Meediakaja

Meediakaja RSS

Maaleht: "Alasti näitlemine"

17.10.2014
Vallo Kirst tõestab lavastusega „Hiirtest ja inimestest“, et realistlikku külaelutükki annab hästi teha küll. Ja et Linnateatri trump on ikkagi andekas trupp, kirjutab Linnateatri hooaja esimest uuslavastust arvustades Jürgen Rooste. 

John Steinbecki “Hiirtest ja inimestest” oli kunagi mu keskkooli ajal üks esimesi raamatuid, mille inglise keeli ise otsast lõpuni lugesin, ja see puudutas mind väga. See üksikute lootuseta meeste lugu, kelle unistused lähevad luhta … see headuse lugu kurjas maailmas.  
 
Tallinna Linnateatris on Vallo Kirs värskelt lavastanud “Hiirtest ja inimestest”.
George (Mikk Jürjens) ja ohmuvõitu, kerge vaimse arengupeetusega Lennie (Indrek Ojari) on 1930ndate depressiooniaja USA lõunaosariikides (kuskil Californias) farmist tööd otsimas, rasket, füüsilist. Aga raha lubatakse. Selle eest saaks kuu lõpus korralikult juua ja lõbumajas käia, aga kui olla tark ja koguda, siis võib ehk kunagi oma talu osta ja ei pea enam nõnda rabama ja…  


 
Meeste/poiste unistused põrkavad reaalsusega, see on mingis mõttes juhuste tragöödia. Lugu sellest, kuidas kõige hirmsama teo võib kogemata korda saata see, kes endas muidu õeluse/kurjuse võimalust ei kannagi… Mis siis on headus? Hoolimisoskus? Olemas olemine teiste jaoks?

Loo jutustamise teater
Kirs on teinud vahendid (realistliku taotlusega tüki kohta) äärmiselt napiks: Hobuveski, kus mängitakse, jätab näitlemise halastamatult alasti, näitlejad on asetatud otse publiku keskele, dekoratsioonid, igasugune butafooria on peenetundeliselt pea miinimumini viidud, noh, ajastuomased rõivad, mõned lauad-kastid-voodid, tšehhovlik püstol − ei palju rohkemat.  
 
See on ikkagi loo jutustamise teater – viis, kuidas meid mõjutatakse, puudutatakse, on inimliku samastumise, mõistmise püüd, see kaasa elama panemine, maailma loomine me sees. Ja tol linnateatri kambal läheb see korda.

Esiteks: ma olen Indrek Ojarit selle aasta sees vist neljal korral laval näinud, ja iga kord on ta mind puudutanud – nt seegi, kui ta linnateatri hooaja avamisel koos Liis Lassiga Sveta Grigorjeva luulekava luges ja sääl napi nukra koomikaga publiku ära tegi. Aga Lennie’ roll on intensiivne, kohalolemise teater; s.t Ojari on leidnud selle viisi, kuidas olla Lennie, kuidas raputada, kuidas see ohmu meile armsaks mängida, ta traagikale kaasa elama panna. See on vana kooli süvatöö, see on see põhjus, miks säärast teatrit üldse vaja on. 
 
Mikk Jürjens ta kõrval sõber George’ina jääb raamatulikuks, veidi nagu teksti vahendavaks – tõsi, tema roll ei ole ehk nii nõudlik, kuigi seda mitmetahulisust, sisemist heitlust sõbra-lollpea, unistuste-reaalsuse vahel oleks ka tolles tekstiruumis saanud enam läbi tunnetada. Noh, äkki on selleks veel lavastuse arenedes aega-ruumi; tahaks seda kunagi mõne kuu või aastakese pärast uuesti vaatama minna…  
 
Samas Aleksander Eelmaa vana Candyna, kes nooremate meeste oma-talu-unistusest tuld võtab, on väga mõjus. Isegi siis, kui Candy ahastuses toanurgas oma voodis käkras vedeleb, sest lubas oma vana peni maha lasta, on Eelmaad ruumis tunda, selles punktis sääl, selles mitteolemises, lamamises, on valu ja tühjus kohal.  
  

Ainsal naistegelasel selles loos Maiken Schmidtil oli kekutava-edvistava, trotsist esimesele jõmmile mehele läinud plikakesena ohtlik roll, aga ta ei tee seda üle, kannab flirtiva-kõkutava, labiilse, unistava naiivitari osa välja, kuigi temagi roll on siin olla teatav atribuut – säärase naisena pole tal selles 1930ndate maailmas, šovinistlikus maakogukonnas mingit võimalust, ta on igal juhul vaid loo rääkimise vahend, sissekirjutet traagika alge ja ajend, aga vaevalt et ise subjekt, tegija-tegutseja.  
 
Märt Piusile (perepoeg Curley, vastne naisemees ja kõva kakleja) ning Henrik Kalmetile (juhutööline, kes Candy koera hukkab) sobivad siin jõhkardite rollid, mingis mõttes on nood kaks oma kujud isegi sarnaselt lahendanud, ilma et see oluliselt oleks kogu tervikut puudutanud.  
 
Täiuslik ansambel
Jah, see on teater, mille puhul rollidest-rollilahendustest saab üldse rääkida, vahe on teatavas tunnetuses, mis keegi ise teinud – mõni sügavamalt, teine veidi päälispindsemalt. 

Aga oluline on, et ansambel püsib üksteist toetades hästi koos, et stseenid on läbimängitud, et on tunda toda tegemise tuld ja tungi. Arvatavasti tähendab see lavastaja kohalolu: olen tänavu näinud ka mõnda tükki, kus rollilahendus jäigi üksiku näitleja soorituseks, kes justkui kala pimeduses kuidagi oma teekonna ära ujub, aga tervikut ei tekkinud. “Hiirtest ja inimestest” on selle vastand. See on lugu. 
 
Indrek Ojarit on vahel alahinnatud − mul on tunne, et talle antakse ka ehk selliseid rolle, et las teeb jälle veidi ohmut või imelikku. Tegelikult on ta üks parema tunnetusega tegelasi meie praeguses teatris. Ta ei pressi end nondele rollidele pääle, ei suru end sesse, vaid kuidagi imbub-sulab tollesse maailma.  

Jürgen Rooste
Maaleht, 16.10.2014