Meediakaja

Meediakaja RSS

Macbeth - MTÜ juhatuse verine asendusliige (Postimees)

11.04.2017
Shakespeare’i näidendite lavaletoomine on alati sündmus. Sest Shakespeare justkui kohustab, sunnib näitama taset. Iseäranis kehtib see tema tragöödiate puhul, mis tingivad täpseid näitlejatöösid ja väljapeetud režiid. Ning viimasel ajal üha enam ka originaalset lavastuskontseptsiooni.

Tallinna Linnateatri värske «Macbethi» dramaturg ja lavastaja Antti Mikkola on toonud näidendi tegevustiku ajaloost nüüdisaega ning teinud nimitegelasest talisuplus- ja saunaspordi arendamisega tegeleva MTÜ juhatuse asendusliikme, kes raiub endale abikaasa õhutusel kirvega tee juhatuse esimehe toolile.

Lavastuse avastseen, milles esitamisele tuleva näidendi peategelast otsitakse publiku hulgast, on paljulubav, tõmbab etenduse särtsakalt käima ning loob teatava kontseptuaalse ootushorisondi. Kujunduses kasutatud suurtele tahvelseintele projitseeritud videograafika näitab erinevaid rahvusvahelisi konfliktiolukordi ning annab mõista, et Macbethi kvaasiajaloolise isiku ja tema eludraama asemel huvitab tegijaid pigem võimuiha fenomen ja türanni arhetüüp ning nende avaldumiskujud tänapäeva poliitikas ja argireaalsuses.

Antti Mikkola on Shakespeare’i enam kui 400 aastat vana loo üle kirjutanud, jättes sealjuures paika nii originaali süžee kui ka tegelaskujud. Katse mängida klassikastaatuses allikteose kõrgpoeetiline keelekasutus ja aristokraatlik heroilisus välja nüüdisaja argiste eluilmingute naeruväärse madaluse vastu on neid kahte omavahel segades andnud arvukalt vaimukaid tulemusi nii režiis kui ka näidendi tekstis: «Vaene ühinguke, me oma emaks hüüda teda nüüd ei saa, vaid hauaks, kus oiged, ohked, karjed kostavad, kus peiekella kuuldes ei pärita, kes suri, kus koosolekutel on kohutav atmosfäär.»

Kui Mikkola eesmärk on pakkuda publikule janti ning leevendada tagantjärele seda ängi ja kompleksi, mis tekkinud paljudel koolipõlves kohustuslikus korras klassikalist kirjandust lugedes (või lugeda üritades või lugemata jättes), siis võib tulemust pidada kordaminekuks. Tallinna Linnateatri «Macbeth» on hoogne, lõbus, lihtne ja ennastnautlev. Professionaalselt tehtud malevateater.

Kui aga Mikkolal oli Shakespeare’i näidendit ümber kirjutades ja lavale tuues ka mingi sisulisem taotlus, siis selle teostumist minul tabada ei õnnestunud. Soomlane on nii dramaturgi kui ka lavastajana sattunud omaenese postmodernistliku meetodi lõksu – klassikateose nüüdisajastamine ja nihestamine lihtsustavad küll piletimüüki (sest Shakespeare on bränd, mis ei vaja täiendavat turustamist) ning vabastavad tegijad vajadusest olla oma ideede väljendamisel täpne (sest originaali dramaturgia on üldtuntud ning selle vundament tugev), kuid ei sünnita automaatselt uut lisaväärtust.

Lisaväärtuse tekkeks peaks lavastajal ja dramaturgil olema varrukast võtta mõni Shakespeare’i vääriline välgatus: kas õnnestunud mäng teise plaaniga või kandev katuskujund, mis tõlgiks sajanditevanuse originaali tänapäeva inimesele kergemini mõistetavasse ja seeditavasse keelde, muudaks sellele uuel ja huvitaval moel väljendussuutlikuks. Kuid Mikkolal minu meelest midagi sellist varrukast välja pole tulnud. Ta on hakanud justkui minema mitmes erinevas suunas, ent jäänud alati poolele teele. Mis on kõigist võimalikest lahendustest antud juhul halvim.

Tallinna Linnateatri (ja tema eelkäijast ENSV Riikliku Noorsooteatri) kunagisest repertuaarist pakuvad end mulle võrdlusaluseks kaks meelde jäänud Shakespeare’i «Hamleti» mängulist tõlgendust, mis polnud samuti eriti autori- ja/või ajastutruud, ent kujunesid õnnestumiseks paljuski tänu sellele, et valisid ühe tee ning käisid selle hea stiilitundega lõpuni. Kalju Komissarovi lavastatud punk-esteetikas «Hamlet» (1986) tekitas toimiva nihke eelkõige välise vormi najal (kostüümid, liikumine ja muusika), jäädes samal ajal truuks Shakespeare’i tekstile; Maria Lee Liivaku ja Priit Võigemasti «Hecuba pärast» (2009) läks ülekirjutamise tehnikat ja sketši-esteetikat kasutades originaalist (ning ühtlasi tragöödiažanrist) nii kaugele, et muutus sellest täiesti autonoomseks.

Antti Mikkola värske «Macbethi» muudab tahtmatuks enesetapumissiooniks katse istuda samal ajal kolmel toolil: pakkuda publikule nii mõistukõnelist tragöödiat, sotsiaalset satiiri kui ka meelelahutuslikku janti. Idee tuua näidendi tegevustik kuninga õukonnast talisuplejate MTÜsse ei toimi mitte ajaloost pärinevate aristokraatlike võimumängude tõlkimisena nüüdisaja tavainimeste sotsiaalpoliitilisse olmesse, vaid kogu tegevustiku ning tegelaskonna pöördumatu naeruvääristamisena, mis tõmbab vaiba alt nii tragöödial kui ka originaalnäidendi gootilikul atmosfääril. Neli laipa ja kaks ebaõnnestunud mõrvakatset saunaseltsi MTÜ juhatuse esimehe koha ja 3000 euro eest – no ei usu! Selline lähenemine ei tööta mitte kahevaatuselise sisuliste pretentsioonidega lavastuse, vaid lühikese jõulist groteski pedaaliva sketši puhul.

Mikkola uus dramatiseering ei kanna iseseisva näidendina välja, vaid vajab kogu aeg Shakespeare’i teksti kõrvale kui karku, ning pendeldab seetõttu pidevalt ja paratamatult jämekoomika ja psühholoogilise realismi taotlusega tragöödia vahel. Selle tulemusena mõjuvad Macbethi ja tema naise – kui ainsate karikeerimisest (ning ühtlasi millegipärast ka anakronistlikest kostüümidest) pääsenud tegelaskuju – omavahelised stseenid (sh naise hullumine ja monoloog lapse surmast) lavastuse kogutervikus selle rütmi ja tonaalsust lõhkuvate võõrkehadena. Uudise Macduffi naise ja lapse surmast uputab Mikkola maitsetu kergemeelsusega situatsioonikoomikasse.

Selline lavastuslik lähenemine ei võimalda – ega vist ka eelda? – psühholoogilisi rollisooritusi. Henrik Kalmet on nimitegelase rollis hoogne ja karismaatiline ning püüab süüme- ja hullumisstseenides Stanislavski koolkonnale meelepärast teatrit teha, ent mattub kiirevoolulises jões aeglaselt vastuvoolu ujudes lainetel hulpiva prügi alla. Leedi Macbethi (Hele Kõrve) jaoks pole Mikkolal leidunud ühtegi ideed ei dramaturgi ega näitejuhina, sisuliselt on ta originaalnäidendi ühe peategelase mängust üldse välja jätnud.

Üksteisele vastukäivatest ning poolele teele jäävatest dramaturgilistest ja lavastuslikest taotlustest hoolimata võiks «Macbeth» end tervikuna veel kuidagi finišisse vedada, kui kunstilise mõju peamine lootus oleks pandud näitlejatele. Kui need mängiksid oma rolle kerge võõritusega iseenese pealt. Just seda meetodit kasutades on näiteks Von Krahli Teater viimase veerandsaja aasta jooksul mitmele klassikateosele uue ja huvitava hingamise andnud. Kuid antud juhul oli Tallinna Linnateatri näitlejate mäng oma stiililt ja taotlustelt (kõigepealt meenuvad Piret Kalda ja Külli Teetamme meisterlikult kehastatud mutikesed) lähemal hoopis Vana Baskini Teatris viljeldavale kompromissitule palaganile.

Mikkola lennukale fantaasiale rajatud meetod suudab lavaruumi hingestada suurema osa esimesest vaatusest, kuid kuhtub siis enesekordusesse ning töötab teises vaatuses juba suuresti tühikäigul, suutmata sünnitada toimivat nihet ja/või värsket tähendust, mingist sisulisest sõnumist rääkimata. Finaalis aset leidev surmaheitlus, mida peetakse kontori- ja saunatarbeid kasutades, näis minu külastatud etendusel (4.04) olevat ühtviisi piinlik nii näitlejate kui ka publiku jaoks.


Alvar Loog
Postimees, 11.04.2017