Meediakaja

Meediakaja RSS

Me kõik elame põhjas, aga me ise ei tea seda (Eesti Päevaleht)

28.03.2018
Uku Uusbergi lavastuses pole häid ega halbu, vaid ainult tavalised inimesed.

Maksim Gorki „Põhjas” esietendus Moskva Kunstiteatris 1902. aastal, aasta pärast Tšehhovi „Kolme õde” ja kaks aastat enne „Kirsiaeda”. Nii Tšehhovit kui ka Gorkit süüdistati, et nende etendused on süžeeta, ent samal ajal olid nad uuenduslikud ja tõmbasid ligi parimaid lavastajaid. Tšehhovi lavastusi mängitakse siiani kõikjal üle maailma, aga Gorki on viimastel aastakümnetel unustusse vajunud. Samal ajal räägivad etenduse „Põhjas” tegelased paatoslikult ja kirega, loosungitega, mis sobiksid sotsiaalsete protestide kampaaniatesse nii hästi, et seda kadestaks iga poliitiline jõud.

Linnateater kordab mõnes mõttes eelmise sajandi Moskva olukorda, olles küll etenduste ajad pisut ümber tõstnud: kõigepealt esietendus Elo Nüganeni „Kirsiaed”, nüüd Uku Uusbergi „Põhjas” (sügisel Draamateatris Uusbergi käe all ka Tšehhovi „Ivanov”). Vilets, kahjurõõmus, mõttetult kiirustav, otsekui ülikiire jooks koha peal - ka Tsehhovi tegelaste ja Gorki tegelaste hüsteerilis-poeetiline elu on heidetud otsekui suurele revolutsiooniväljakule.

Etenduse tegevus toimub varjupaigas, kuhu saatus on paisanud vaeseid ja joodikuid, inimjätiseid, bomže, endisi inimesi. Kuid nagu räägivad eri lavastused eri teatrites eri ajal, võib elu põhjast kerkida, piirini tõusta, pinnale jõuda, näha taevast ja päikest. „Inimene, see on suurepärane! See kõlab uhkelt! Inimese üle on vaja uhkust tunda. Mitte teda haletseda, vaid uhkust tunda!” hüüdis õilis tapja Sätin. Eri lavastuslikes lahendustes hüüdis ta seda läbi nägijakssaaja pisarate või siis deemonliku naeruga, nõdrameelsena või oraatorlikult enesevalitsust kaotades. Just selles kohas oli näidendi peamine hüüu- või küsimärk või kolm punkti...

Mingit teist elu ei ole

Vaestemaja peremees (Rain Simmul) sarnaneb paljude tänapäeva juhtidega. Ta on karm ja täis väärikust. Läheb vaestemaja elanike juurde frakis, et panna küünal ikooni ette, siis ilmub vintis, räbaldunud ja jämedana võlgnikke mõnitama, siis lendleb edvistama punases kaupmehesärgis ja veesaabastes (kostüümikunstnik Reet Aus). Tema naine (Külli Teetamm) käib vaestemajas otsimas teravaid tundeid, kust puuduvad küllastumus ja heaolu, ja vihkab oma armastuses õnne leidnud õde (Liis Lass). Lõbutüdruk (Hele Kõrve) loeb odavaid armastusromaane ja jutustab neid ümber.

Vaestemajas pole kuhugi kiiret

Kõik on nagu minul ja teil ning me saame hästi aru, et mingit teist elu ei ole ega saagi olla. Samal ajal on vaestemajas joovastav võlu, millest meie, sotsiaalselt aktiivsed inimesed oleme ilma jäetud. Inimesed räägivad lõputult ja üksikasjalikult, loovad pikki monolooge, jutustavad oma lugusid. Neil pole kuhugi kiiret. Nad joovad, jutustavad, laulavad, filosofeerivad. Sätin (Alo Kõrve) selgitab neile: „Kõik on inimeses, kõik on inimesele. Eksisteerib ainult inimene, kõik ülejäänu on inimese käe või mõistuse töö. Vale on orjade ja peremeeste religioon, tõde - vabade inimeste jumal.” Ja see on nii ilmselge, et hetkega taipad: aasta pärast on riigikogu valimised ja nüüd on selge, millise erakonna poolt tuleb hääletada.

Uku Uusbergi lavastuses pole häid ega halbu, vaid ainult tavalised inimesed. Väliselt (riietus, maneerid) ja sisemiselt (mõtted, soovid) erinevad nad üksteisest vähe. Ka kõik teised tegelased - Mart Toome, Allan Noormets, Epp Eespäev, Andres Raag, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Hardi Möller - sobivad märkamatute kodanike ansamblisse, rääkides sama enesekindlalt, läbimõeldult, liigutavalt ja näitlikult nagu poliitikud enne valimisi. Kahju ainult - aga ei saa selleta, et keegi kogu aeg rikub meloodia. Näiteks selles näidendis poob end kõige südamlikumal hetkel üles loll Näitleja...

Jelena Skulskaja
Eesti Päevaleht, 28.03.2018