Meediakaja

Meediakaja RSS

Maaleht: "Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek"

24.05.2015
Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi. Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe. Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine. Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi, küsis Margus Mikomägi. 


Adolf Šapiro Lavaaugus mais 2015, foto Kalju Orro

See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad. Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”. Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana.

Madis Kõivu pakkus teile Elmo Nüganen? 
Jah. Hakkasin „Tagasitulekut” lugema sellise tundega, et ma seda nagunii ei vali. Kui see näidend oleks olnud olmeline, etnograafiline… siis ma teda ei lavastaks. Lugedes hakkas see mind aga huvitama. Muidugi on selles näidendis sees Eesti rahva valu ja ajalugu, aga lisaks on seal ka üldinimlikud teemad, tagasipöördumine lapsepõlve, minevikku, et mõista ennast. Millistes suhetes olla minevikuga? Kes sa oled tegelikult? See näidend on nii kirjutatud, et ma ei tea, kuidas seda lavastada, tekst ei ole tavaline teatritekst. See ei arvesta mingeid niinimetatud dramaturgia reegleid. Lihtsalt inimene kirjutab nii, nagu ta hingab. („Prosto tšelovek pišet, kak on tõšet!”). Ja mulle tundus see huvitav. Mulle meeldivad sellised näidendid, mida ma ei oska lavastada, nad annavad mulle mõtlemisainet, kuidas see saladus lahendada. Kui ma tean, kuidas, siis on igav. See on sama kui müüa mingit valmis kaupa ja su mõelda on ainult see, millisesse paberisse ta pakkida. Mulle on tähtis, et näidend asetaks mu ette saladuse, mille ma pean ära arvama. Siis on huvitav töötada. 
 
See on omamoodi risk. On võimalus, et saladus ei selgu.
Muidugi on siin riski ja avantüüri elemendid, kuid teatris peabki see nii olema. Riski ja avantüürita ei ole teater teater. Otsustasin proovida.

Valisite peaossa Lembit Ulfsaki.
Jah, see oli minu soov. Ma ammu tunnen teda, aga kuidagi on nii juhtunud, et me pole koos töötanud. Nüüd siin proovides oleme meenutanud, et kui lavastasin „Kirsiaeda”, olid Lembitul just filmivõtted. (Lembit Ulfsak lõpetas Panso kooli IV lennu 1970. aastal ja alustas juba kooliajal tööd Voldemar Panso 1965. aastal asutatud Riiklikus Noorsooteatris, mis on tänase Linnateatri eelkäija MM.) Kui mõtlesin sellele, kes võiks mängida „Tagasitulejat”, teadsin juba, et Isa hakkab mängima Elmo Nüganen. Ja siis mõtlesin Lembitule, nende vanusevahe on just selline, mis sobib. Lembit on andekas näitleja ja huvitav inimene. Selles loos on selline vanusevahe tähtis ‒ poja mälus on isa noor mees.

Teid huvitab näitleja kui isiksus?
Jah, ennekõike. Ma viimasel ajal ei tegele näidenditega, kus on tähtis karakteersus. Mind huvitab näitleja laval, kuidas just tema seda, millest jutt, mõistab, kuidas ta seda väljendab… Mulle tundub, et need inimesed, kes päriselt teatrit armastavad, ei käi ka vaatamas ainult lugu – süzeed, nad käivad vaatamas, kuidas just see näitleja mängib, kuidas ta maailma, mida laval luuakse, mõistab. Vaataja tuleb kohtuma näitlejaga. Mulle on alati olnud tähtis näitleja isiksus. Ma olen elus teinud proove kahe suure näitlejaga, Innokenti Smoktunovski ja Ants Eskolaga. Paljud võivad mängida, aga huvitavaks teeb mängu just see, mis on varjatud isiksuse taha. See on tähtis. Isiksus üldjuhul kujuneb läbi kannatuste ja raskuste. See on nagu rohi, mis kasvab läbi kivide. 
 
Milline on teie viimane lavastus enne „Tagasitulejat"?
Just-just oli Moskva kunstiteatris (MHAT) esietendus, Klaus Manni „Mefisto”. See Klaus Manni 1936. aastal ilmunud romaan langeb väga kokku sellega, mis täna sünnib. Juhtus nii, et teater pakkus mulle lavastamiseks kolme näidendit, aga need mind väga ei huvitanud. Ma neile arvutis kogu aeg ütlesin „ei”. Siis, kui nad taas pakkusid, mõtlesin, et pean ikka ise kohale minema ja oma „ei” seal ütlema, et nad ei solvuks. Tegin seda ja siis nad küsisid, et mida sa siis ise tahaksid teha. Ütlesin, et Klaus Manni, üldse mitte uskudes, et see läheb. Aga öeldigi, et kui see on sinu soov, siis tee. Eile oli selle lavastuse neljas etendus. Muidugi on maailm jõudnud täna kriitilisse seisu. Me teame palju enam diktatuuridest ja totalitarismist kui meie eelkäijad. Aga samas on mul tunne, et näiteks Klaus Mann oma „Mefistos” tunnetas seda sügavamalt, valusamalt, teravamalt kui meie täna. Me oleme sellega kuidagi harjunud. Ta kirjutab valikuvõimalusest, et millise tee inimene valib, kas läheb totalitaarse riigiga kaasa või ei allu, hakkab vastu… Kuidas sellises olukorras endaks jääda ja ellu jääda… 
 
Kuidas tänast maailma laval väljendada varem kirjutatud tekstide kaudu?
Just, selleks, et väljendada, peab püüdma aru saada. Või tunnetada. See ongi kunstnike kohus. 
 
Kes dramatiseeringu tegi?
Nagu tavaliselt ‒ ma ise. On kirjanik ja olen mina ja mulle ei ole vaja veel kedagi kolmandat meid vahendama. Kui ma kirjutan romaanist näidendit, siis see aitab mul ette kujutada, kuidas see võiks olla laval. 
 
Rääkisite Permis, et teil on kohe ilmumas uus raamat, kus kirjutate rešissuurist ja Stanislavskist, oma tööst?
Kolmsada lehekülge on kirjutatud. Osa on toimetatud ja mõned peatükid isegi teatriajakirjas avaldatud, aga selleks, et see lõpetada, ma vajaksin vähemalt kolm-neli kuud, kus ma ei tee proove. Sõita maale, külasse ja kirjutada. 
 
Millised teie lähiaja plaanid on?
Siin teen jaanipäevani proove. Siis on meistriklass Tbilisis. Pärast seda olen poolteist kuud, juunist augusti alguseni Ameerikas. Õpetan seal ja vaatan mängukohti ‒ mulle pakutakse New-Yorkis teha lavastus. Siis tulen päevaks Moskvasse ja kohe Tallinna. Jätkan „Tagasituleja“ proove. Esietendus peaks olema 20. septembril. Ma teen kogu aeg proove. Olen nagu orav rattas ja juba ei ole selge, kes keda keerutab. Kas orav ratast või ratas oravat. Proov on saanud mu harjumuseks nagu hommikune hammaste pesemine. Ma ei oska teile vastata, miks see mind ära ei tüüta. 

Küsis Margus Mikomägi
Ilmunud ajalehes Maaleht 24. mail 2015 ja Teatritaskus.


Lavastaja Adolf Šapiro (1939) on Eesti teatriga seotud 44 aastat. Eestisse lavastama kutsus teda Voldemar Panso, kellega neil, suurtel teatrimeestel on üks õpetaja, Maria Ossipovna Knebel. Ta on teinud tööd teiste seas Ants Eskola, Kaarel Karmi, Jüri Järveti, Heino Mandri, Einari Koppeli, Mikk Mikiveri, Juhan Viidingu ja Aarne Ükskülaga. Naisnäitlejaist Velda Otsuse, Linda Rummo, Ita Everi, Elle Kulli, Mari Lille, Meeli Söödi, Maila Rästase ja Anu Lambiga, kui nimetada vaid üksikuid. 1993. aastast on Adolf Šapiro vabakutseline lavastaja ja teatripedagoog- ta elab Venemaal Moskvas ja lavastab kogu maailmas. 
 
Adolf Šapiro lavastused Eestis
Anton Tšehhov „Kirsiaed“ 1971 Riiklikus Noorsooteatris
Anton Tšehhov „Kolm õde“ 1973 Draamateatris
Edward Albee „Kes kardab Wirginia Woolfi“ 1977 Pärnu teatris
Lev Tolstoi „Elav laip“ 1980 Draamateatris
Berthold Brecht „Kolmekrossiooper“ 1997 Tallinna Linnateatris
Ivan Turgenev „Isad ja pojad“ 2002 Tallinna Linnateatris
Luigi Pirandello „Nii see on (kui teile näib)“ 2006 Tallinna Linnateatris
Madis Kõiv „Tagasitulek isa juurde“ esietendub septembris 2015 Tallinna Linnateatris