Meediakaja

Meediakaja RSS

Tallinna Linnateatri kevad 2015: "Martti Heldet sütitavad võimatuna näivad ideed"

10.04.2015
3. juunil esietendub endises Volta klubi saalis mastaapne visuaalne lavastus „Vanamees ja meri“, mis ühendab omavahel Tallinna Linnateatrit, Von Krahli Teatrit ja tervet rida tegijaid, kelle igapäevaseks valdkonnaks on film. Režissööri ja stsenaristi taustaga noor lavastaja Martti Helde on tuntud kui mitmete lühifilmide, muusikavideote ja telereklaamide autor ning hetkel kogub jätkuvalt tunnustust oma esimese täispika mängufilmi „Risttuules“ eest, mis on viinud eestlaste küüditamise teema rahvusvaheliste filmifestivalide publikuni ning mida pärjati tänavu riikliku kultuuripreemiaga. Lavastuse valmimisprotsessi käigus usutles Martti Heldet Linnateatri dramaturg Triin Sinissaar. 

                                                                                                    Foto: Renee Altrov

Filmiinimesed ei tunne sageli teatri vastu suurt huvi, sina oled selles mõttes erand. Milline on sinu suhe teatriga?

Hakkasin juba teises klassis kooliteatriga tegelema ja tegin seda kokku kümme aastat. Olin täiesti veendunud, et tahan näitlejaks saada. Elasin Kohilas ja sealsamas lähedal Raplas elasid Uku Uusberg, Pärt Uusberg ja Mikk Jürjens, kellega käisime koos kooliteatrite festivalidel. Tol aastal, kui ma keskkooli lõpetasin, oli lavakunstikoolis vastuvõtt – ja samuti filmikoolis. Olin küll teinud juba kuueteistaastasena oma esimese filmikatsetuse, aga ma ei teadnud, et on olemas Balti Filmi- ja Meediakool, kuulsin seda oma emakeeleõpetajalt umbes nädal aega enne sisseastumiskatsete algust. Hakkasin mõtlema – kes ma ikkagi tahan olla? Ja andsin dokumendid sisse nii lavakasse kui ka filmikooli. Oma õnnetuseks sain mõlemas koolis esimesest voorust edasi ja teine voor oli kummaski täpselt samal päeval, samal kellaajal. Sõitsime vennaga autoga Tallinnasse ja vend küsis minult Ülemiste ristmikul, et kuhu me läheme. Kas lavakunstikooli või filmikooli? Mäletan, et ootasime valgusfoori taga ja siis ma ütlesin, et filmikooli. See oli põnev pööre. Toona ma muidugi ei teadnud, et satun lõpuks ikkagi ka lavakunstikooli. Lõpetan seal kohe magistrantuuri, õppisin kaks aastat näitejuhtimist. Tegelikult on mul kohutavalt hea meel, et asi niipidi läks, sest filmikoolis sain aru, et minust ei saaks näitlejat, õigemini, et näitleja elukutse ei ole minu jaoks. Ja et režissööri elukutse on mulle sobivam, sest ma saan ikkagi näitlejatega koostööd teha. 
 
Lavastus, mida sa praegu teed, ei kuulu siiski klassikalise psühholoogilise teatri valdkonda?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest ma ei tea veel, kuhu ta kuulub. Idee sai alguse sellest, et nähes, kuidas eesti teatris videot on kasutatud, olen aru saanud, et võimalusi on palju rohkemaks. Minu eriala on jutustada lugusid pildikeele kaudu. Filmis „Risttuules“ mängisin teatri elementidega ja mind huvitas, kas teatris oleks võimalik mängida filmi elementidega. Seda on ka varem tehtud, aga minu eesmärk on püüda astuda samm edasi, avada materjali psühholoogiat selliste vahenditega, mis ei ole teatris tavapärased. Kuna „Vanamehe ja mere“ lava tuleb väga suur, siis vastukaaluks soovime kaamerate abiga tuua näitleja vaatajale väga lähedale. Mulle näib, et kinos läheb inimene filmiga jäägitumalt kaasa, just seda jäägitut kaasaminemist püüamegi saavutada. Arutasime äsja tüki dramaturgi Jim Ashileviga teatri ja filmi psühholoogiliste erinevuste üle ja ütlesin naljaga pooleks, et võib-olla tuleb see kaasamineku erinevus sellest, et teatris on kinoga võrreldes ebamugavamad toolid. Aga tõepoolest, teatris on sinus kogu aeg teatav valmisolek, mida kinos ei ole. Kinos tunned end kaitstuna, nähtamatuna ja sellepärast annad end vaadatule rohkem. Mind huvitab selle barjääriga mängimine. Et kas ma suudan helis ja pildis tekitada vaatajas kinoelamuse ning tuletada siis uuesti meelde, et me oleme teatris.  
 
Oled pannud kokku muljetavaldava meeskonna. Räägi pisut, miks sa pöördusid just Tallinna Linnateatri ja Von Krahli Teatri poole ning kes veel lavastuse väljatoomises osalevad.

Ennekõike oli impulsiks soov viia kokku nende kahe teatri näitlejad, kes muidu ei pruugi peale võtteplatsi või telesarja mitte kuskil kokku saada. Tahtsin, et trupp oleks värske energiaga laetud. Idee oli viia mõlema teatri näitlejad keskkonda, kus nad ei ole varem olnud ja kuhu nad tavapäraselt ei satu, et sellest sünniks midagi uut ja täiesti teistsugust. Lavastuse ülejäänud meeskond koosneb väga suures osas filmiinimestest. Tahtsin ka selles mõttes protsessi värskust tuua. Filmiinimesed on loomult kärsitud. Heas mõttes, nad on valmis väga kiiresti tegutsema. Teatriinimesed tahavad oma asju pikemalt ette planeerida, nad on rohkem igapäevase rutiiniga seotud. Ma teadsin, et kui ma sellise hullumeelse ideega välja tulen, ei saa ma paluda teatriinimestel nii äkki reageerida. Samuti soovisin, et pilt, mis videoekraanidele jõuab, oleks filmilik – et nihestada teatrikeelt, pakkuda midagi, mida vaataja ei ole harjunud nägema. Ma ei proovi teatriuuendust teha, tahan lihtsalt katsetada. Iga kord, kui ma mõnd projekti alustan, olgu see muusikavideo, film või reklaam, proovin teha nii, et ka meeskonnal oleks põnev. Kui inimeste jaoks on töö uus ja huvitav, on neid palju lihtsam motiveerida. 

Üks lavastuse elemente on koreograafia, sa tood lavale ka professionaalsed tantsijad? 

Jah, me kaasame kümmet tantsijat, paljud loo elemendid jutustatakse läbi liikumise. Sõna kasutame väga vähe. „Vanamees ja meri“ peaks olema materjalina suuremale osale inimestest tuttav. Me proovime tungida tantsijate, kostüümi ja muu visuaalse võttestiku abil Hemingway jutustuse tuumani. Sellest ehk ka žanriline liigitus – visuaalne lavastus. Me kujutame ja visualiseerime, ütlemise ja osutamise asemel. 

Kuidas jõudsid Hemingway lühiromaanini „Vanamees ja meri“? 

Ma olen väga kehv näidendite lugeja, olen harjunud filmistsenaariumitega, mis on vormilt teistsugused, ja teatritekste lugeda on minu jaoks kohutavalt keeruline. Otsisin pikalt materjali, mis oleks inimestele tuttav ja sirgjoonelise süžeega, samas sügava sisuga ning mille toel oleks võimalik end visuaalselt väljendada. Eelmise aasta lõpul tuligi pähe „Vanamees ja meri“, väga hea tekst, milles on kõik need elemendid olemas. 

Palun räägi veidi ka filmist „Risttuules“. See on tavapärasest täiesti teistsuguse filmikeelega – kuidas sa sellele ideele tulid?

Mind huvitas küüditamise teema ja lugesin eestlaste Siberist saadetud kirju. Üks esimesi neist käsitles aega. Keegi eesti naine kirjutas umbes niisuguse lause: „Mul on tunne, nagu aeg oleks peatunud. Mu keha on viidud loomavagunis Siberisse, aga mu hing on ikka veel Eestis.“ Ta kirjeldas filosoofiliselt, hämmastavalt objektiivselt sealset keskkonda ja aega kui sellist. Mõtlesin, et oleks võimas, kui me suudaksime vaatajas tekitada sama tunde – et aeg on peatunud. See tundus hullumeelse ideena, mingis mõttes teostamatuna. Aga see sütitas mind. Mind sütitavad alati need asjad, mis on peaaegu võimatud. Kui idee oli sündinud, testisime seda. Tagantjärele vaadates oli selle esimese katsetuse tulemus kohutavalt halb, aga me nägime ära, et niimoodi on võimalik teha, see nõuab lihtsalt väga palju aega. 

„Risttuules“ tööprotsess kestis neli aastat. Kuidas kulges protsessist väljatulemine?

See ikka veel käib. Pärast 2014. aasta märtsis toimunud esilinastust tekkis mul tohutu loomejärgne depressioon, aga arvan, et mul läks siiski väga hästi, elasin seda kõike läbi umbes kuu, siis hakkasin Trad Attack!-ile muusikavideot tegema ja see aitas uuele lainele lülituda. Ometi on filmitegemine kummaline, sest valminud teos hakkab elama nö oma elu. Nii juhtus ka „Risttuulega“, kui film alates septembrist mööda festivale hakkas rändama ning mina ühes oma filmiga. Käesoleva aasta veebruaris, mil film oli oma kümnendal festivalil, otsustasin, et lasen tal minna ning ise enam festivalidele kaasa ei sõida. On hea, kui film rändab ja elab oma elu, aga ei ole hea, kui see hakkab su enda elu dikteerima. Leian, et sellesse ei tohi lõksu jääda.  
 
On sul vahel tunne, et seda edu on raske kanda? 

Ei, ma ei mõtle sellele. See oli minu esimene film. Ma arvan, et järgmist hakkan ikkagi tegema samamoodi, nagu see oleks esimene. Mul ei ole tunnet, et peaksin ennast tõestama kellelegi teisele peale iseenda, ning see tunne omaette on juba piisavalt raske, 
mida kanda. 

Küsis Triin Sinissaar  
Ajaleht Tallinna Linnateatri kevad 2015, aprill 2015