Meediakaja

Meediakaja RSS

Macbeth ehk Mitut diktaatorit tunned sina? (Eesti Päevaleht)

16.03.2017
Laupäeval esietendub Linnateatri põrgulaval soomlase Antti Mikkola lavastatud Shakespeare’i tragöödia „Macbeth”.

Ülekirjutamise” tehnikat kasutades lavastatud „Macbethi” uusversioonis tegutseb verejanulise Šoti väejuhi asemel küll hoopis Soome sauna- ja talisuplejate klubi juhatuse liige Henrik Kalmeti kehastuses, kuid lavastaja Antti Mikkola ütleb, et argieludiktaatoreid võibki kohata absoluutselt kõikjal. Kuigi Mikkola lavastab Eestis esimest korda, ei ole ta siin sugugi tundmatu – 2014. aasta Talveöö Unenäo festivalil mängiti Linnateatris tema lavastust „Kuningannamängud”.

Shakespeare’i „Macbethis” on ridamisi laipu ja üksjagu ängi. Saan aga aru, et sinu versiooni vaadates saab publik ilmselt hoopis üksjagu naerda

Ma arvan, et see lavastus võib olla kuratlikult naljakas. Vähemalt sellele ma loodan ja selle pärast olen ka kõige enam elevil. Minu kogemused „Macbethiga”, nii lavastuste kui ka filmi kujul Michael Fassbenderiga peaosas on paraku sellised, et lugu ei arene tavaliselt suurt kuhugi. Näidatakse ängi, mis lavastuse või filmi jooksul pisut süveneb, ja siis ongi lugu läbi. Mulle tundub, et vägivaldsuse ja sünguse kaudu sellele teemale lähenemine on kergema vastupanu tee. Aga võimalus naerda muudab vaataja tunded pisut ebakindlamaks: kuidas ma peaksin reageerima sellele, mida ma näen?

Macbeth on diktaator. Tänapäeval on diktaatoreid või diktaatori joontega poliitikuid üksjagu. Mulle tundub, et neis on sageli koomiline ja traagiline element ühendatud. Me näeme uudistest näiteks president Vladimir Putini või Donald Trumpiga seotud igavesti naljakaid situatsioone, siis tuleb aga meelde, et see on päris elu, kus nende otsused päriselt inimelusid mõjutavad.

Jah, ja see oli ka üks minu peamisi mõtteid „Macbethi” puhul. Kõik diktaatorid, kes mulle meelde tulevad, ongi kohati absurdselt jaburad. Putin ratsutamas või see, kuidas Trumpi poeg tema võidukõne ajal vaikselt tukkuma jäi, või see, kuidas Põhja-Korea riigipea Kim Jong-un välja näeb... On palju väikeseid asju, millele osutada ja mille üle naerda. Samal ajal teame, et nad on ikkagi diktaatorid. Aga teatrilaval saab huumori ja terrori ühendada, vaataja on see, kes peab otsustama, millise seisukoha ta võtab.

Kas selles lavastuses on veel kandvaid liine?

Minu jaoks on oluline, et siin on mõõtkava oluliselt vähendatud. Meie „Macbeth” leiab aset pisikeses taliujujate klubis. Muide, ma olen Soomes taliujujate klubi liige olnud ja seal toimuvat näinud. Usun, et meil kõigil on igapäevases tööelus tugevaid emotsioone. Võib-olla põhjustavad neid näiteks koosolekud, kus osaleb ennast täis inimesi. Võib-olla keegi kuritarvitab oma võimu, karjub kellegi peale või midagi muud. Usun, et mõnes mõttes ümbritsevad diktaatorid meid iga päev ja kõikjal. Need on inimesed, kes püüavad meiega manipuleerida või siis on neil mingi peidetud tagamõte, millest kõik teadlikud on. Need naeruväärsed argieludiktaatorid on olemas ja tegelikult tekitab hämmingut hoopis nende keskpärasus. Neil ei ole ju enamasti mingisuguseid üliinimlikke omadusi. Ma arvan, et näiteks Putin oli üsna keskpärane KGB ohvitser, kelle puhul keegi poleks toona arvata osanud, et temast saab Venemaa president.

„Macbeth” on sinu jaoks juba kolmas Shakespeare’i näidend, millega töötad. Mis sind just selle näitekirjaniku poole tõmbab?

Ma armastan Shakespeare’i, sest ta ei kirjuta psühholoogilisi karaktereid. Lavastaja või näitlejana pead sa need tegelased ise hingestama, nende tegudele usutavad psühholoogilised põhjused leidma.

Aga ometi ei piisa sulle algsest näidendist. Miks see n-ö üle kirjutada?

Minu jaoks on see moodus Shakespeare’i puhul ainumõeldav, sest paljud stseenid ei töötaks muidu. „Macbethiski” on stseen, kus Macduff on Inglismaal ja ühtäkki algab ilma ühegi loogilise põhjuseta kauakestev kuninga ülistamine. Aga näidendi kirjutamise ajal oli see vajalik, et kuninglik perekond end hästi tunneks. „Romeos ja Julias” on väga suur roll ammel, tal on ka rohkelt teksti. Ka see ei tundu esmapilgul loogiline. Aga kui mõelda, et omal ajal mängis amme rolli mees, siis võib arvata, et ju oli see publiku jaoks hüsteeriliselt naljakas. Sellised näited võtavad Shakespeare’i teksti töötlemise puhul pinget oluliselt vähemaks.

Keiu Virro
Eesti Päevaleht, 16.03.2017