Meediakaja

Meediakaja RSS

Maaleht: "Kes kehtestab vaikuse, elus inimesed või surnuaed?"

13.03.2015
Päris esimene mõte pärast „Sügise unenäo” nägemist oli, et nägin väga vanaaegset ja päris teatrit, mis tänapäeval mõjub eksperimendina, kirjutab Margus Mikomägi. 

Ma saan siin kirjutada nähtud etendusest ja meelega ei ütle seekord „lavastus”. Mulle 
tundub, et lavastaja Madis Kalmet (ja see ongi tema viimaste aastate lavastajakäekirja 
tunnusjoon) on autoritruu. Ta oskab lavastamiseks valitud tekste vigurdamata lugeda. 
Jon Fosse „Sügise unenägu” on just selline näidend, mida saab, aga ei peaks ekstra
lavastama. Kusjuures „lavastamise” all mõtlen kindlaid rõhuasetusi ja aktsente, mis igal 
etendusel peaksid korduma, et mõjuksid publikule ühtmoodi. Jah, see tagaks vaatajamenu ju ka, oleks kindla peale minek. Aga see, mis sünnib selles näidendis ja laval, peab olema ootamatu. Ja ongi. 
 
Elame eestlaste kalmistul
Nähtud etenduses hakkasid kõige muu hulgas kõnelema näitlejate käed. Käed 
varjus ja valguses. Kuidas Elmo Nüganeni mängitud Mees tahaks Naist puudutada, ja käsi  peatub. Osatäitjate käed mantlitaskus, pärjaga, kallistavad käed, rüpes käed, ema käed ...  ja nüüd kirjutades ei meenu ühtegi kandilist ega järsku žesti. Kas see on sellest, et nende kohtumiste ja juttude sündmuspaik on kalmistu, surnuaed?  
 
Küllap (nii mulle tundub) ongi Madis Kalmeti uue lavastuse võti ‒ me elame 
surnuaial. Kõnnime oma eelkäijate radadel. Ja eestlased surnuaial päris kindlasti elavad 
teistsuguste emotsioonidega, käituvad teisiti kui norralased või grusiinid. Ühine on vahest  see, et mis tahes keeles inimesed maailmas ka ei räägiks, surnutele, arvan, ei saa  valetada. Esimest korda mõtlen, kas surnuaial saab valetada. Ja kui saab, siis kellele?
 
Kas sain selle mõtte mänginud näitlejatelt? 
 
Nagu näete, ikka veel püüan sõnastada, mida ma nägin ja miks see tähtis oli... 
Ja seda on keeruline teha, sest etendus oli nii mitmeplaaniline. Siin on ka põhjus, miks 
nimetan seda vanaaegseks, vanamoeliseks. Minu jaoks on teater vanamoeline, kui laval 
sündiva teeb elusaks ja puudutavaks see, mis on näitlejatega kaasas, mis on nende 
sõnade taga. Sisemonoloog, kui keerulisemalt ütelda, sisekõne, mis eelneb väljaöeldud 
sõnadele. Panso ütles „elatud elu slepe” ‒ mitte väline, vaid sisu. 

Selles näidendis tõepoolest ei ole müra. Ja näitlejad koos lavastajaga seda 
aktsepteerivad, ei lase sel tekkida. Küsimust, kui juhuslikud on juhuslikud kokkusaamised, ei tohigi mu meelest karjuda. 
 
Teekond koos publikuga
On veel üks plaan selles, mis sünnib Tallinna Linnateatri lavale ehitatud kalmistul ‒ 
keegi ei rõhuta unenäolisust. Iga inimene ilmselt näeb und ja igal inimesel on seal oma 
absurd. Ikka suheldakse seal surnutega, ikka saadakse kokku. Mõnes unenäos satutakse minevikku ja mõnes tulevikku, et ärgata olevikus. Ja paljudes unedes on see kõik koos.
 
Nii on uni vahel hirmutav ja vahel ajab naerma. Vahel on nagu elus ja vahel on veel 
elusam. Enamasti oma elu elades, seda igapäevast töölkäimise ja puhkamise elu, me 
unustame unenägude absurdi. 

Mõni unenägu poeb aeglaselt naha vahele ja ei lase lahti, me otsime sellele 
tähendusi, jagame nähtut tuttavate ja sõpradega, enamasti selgust saamata. Selgust 
saamata väljastpoolt, sest see selgus peaks elama meie enda sees. Midagi sellist juhtus 
ka sel esietendusel. 

Piltlikult ma seal etenduse algupoolel ootasin, et mees plahvataks, ja kui olin oma 
ootuse juba unustanud, see juhtus. Pisemalt ehk, kui olin arvanud, aga puudutavalt.
Kuna lavastaja ei juhata etendust sisse kukerpallide ja ilutulestikuga, et meid, 
publikut, argipäevast lahti kiskuda, jäi tunne, et näitlejad justkui hakkasid koos meiega 
minema. Aeglaselt, et teekonna mõju kestaks. 

Millegipärast on mul tunne, et seda lavastust vaatama minnes võiks vaatajal meeles 
olla Juhan Viidingu 1985. aastal ajakirjas Looming ilmunud luuletus:
I
Suguühe
elu igavene
jätkumise ilu.
Öine hümn
peaaegu sõnatu,
või kui, siis silbilis-rõhuline.
II
Siselinna kalmistu 
tõsiduses, salapäras
mehe-eluks valmistu,
Juhan,

Olgu öeldud, et Fosse kirjutas „Sügise unenäo” alles 1999. aastal.

Ma ikkagi teeks sellesse etendusse vaheaja, kartmata, et osa publikust pärast seda 
teatrist lahkub. Ja vaadates kuidagi tundsin puudust luuaga kojamehest, kes sillutatud 
peegelsiledat sügislehtedest puhast teed ikka puhtamaks ja puhtamaks nühiks, kogu elu 
absurdile õnnelikke aktsente andes.

Teadsin enne ja tean nüüd veel kindlamalt, et ka surnuaial naerdakse, ning siin olen 
ma lavastaja ja näitlejatega koos autoritruu. Seda etendust tahaks näha veel kord, mõne 
aja möödudes.

Margus Mikomägi
Maaleht, Teatritasku
12.03.2015


Head-kurja pole olemas piirideta ajas

Etendus, milles toimuvat nii väga sõnastada ei tahaks. Või kuidas sa sõnastad 
tunnet, milles korraga pole tähtis eimiski ja on tähtis kõik? Kusjuures see pole ühe 
näidendi konstruktsioon, vaid olek, mida heal juhul inimene päriseluski tajub. 
Eestit näed täpsemini, kui oled siit kaugel ära. Iseennast näed täpsemini, kui astud 
ajalikust välja, kui aeg kaotab piirid. „Sügise unenäos” juhitakse vaataja piirideta ajasse 
dialoogidega, mis rõhutatult fraase kordavad, ei midagi ütlevad – sõnad muutuvad muuga 
samaväärseks ja sel taustal näed olemist.

Eks lihtsustan praegu, ju igaüks näeb seda isemoodi, nagu ka lavastuses välja 
joonistuvat rada, igaviku teed, kus kõik, kes olnud või on. 

„Sügise unenägu” saab olla ühe mehe lugu, nagu viitab näidendi autor, saab olla 
naise ja mehe lugu, nagu ütles Naist mänginud Elisabet Reinsalu. Võib olla ka kõigi nende lugu, kes laval. 
 
Võimalik, et lõpustseenid kolme naisega pidid olema valusad. Mulle mõjusid need 
samamoodi nagu tähtsa ja tähtsusetu kõiksus ‒ korraga valus ja valuta. Hea mäng, mis 
sellise pildini viib! 
 
Viio Aitsam 
Maaleht 12.03.2015