Meediakaja

Meediakaja RSS

Maaleht: "Eesti teater sai esimesed kaksikud, vennad Piusid"

17.08.2012

Märt ja Priit – kaksikvennad Piusid – on eluga rahul ja hakkamist täis. Virisemist nad endale ei luba,teatris lõikavad juba loorbereid. Kui vastsete Linnateatri näitlejate, kaksikvendadega, teatris istet võtan, on mul pisut piinlik. Nii Priidul kui Märdil on algusest peale selge, mis sorti küsimiseks läheb. Samas on ju tõesti teatava fenomeniga tegemist. Mälu järgi ei tea Eesti teatri lavalaudadel seni veel ühtegi identset kaksikutepaari mänginud olevat. Õdesid ja vendi ju küllaga, aga et nii sarnaseid… Alustan eemalt.

Kuuldavasti maapoisid? (Enne seda kirjutan paberile – Priit vasakul, Märt paremal. Aga sellest ei ole hilisemal salvestise ülekuulamisel suurt tolku. Makk ei tee vahet. Löön käega.)
Priit: Jah, maapoisid, aga Tallinnas sündinud ja 15 aastat Lasnamäel elanud. Suved sai veedetud küll Tartu taga maal ja koolis käidud hoopis Põltsamaal. Ise nimetame end küll maakateks, põltsamaakateks.

Kuulge, mehed, või noormehed või üldse… kui vanad te olete?
Koos:
23!
(Üldse ongi paljud järgnevad vastused kahehäälsed.)

Noh, siis ikka juba mehed. Kuidas teil, maakatel, see näitlejakstahtmine üldse idanema läks?
Märt:
Eks see keskkoolis hakkas. Seal sai laval päris palju oldud, lausa absurditeatrit proovitud.

Ja lapsepõlvest palju pilte ka, kus mõlemad külalistele millegagi üles astume. Sealt vist.
Mõlemal?
Koos
: Mõlemal!

Lubage, vennaksed, üks kõrvalepõige teise analoogi juurde. Kui kunagi vendade Tõnistetega (need purjetajapoisid) küsitlust korraldasin, sai täheldatud, et kui üks mingit lauset alustas, siis võttis teine selle sujuvalt üle ja viis lõpule. Olete enda juures seda ka mõnikord märganud? Ühemunakaksikud, nagu olete.
Märt
: Muide, me ei olegi ühemunakaksikud 
 
Ei olegi?
Märt: Ei. Arstid ütlesid nii.

Vennad ikka olete?
Koos: Jah!

Kaksikud ka?
Märt:
Jah, aga Priit on vanem.

Kui palju?
Märt:
5 minutit.

Seda on muidugi oluline mõlemal teada. Aga ikkagi, sellest koosmõtlemisest…
Priit (see 5 minutit vanem): Me ju 23 aastat koos kasvanud, ema tegi meile ühesuguseid riideid ka, et oleks kergem pesta, oleme kogu see aeg ühesuguseid asju teinud, maitsemeel ka kuidagi samaks kujunenud… Tajun mõnikord silmanurgast küll, et kui istun, siis vend istub samas poosis. Ja kui käte või jalgade asendit vahetan, siis varsti näen, et tema on ka seda teinud.

Nii et lahus pole teid hoitud. Aga valvelauatädi ütles, et teid on pandud eraldi garderoobidesse. Et oleks kõigil kergem vahet teha.
Priit:
Seda küll, jah.

Teatrikooli lõpetasite mõlemad Panso preemia laureaatidena. Muide, see on selles koolis väga kõva sõna. Oskate ehk ise analüüsida, mis see peamine oli, mis niigi tugeval kursusel selle tiitli tõi? Vaevalt kaksikuks olemise eest?
Märt:
Hinnete eest ka mitte.
Priit: Ehk pigem … mingi arengu eest, mis kooli ajal sai läbi tehtud. 

Olete oma pere ainsad lapsed?
Vaheldumisi:
Meid on kokku neli last. Kõik poisid. Aga kaks venda on vanemad. Siis kui meie veel autodega mängisime, elas vanem vend juba omaette.

Siis on teil vahvad isa-ema.
Priit
: Isa on juba kaheksa aastat … teisel pool. Ema elab Põltsamaal, on muuseumis giid…
Märt: Tahab väga oma aiamaal talitada. Lasnamäel ta seda ei saanud. 

Kodus tehakse teil ikka vahet?
Priit: Ei tea midagi. Pigem teevad seda kõige paremini sõbrad.
Märt: Kodus öeldi meile – teie, kaksikud.

...lapsest saati teietati...
Märt: Tuleb nii välja. Vahel tundub, et ema ei ole ka veel päris hästi selgeks saanud, kumb on kumb.
Priit: Tal ju heas mõttes ükskõik.

Praeguseks on teid tööle kutsutud Linnateatrisse. See on noore (ja mitte ainult noore) näitleja jaoks üks ihaldatavamaid lavasid. Millal see selgeks sai, et tee Laiale tänavale kisub?
Priit: Kui Elmo (Nüganen) kursust hakkas tegema, eks siis mõtlesime, et miks ta seda ikka teeb, ju plaanib mõnda oma juurde.

Mõnda...?
Märt: Meid tuli siia ikkagi seitse.
(Lisaks näitlejatele veel üks ajutine dramaturg, Kristiina Jalasto, ning kaks noort, Paavo Piik ja Diana Leesalu nii lavastaja kui dramaturgi kohuseid täitma – nii et kümme inimest ühelt kursuselt.)

Kas järgmisi rolle ka juba paistab või on see saladus?
Vaheldumisi: Saladust ei ole. Nüüd tuli just ju “Tõe ja õiguse” teine osa välja. (Ajamegi juttu enne etendust. – Toim.) Seal teeb kaasa see punt, kes siia teatrisse tuli. Edasi proovime omavahel üht asja. Eesti keeles saab see nimeks “Lantimiskunstnikud”, “Mäng” oli esialgne projektipealkiri.
Siis veel Draama- ja Linnateatri ühisprojekt. Pedajas lavastab siin ja Nüganen seal, näitlejad on ka vahetuses.
Ja siis veel … Estoniast on ka üks ettepanek… 
 
Mis siis seal sünnib?
Priit: Mis ta muud on kui… “Prints ja kerjus”.

(Löön mõttes vastu laupa. Pagan, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Muidugi see, mis siis muud.)
Tundub, et muusikal?

Priit: Ei, pidi lausa ooper tulema.

Seal peab siis kõva laulumees olema. Kuidas sellega on?
Priit: Ega me varemalt küll ei olnud, aga kooli ajal sai seda väheke kinnistatud.

Perekonnanimi teil ka selline vahva – Pius. Justkui mõni paavst oleks annetanud.
Priit: See oleks eriti tore olnud, aga tegelikult tuleb see ­Piusa jõe järgi. Isa oli meil setu ja sealtkandist pärit. 
 
Teatrikooli tuleku otsus tuli küllap ka kahepeale.
Priit: Ikka. Me ei olegi mõelnud, et kui üks poleks sisse saanud, mis siis teine oleks teinud. Lihtsalt arvasime, et saame sisse … mõlemad.

Kumb enne naise võtab?
Priit: Seda ei tea veel, aga pruudid on olemas. Sõrmust ei kipu veel sõrme panema.

Olete n-ö krooniaegsed poisid, kuigi rubla ajal sündinud. Kuidas Eestil läheb?
Enne Priit, siis Märt, pärast vastupidi: Meil ei ole kommet nuriseda, vaatame pigem, kuidas ise siin maailmas hakkama saada. Et ei oleks oma muredega teistele koormaks. Ei ootagi, et väline maailm, nimetagem seda siis Eestiks, meid toidaks või toetaks ja ise midagi tegema ei peaks.
Hüvesid siin ju ikka on. Saame vabalt välja, vabalt reisida, vabalt ennast harida. Ma arvan, et Eestil läheb nagu mujalgi, kus elu sõltub kodanikest, kes seal elavad.
Lollust muidugi jätkub, nii seal üleval kui all, ja jätkub keskelegi.
Loodusseaduste järgi pidigi ilmaruumis lollust kõige rohkem olema. Kohe pärast vesinikku.
Enam-vähem ühiselt: Võib täitsa nii ollagi. Aga kusagil mujal ka elada ei tahaks.

Kui juba reisimist mainisite, kus juba käidud on?
Priit: Küllalt vähe veel. Venemaal paar korda. Moskvas ja Peterburis, koos kursusega. Elmo korraldas meile kultuurireisi. Tal seal palju tuttavaid ja keel suus. Saime Vene teatrit vaadata.
Märt: Šotimaal oli ka ikka väga põnev. Noh, Soomed-Rootsid muidugi ka.

Kas pole kohe ühtegi asja, mis ühele meeldiks ja teisele mitte? Noh, näiteks õllemargid?
Priit:
Me ei joogi õlut.
 
Ei suitseta ka?
Priit: Ei hakkagi. Ma võiksin küll vist vanduda, et mitte kunagi.

Kas vannud venna eest ka, või vastab ta ise?
Märt: Mis ma siin ikka vannun. Aga loodan, et seda teed jalge alla ei võta jah. Võib-olla ongi meil mingeid maitseerinevusi, aga neid on hästi vähe. Isegi teatrikeel, mis meile meeldib, on ühine.

Teile ei sobiks vist tõesti kõnekäänd, et kellele ema, kellele tütar… (Itsitatakse.) Kas te sünnipäeva hommikul teineteisele õnne ka soovite?
(Paus. Siis naer.) Siis peaaegu koos: Ei, selle peale pole nagu tulnud.

Kas kursus võttis teie “fenomeni” ruttu omaks?
Märt: Muidugi. Kõik olid ju üksteise jaoks uued. Pealegi oli meil kursusel ja praegu teatriski veel üks vendade paar – Kalmetid. Tõsi, nemad ei ole kaksikud. Ja kõik naljad on meil juba kuuldud ka. Ikka need, et noh, poisid, kas te ikka iseendal vahet teete jne...
Et kui hommikul peegli ette lähed, võib vend peeglist vastu vaadata…
Vaheldumisi: Just. Ühte koolipoisikelmust oleme omal ajal kasutanud küll, aga sellest me oleme juba nii palju rääkinud. Kõik teavad seda.
Siis olen mina viimane, kes seda kuulnud ei ole. Ehk teete erandi.

Priit: See oli vist kusagil kümnendas klassis. Vene keele tunniks oli vaja pähe õppida luuletus, vene keeles muidugi. Siis otsustasime küll, et selle õpib pähe ainult üks.

Kumb?
Priit: Mina. 
 
Mis edasi sai? 
Priit: Eks olid küll hirmuvärinad peal, aga kui üks oli ära vastanud, siis palus korraks välja. Seal ootas teine ees. Vahetasime jalanõud ja pusad ära ja siis tuli “teine” sisse. Luges ka. Muuseas, hinded saime erinevad…
 
Oh seda õpetaja hinde-eelistust “vendade” puhul. Muide, ühe avaliku duubeltrikiga olete ju lausa laval maha saanud. Pean silmas “Scapini kelmusi”.
Märt: Sellega läks tõesti lahedalt. Kavalehel olid ju küll selgelt meie mõlema nimed ja puha, aga see ahhaa-efekt toimis publiku jaoks ikka.
Et kuidas mees kõigi nähes vette kukub ja kuidagi liiga kiiresti ja kuiva nahaga uuesti välja ilmub… Nippi oli tasakaalukalt kasutatud, täpselt õiges mõõdus. 
 
(Kel juuresolev kirjeldus segaseks jääb, peab lugu ise vaatama minema. Ehk mängitakse veel.)
Tundub, et olete rahul sellistena, nagu olete, siin ja praegu.
Priit:
Rahulolematu ei kõlba küll olla. Me polegi kunagi mõelnud, et peaks kuidagi teisiti olema. Eelis on vast see, et kas või teatritöös saad väga otse teisele öelda, mida ja kuidas paremini teha.

Märt: Ja küsida ka.

Kuidas te lõpetaksite lause “Ma loodan, et…”?
Pärast seda loodan mina, et ma teid rohkem täna enne etendust ei tülita. Tulen seda vaikselt vaatama.
(Pikk paus. Siis alustab viis minutit noorem.)
Märt:
Ma loodan, et … elust niimoodi läbi saaks, et ei peaks teistele valu tekitama.
(Miskipärast arvan, et viis minutit vanemal vennal on nüüd raskem vastata.)
Priit: …et elu saaks niimoodi elatud, et ei peaks väga palju tühja tööd tegema.

Kui vend vennale otsa vaataks, millist erinevust ta iseendaga võrreldes näeks?
Märt
(vaatabki): Mulle tundub, et Priit on vähe julgem, tugevam ka, ta ju vanem niikuinii…
Priit (vaatab ka): Märt on jälle rahulikum, mõistlikum ka mõnes mõttes.

Ega te vist eriti ei kurvastaks, kui näiteks kümne aasta pärast teineteisest juba oluliselt eri­nete?
Priit:
Kahjutundega me oma sarnasust küll maha ei jäta.

Siis on praegu viimane aeg see “Prints ja kerjus” välja tuua.
Priit: Jah, ja kõik need teised “eksituste komöödiad” ka, mis vähegi kaksikute kohta kirjutatud on.
Märt: Siis on rahu majas ja meid ei tülita enam keegi. Sedalaadi küsimustega.

Tund hiljem, Nüganeni “Tõe ja õiguse” ülivõimast lavalugu vaadates peatus pilk rohkem kui kord just nende, Piuside peal. Ei tea, mis lahti oli, üldse polnud sarnased. Või kui, siis mängulusti poolest. 

Küsis Jüri Aarma