Meediakaja

Meediakaja RSS

"Maailmale nähtamatud pisarad otsivad naeru"

09.04.2012
Eesti Päevaleht
Andres Laasik

Ajal, mil naer on meie ühiskonnast kadumas, on Tšehhovi noorpõlve­naljade lavastus Linnateatris valdavalt õnnestumine.
Elmo Nüganen on ajast ees. Lavastab vana asja, Anton Tšehhovi enam kui saja-aastasi noorepõlvenalju, ja on ikka ajast ees. Sest aeg on tänane aeg, kus avalikus ruumis on naeru väga vähe.

Olgu siin öeldud, et ega Linnateatri tükk „Maailmale nähtamatud pisarad” ei ole tingimusteta õnnestumine. Lavastuse esimeses pooles on nalja-alast õnnestumist poolikult. Teises vaatuses hakkab osa naljanumbreid rõõmsalt elama. Lõpliku hinnangu juures tuleb arvestada konteksti – teos on omas laadis parim meie üldise norutamise taustal.

Igal juhul tuleb kiita lavastaja järjekindlust. Suvel tudengitega tehtud „Scapini kelmustest” tuli ladus ja mõnus lavastus, kuid naeru polnud seal just väga palju. „Maailmale nähtamatud pisarad” läheb sellelt pooleli jäämiselt edasi, otsima koomilist tänases maailmas. Mis probleemipüstitusena pole sugugi mingi allaandmine, sest naljategemine pole meisterlikkuse seisukohalt mingi lihtsam asi kui kurvastamine.

Materjalivalik on loogiline. Venemaa ülemöödunud sajandi lõpp koos mõningate tsensuuripiirangute ja vabakssaamise üldise eufooriaga oli hea aeg huumori ja satiiri jaoks. 20. sajandi draama suurkuju Anton Tšehhovi nimi annab lavastaja tehtud valikule tõsiseltvõetavuse. Aga lisaks väärt materjalile on tarvis veel esitaja annet ja valmisolekut. Puändi esitamise kunst AntoŠa Tsehhonte nime ai! lehesabades ilmutatu on žanri poolest üks ütlemata kerge asi.

Lavastus tegeleb väikeste pahedega ja inimeste pisikeste puudustega. Aga seda ei saa ette heita, sest kõike seda naljategemist tehakse suure tõsidusega. Õnnestumine pole seejuures mitte just päris lõplik, aga äkki siin ei olegi kogu viga tegijates. Umberto Eco ,,Roosi nimes" on juttu sellest, et ühiskondlik masinavärk kipub nalja keelama ja halvustama. Nali on meilgi kadumas - pilasarjad on liikunud televisioonides serva peale ja seda kõike peab asendama ,,nädala Ansipi" nurk ühes nädalalehes. Linnateater on läinud otsima vahepeal ühiskonnas kaduma läinud naeru ja ühtteist on üks leitud.