Meediakaja

Meediakaja RSS

Intervjuu teatrikunstnik Marion Unduskiga

25.01.2013
Marion Undusk (28) on noor teatrikunstnik, kes teinud Tallinna Linnateatris kujunduse juba kahele Priit Võigemasti lavastusele ("Keti lõpp" ja "Hamlet"). Järgmiseks tööks on 23. veebruaril esietenduv Richard Greenbergi "Kolm vihmast päeva" Diana Leesalu lavastuses. Marion rääkis oma tegemistest Linnateatri ajalehele. 

Foto: Jana SolomLinnateatris juba omainimeseks saanud Marion mõtles kunagi saada näitlejaks, kuid kogemused näiteringis panid teda seda mõtet maha matma. Paralleelselt tõmbas teda ka sisekujundaja amet, kuid juhuslikult Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakonna avatud uste päevadele sattunud Marionit võlusid väikestesse karpidesse paigutatud teatrit ja sisekujundust ühendavad minimaailmad niivõrd, et karjäärivalik näiski otsustatud. Pärast Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi viis jada juhuseid Marioni aga Viljandisse, kus ta lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ka lavastajana. 

Millest lähtud ühe kujunduse tegemisel, millest alustad?
Ma arvan, et lähtun inimestest, eelkõige lavastajast. Kooliajal oli iga stsenograafiaüliõpilane ise lavastaja, kujundaja, helikujundaja, näitleja jne. Seda, mis on peamine – suhtlemine inimestega, ei õpetatudki. Aga kui seda inimlikku suhtlust ei oleks, siis võiksin ma teatri asemel ükskõik mille muuga tegeleda. Lavastajaga suheldes üritan aru saada, mida tahab tema selle tekstiga öelda ja tegutsen sellest lähtuvalt edasi. Kostüüme tehes suhtlen näitlejatega ning lavakujundust tehes töökodadega. See suhtlemine ja koostöö on siin Linnateatris kuidagi kõikevaldavam, kui teistes teatrites olen täheldanud.

Kuidas erinesid "Keti lõpu" ja "Hamleti" tööprotsessid? Lavastaja oli ju sama.
„Keti lõpp” oli pärast Kultuuriakadeemia lõpetamist mu esimene kunstnikutöö üle mitme aasta, olin vahepeal olnud kunstnik vaid iseenda lavastustele. Mul oli kujunduse realiseerumise kõrvalt palju aega, puudusin vaid mõnest üksikust proovist. “Hamlet” oli tunduvalt mahukam tükk, asjaajamistega oli palju rohkem tegemist ja seega vähem aega proovides kohal olla; sellest tundsin puudust. „Keti lõpus” sain igale detailile väga palju tähelepanu osutada, kuid „Hamletis” läks paratamatult kiirustamiseks.

Milliseid töid oled teinud väljaspool Linnateatrit?
Esimesed paar aastat tegin kõiki töid koos oma kursaõe Sirli Oderiga. Esimene töö oli „Nagu sulle meeldib” 2004. aasta kevadel Nukuteatris. Kogu eelarve oli 1000 krooni ja me tegime selle eest paarkümmend kostüümi ja lava. Seda ma ei häbene siiamaani ja minu jaoks oli see tõesti suur õppeprotsess. Väga tähtis oli ka „Kuidas elad, Ann?” Rakvere teatris. See ning „Pingviinid ja munad” 2006. aastal, mida mängiti Tartu Ülikooli kliinikumi sünnitusmajas, kus oli üliväike lava ja kaks näitlejat, olid esimesed tööd, mis ma tegin üksinda.

Millised eesti teatrikunstnikud on sind enim mõjutanud?
Ma olen kindlasti Lu Blumenfeldi õpilane, tahan ma seda või mitte. Tal on äratuntav käekiri ja minu visuaalse puhtuse vajadus on kindlasti tema mõjutus. Mõnikord astun teadlikult ja mõnuga tema õpetuste vastu, näiteks kasutades roosat ja kollast värvi, mis olid meil koolis sama hästi kui keelatud. Ja Eestis vist ei saa olla minu põlvkonna kunstnik, ilma et Ene-Liis Semper oleks sind mõjutanud.

Kuidas tundub Linnateatri sisekliima või kunstiline õhkkond nö väljast tulijale?
Kas oled tähele pannud midagi Linnateatrile eriomast?
Koostoimimine. Ma pole mitte kusagil mujal tajunud sellist ühtset rütmi. Väljaspool Tallinna olen ma teinud kujundusi peaaegu kõigis eesti teatrites ja kuigi sellist kodutunnet olen ma tundnud varemgi – näiteks Rakvere teatris, siis siin on rõõm näha igat inimest kuidagi eriliselt suur. Ja igal pool on hästi palju valgust ja rahu.

Kui Sul oleks piiramatu eelarve, siis millise kujunduse teeksid näiteks
"Faustile"?
Ma ei kujuta ette, mida see rahamure puudumine reaalselt tähendab. Kindlasti ei mõtleks ma teistmoodi. Visuaalia tuleb siiski koos partneri ehk lavastajaga paika panna. Ma arvan, et see mõjutaks pigem lavastaja mõtlemist ja kui tema mõtleb suurelt, saan ka mina lähtuvalt sellest suuremalt mõelda.

Kas oled mõelnud veel midagi lavastada, viimati tegid seda Rakvere teatris märtsis 2010 (Andrus Kiviräha “Kaelkirjak”)?
On mingid tekstid, mida võiks nagu teha. Aga ma tean, et see pole siiski minu ala. Ma olen näinud piisavalt lavastajaid ja režissööre mõistmaks, et mõtteavarus tekib minu puhul pigem kunstniku kui lavastajana. Lavastajapinnas on minu jaoks ebakindel, kunstnikuna ma julgen ringi trampida. Ma ei ole liider, mulle meeldib grupis töötada. Lavastajana oled sa paratamatult liider või vähemalt teised suhtuvad sinusse niimoodi.

Sõidad pärast esietendust praktiliselt kohe reisile. Kuhu ja miks lähed?
Piletid on kaheks kuuks Hiina, aga sinna ma kindlasti ei jää. Plaan on minna edasi kas Kambodžasse või Taisse. Paar aastat tagasi veetsin kaks kuud üksinda Tais ja see oli väga maandav kogemus – kui mitte midagi teha ei ole, siis lihtsalt rahunedki maha. Mulle väga meeldib Eestis, aga pingelistel perioodidel tuleb vahel isu kusagile eemale sõita. Mõnikord kahtlen, kas üldse maksab minna, ka seekord – mis siis, et piletid on juba ostetud. Aga kui just mõne päeva eest Margus Kasterpaluga vestlesin, ütles ta mulle, et alati, kui on valida, kas minna või mitte minna, tuleb minna. Küllap siis tuleb.

Küsinud Kristiina Jalasto
Ajaleht Tallinna Linnateatri Talv 2012