, kuid ometi seisab ta kahe jalaga maa peal. Ta on hävitanud oma esimese romaani, kui sai aru, et see on mannetu, kuid teab kindlalt, et temast saab kunagi kuulus kirjanik.

Carol Conway (Ursula Ratasepp) on pere 16aastane pesamuna. Ratasepa mäng ei jäta kordagi kahtlust, et just nii vana ta ongi. Ka temal on omad unistused – saada näitlejaks –, mis paraku unistusteks jäävadki. Teises vaatuses me teda enam ei näe, ta sureb noorelt. Kuidas või millesse, me ei tea, aga on omamoodi fataalne, et just Carol meenutab kohe peo alguses Hazelile isa surma, mis, nagu võib aru saada, teda tihti painab.

Sünnipäevapeo külaliste hulgas on ka mrs Conway tütarde sõbranna Joan Helford (Sandra Uusberg). Tundub, et ta on peretütardest natuke vanem või vähemalt elukogenum, enesekindlam. Ütleb ta ju Alanile, et kui ta oleks mees, tahaks ta olla väga tähtis. Sünnipäevapeol võrgutab ta ära romantilise meelega Robini ning Alan peab vargsi pealt vaatama, kuidas õieti veel settimata ja väljaütlemata tunded kildudeks pudenevad. Mart Toome Ernest Beevers on selles loos omamoodi võtmefiguur. Tema motoks on: sihikindlus viib sihile – kui vaja, ka üle laipade. Esimeses ja kolmandas vaatuses on ta küll veel lihtsalt lakei, kes hõõrub nurga taga higiseid käsi, et sõber Gerald on ta sünnipäevale kaasa võtnud. Nii saab ta oma uduste silmadega Pöial-Liisit ehk siis Hazelit lähemalt piielda. Andero Ermelil Gerald Thorntonina on selles mõttes ehk isegi kõige raskem, et tal on kõige vähem mängida. (Kuigi, mida siis nii erilist on ka Alo Kõrvel mängida, aga ometi jälgisin iga tema liigutust.)

Paarkümmend aastat hiljem ehk siis Kay 40. sünnipäeval on kõik teisiti: valgus on teine, hääled on teised, külmad ja kõledad. Pilgud on teised, altkulmu ja kahtlevad. Nagu öeldud, väliselt sama on ehk ema oma naiivse vadistamisega, kuid tema oleku tagamaad on hoopis teised. See pole enam perekond. Perekonnast on jäänud riismed. Kes on selles süüdi? Aeg, suhted, mrs Conway? Või kas keegi ongi üldse süüdi? Unistuste asemel on kadedus ja lootuste asemel pettumus. Ja on tilkuv radiaator. Ning mõistagi on kõik paarkümmend aastat vanemad. Kostüümid kostüümideks, muidugi viitavad need uuele ajastule ning lubavad näidata tegelasi vanemana. Ent see on siiski vaid pealispind, koor. See, kuidas kogu trupp aastate taaka seljas kannab, on imeteldav. Kuigi, eks oma osa ole ka minoorsel toonil, mis teises vaatuses selgelt läbi jookseb. Põhiline on aga, et kõik tegelased laval ongi paarkümmend aastat vanemad. Sa usudki sellesse. Ülemaailmne majanduskriis on pilvedes hõljunud mrs Conway taskud tühjaks tõmmanud. Vähenõudlik Alan elab endiselt ema juures ja on endiselt poissmees. Ta pole seadnud oma elus suuri eesmärke, sestap pole ta saanud – võrreldes venna ja õdedega – ka sedavõrd valusalt kõrvetada. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on ta sellisena, teistega võrreldes, vist kõige õnnelikum. Vähemalt on ta tasakaalukas ja rahulik.

Kõike varjutab kibestumine

Robin elab oma Joanist juba lahus. Hellikust elupõletajana pole ta suuteline suhteid hoidma, ainult neid säilitama. Tema punetav ja punsunud nägu reedab alkoholiprobleeme. Noorukese Mikk Jürjensi muundumine pundunud näoga neljakümneseks on üsna muljetavaldav, kuigi tema osalahenduses pole veel sellist sügavust nagu näiteks Alo Kõrvel. Hazelist on aga saanud – vastu kõiki ootusi, või vastupidi, just oodatult? – Ernesti abikaasa. See mutisilmadega Ernest, kes kunagi nii alandlikult ja arglikult Hazelit piilus, ei peida enam oma alatut olemust, türanniseerides nii oma abikaasat kui tegelikult ka kogu Conwayde perekonda.

Ka kirjanikukarjäärist unistanud Kay lootused on luhtunud. Ta töötab ajakirjanikuna (vist?) kõmulehe juures ja treib nupukesi filmistaaridest. Nagu Kay pole ka Madge abiellunud. Ta kandideerib koolidirektrissi ametikohale ning võtab perekondlikku taaskohtumist kui tüütut kohustust. Ta on vist ainus sellest pesakonnast, kes tegelikult adub, millises väljamõeldud maailmas Conwayd on elanud. Rohkem kui vendade-õdede käekäik huvitab teda nüüd ema allesjäänud varanatuke, õigemini see, et ema ei laseks sel voolata Robini põhjatusse kurku. Kohati tundub, et just Madge on kogu sellest kambast kõige arukam, kõige ratsionaalsem vähemasti, kuid tema tarkust varjutab kibestumine.

Nüganeni lavastusi on alati iseloomustanud selgus: meenutagem, kuidas omal ajal räägiti tema „Hamleti” lavastusest kui millestki, mis esmakordselt avas koolinoortele selle loo lihtsa ja liigutava sisu. Ajapikku on Nüganeni vajadus asju selgeks sõnastada isegi süvenenud. Ja kui üldse lavastuse „Aeg ja perekond Conway” puhul asetada millegi kohale küsimusmärk, siis võib-olla on selle mittelineaarselt kulgeva aja tajumine tegelaste puhul ülepingutatud võte või võinuks see ehk olla võte, mida kasutatakse ainult üks kord. See võinuks ehk olla ka omadus, mis on olemas ainult Keyl, kes siiski on selle loo keskne kuju. Tegelikult ju enamik meist ei tunne tulevikku, see on meie kaitse. Kui teaksime, mis saab edasi, kui tulevik meenuks samal kombel kui minevik, ei saaks ju eladagi.

Elus kipub olema nii: kõige varem lahkuvad need kõige paremad. Nii sureb Conwayde perekonna tarkus koos noorima tütre Caroliga juba tüdrukueas. Just tema on see, kes tegelikult võtab kogu Conway pere loo kolmandas vaatuses kokku. Ehk natuke isegi triviaalselt, ometi lapseliku siirusega: „Kõige tähtsam on – elada. Tühja sest rahast ja positsioonist ja abikaasast oma tiitlite ja muu jamaga – mina kavatsen elada”.

Viimastel aastatel kuuldub ikka aeg-ajalt ütlemist, et meie repertuaariteater on vanamoodne ja tolmunud, ja et samade sõnadega võib rääkida ka Nüganeni lavastustest. Kuid mis kasu on vormieksperimentidest, kui need ei puuduta vaatajat, kui sisu vormija käes ei avane? Nimetatagu seda pealegi vanamoodsaks, kuid psühholoogilise realismi žanris on palju keerulisem end väljendada kui vormieksperimentide kaudu. Efektne vorm on hoomatav üldplaanis, kuid selleks et avada väikese saali suures plaanis inimhinged, anda neile usutav sisemine ilm, muundada nad noorest keskealiseks ja siis nooreks tagasi, on vaja tõelist meistrit.