Meediakaja

Meediakaja RSS

Linnateatri „Vürst Gabriel” on hea lisa põhikooli ajalootundide kõrvale (Eesti Päevaleht)

19.06.2018

Huumori ja võitlusstseenidega vürtsitatud armastuslugu sobib vanalinna tornide ja loojangukumaga nagu valatult.



Tallinna linnateatri verivärske lavastus „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” keskendub loo jutustusele ja ajaloolisele kontekstile. Lavastuse puhul ei saa kuidagi üle ega ümber paralleelist kuulsa filmiga „Viimne reliikvia”. Kuigi teatri rõhuasetused erinevad filmi omadest, on viimase näol tegu siiski eesti kultuuri ühe tüvitekstiga ja seetõttu on ettekujutused tegelastest vorminud eelkõige filmi käsitlus ja vaatenurk. Nii mõneski stseenis kajab kõrvus kultusfilmi sama kultuslik muusika. Lavastaja ja dramaturg Diana Leesalu on aga ERR-ile öelnud, et teatripublik võiks lavastusest pigem teada saada, kes Gabriel ja Agnes õigupoolest olid.

Omas žanris on lavateos haarav ja seda võib soovitada ka nooremale publikule. Hoolimata dramaatilisest süžeest leidub palju huumorit ning noortele annab see meeleoluka ja huvitava sissevaate tollase Eesti ühiskonna raskustesse: nii seisuste ja pärisorjuse temaatikasse kui ka Eestimaad aastasadu räsinud sõdadesse ja võõrvõimudesse. Uhkete kostüümidega tantsu- ja mõõgavõitlusstseene vaadates saab publik kindlasti võimaluse ajastusse rohkem sisse elada kui jutustust lugedes. Samuti on see kahtlemata hea vaatamine kooli kohustusliku kirjanduse repertuaari ja põhikooli ajalootundide kõrvale, millega etendusel nähtut seostada.

Narratiivi illustreerivad ja võimendavad ajastutruud kostüümid (Triinu Pungitsa ja Jaagup Roometi disain) ja loodusega ühtesulav lavakujundus (Jaagup Roomet). Mulda istutatud taimede kasutamine on hea idee ja toob sisse eheda looduse. Kujunduses on ka leidlikke, vastavalt stseenile muutuvaid detaile või elemente, nagu näiteks telk, millest saab kord laagriplatsi osa, hiljem kloostri altarisaal.

Pealispindsed kõrvaltegelased

Leesalu vaatenurk järgib enamasti just armastajapaari kohtumise ja takistuste teekonda, teised tegelaskujud ja sündmusliinid on selgelt kõrvalrollis. Samal ajal on lavastusel oht jääda mõne sündmuse puhul liiga pealispindseks ja mõneti karikatuurseks. Nii on juhtunud Alo Kõrve kehastatava junkur Hans von Risbieteriga: Kõrve täidab totaka ja ebakindla junkru rolli mõnusalt ja värvikalt, ent tegelaskuju ise kipub äparduste ja huumori alla ära kaduma ning muutub seetõttu liialt üheplaaniliseks. Nii juhtub ka Andres Raagi mängitud Siimuga.

Mõned naljatüübid ja naeruväärsete tegelaste pildid hakkavad ka korduma, mistõttu tekib teises vaatuses ammendumise tunne. Huumor on paremas tasakaalus Indrek Ojari mängitud karakterite (junkur Delvig ja kõrtsmik) puhul, kelle repliikides ja hoiakus jagub huumorit just parajas annuses, et see köidaks ja teravuste suhtes kõrvu kikitama paneks. Plusspunktid Ojarile lähevad ilmeka miimika ja koreograafiaesituse eest kõrtsmikuna. Mõjusa kõrvalrolli teeb Epp Eespäev võimuka ja kalgi abtissina.

Preili Agnesest saab Sandra Uusbergi mängituna iseteadlik ja asjalik noor naine, kelle ülesandeks pole vaid ohata ega meestele alluda. Agnese oma aja kontekstis jõuline iseloom ja eneseteadlikkus on hästi välja mängitud, niisamuti kui veetlus, mis paneb mõnedki mehed temasse armuma. Priit Piusi Gabrielis kohtuvad lihtsus ja väärikus – Gabriel on asjalik, ent nii aadete kui armastuse suhtes kirglik mees, kelle iseloom avaldub eriti teravalt tänu vastandusele haleda junkur Risbieteriga. Peategelaste liin on lavastuses peamine ning kannab hästi, nõnda on „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” kõige enam siiski seikluse ja võitlusstseenidega vürtsitatud armastuslugu.

Ideaalne mängupaik

Vaatemänguline lavastus sobib vanalinna tornide ja loojangukumaga nagu valatult ning tugevamail momentidel paneb mõtlema eestlaste südikuse ja saatuse peale kesk võimude vahetumisi, haigusi ja laastamisi. Iga ühiskondliku mastaabiga tragöödia jõuab lähemale siiski emotsioonide ja üksikisikute läbielamiste kaudu. Nõnda leiab Agnese ja Gabrieli loos väljenduse laiem ajalooline probleemistik ja põlvkonniti korduvad teemad: iseseisvus ja enesemääramisõigus, sõda ja ennekõike armastus olude kiuste.


Iiris Viirpalu
Eesti Päevaleht, 19.06.2018