Meediakaja

Meediakaja RSS

"Uku Uusberg: kuskil peab toimuma mingi plahvatus"

18.09.2010
Päevaleht
Tiiu Laks

Praegu tiitlilt noor lavastaja, kuid sisimas näitleja Uku Uusberg loodab oma lavastustega anda inimestele lootust. Sest maailma kiirendatud areng, kus viie aastaga kõik muutub, toob kaasa salajasi negatiivseid tagajärgi. See meenutab sõjaolukorda, kus ühel hetkel peab midagi plahvatama.

Sa usud, et lavastajal peab olema oma asi, mida ta ajab. Oled teinud palju autoritükke, aga nüüd on sul ees prantslase Jean-Luc Lagarce’i näidend. Mida sa enda jaoks sealt leidsid, mida n-ö ajada, publikule anda?

Tal on seal mitu asja, mida ta ajab. Ja mõned asjad neist on sellised, mida mina olen mõnede oma asjadega ka juba enne ajanud. Minu jaoks on huvitav näiteks perekonna mõiste – mis on perekond ja selle juurest lahkumine – ning „Üsna maailma lõpus” on ühe perekonna lugu. Lagarce’i näidendi perekondlik kliima ei ole küll minu omaga sarnane, kuid seal on ka väikesest kohast suurde linna läinud inimene, mis mulle on isiklikku laadi. Samas on seal Lagarce’i enda isiklikkus, sest tema elu teades näeme, et see on olnud selle looga sarnane. Kui muidu öeldakse, et teater räägib inimestevahelistest suhetest, siis mina väärtustan väga teatrit, kus räägitakse selgelt inimeseks olemise absurdist. Minu jaoks on just see teema Lagarce’i näidendis oma valus ja huumoris väga tugevalt esil. Lisaks meeldib selle näitemängu puhul mulle tema ülesehitus. Minu enda kirjutatud näitemängud, mida ma ise küll pigem stsenaariumideks nimetan, ei ole kindlasti well-made play’d, pigem handmade play’d, kui nüüd natukene ingliskeelses sõnastuses kulgeda. Ja see Lagarce’i näidend ei ole ka well-made play (oskuslikult konstrueeritud, stsenaristika põhialustega), vaid handmade (ise tehtud). Kui well-made kingad tulevad tehasest, siis handmade king ei ole firmatoode, vaid käsitsi tehtud, temas on mingi isiklikkus. Selles Lagarce’i näidendis on ka seesama. Pluss üks hästi nutikas struktuurielement. Kui Lagarce’i eesmärk ei oleks sealjuures nii aus ja õige, siis ma ütleksin, et see on lausa labane, et ta nii relvituks tegevat võtet kasutab.

Lagarce’il on seal ka selline mõte, et liiga palju armastust tekitab valu ja see ei tohiks saada reegliks.

Kuna ta enda elu oli keeruline ja ta haigestus aidsi, siis see on väga selge, kui sellises lahkuma hakkamise seisus ongi õnn ja armastus väga valusad seisundid. Mina, kes ma veel ei ole selles seisus, et mul oleks surm silme ees, arvan, et õnn ja armastus ei ole valusad seisundid…

Nagu sa ütlesid, sul pole surm silme ees, kuid selles näidendis on see läbiv. Kuidas sa sellega tegeled?

Muidugi on ka minul surma teemal mõtteid tekkinud. Kui surm ikka su lähedalt mööda läheb, siis sa sellega ka tegeled. Pealegi on see lihtsalt niivõrd universaalselt suur teema. Mind on elu siiani siiski selles mõõtkavas hoidnud, et minust ei ole ühtegi traagilist sündmust üleni lähedalt mööda läinud. Küll aga olen ma olemuselt üpris tundlik ja on sündmusi, mis pole minuga justkui kuidagi seotud, kuid mida olen sügavalt läbi elanud.

Kas see, et sul pole elus eriti tõsist traagikat olnud, on sinu jaoks lavastajana pigem puudus või tasakaalustab tundlikkus selle?

Ei, minust on mõned asjad ikka väga lähedalt mööda läinud, väga õnnelikult lõppenud. Näiteks on olnud tunde, kus ma olen oodanud, kas nüüd on „ei” või „jaa” mulle ühe kõige tähtsama inimesega. Aga seda ma ikkagi ei usu, et kui kõik mu lähedased järsku minu ümbert kaoksid, siis hakkaksin tegema ängi pritsivaid lavastusi. Kui ma olen kodus, siis olen ma tõesti õnnelik, aga kui astun kodust välja, siis oma olemuse tõttu on mul siiski pigem suhteliselt raske.

Mingi melanhoolia?

Ma ei tea… Ma olen palju mustaks lambaks jäänud või mind on väga vääriti tõlgendatud ja mulle on palju korralikult vaimselt peksa antud. Ometigi püüdlen ma oma lavastustes alati millegi poole, mis annaks lootuse. Usun, et just seda peaks kunst täna pakkuma. Praegu on lihtsalt selline aeg, kus kõike muud on palju lihtsam pakkuda. See, et inimesed on praeguses ajas katki, on täiesti loogiline. Sest neil ei ole enam kontakti iseendaga, nad on info ülekülluses. Mulle tundub, et selles ajas, kus me elame, peaksid kunsti tegevad inimesed püüdma pigem ehitada lootust, mitte näitama, kui halvasti kõik on. Seda me tunneme ju nagunii väga jõuliselt, kui halvasti kõik on.

See tõmbab omamoodi huvitava paralleeli sõjaajaga, kui teater pakkus ka midagi ilusat ja lõbusat, eskapismi. Sa ei paku küll seda, aga sinagi pakud vaatajale midagi ülevat. Justkui praegune aeg oleks ka sõjaolukord.

Aga ongi! Ma olen mõelnud ja arutanud, et vaid viie aastaga on maailm muutunud kõige jõulisemalt ja kardinaalsemalt ikkagi maailmasõdade aegu ja ümber. Kui me mõtleme aastale 2005 või 2000 ja mis kõik sellest ajast saadik on muutunud, siis selle puhul on asi palju salajasem, sest tundub, et kõik muutub aina mõnusamaks, mugavamaks ja paremaks. Aga nii lühikese aja jooksul on nii kiiresti nii palju muutunud, et selles on mingi sõjamoment küll.

Ühel ööl Tartus, kui ma tegin seal lastelavastust, rääkisime ühe sõbraga maailmalõpu kuupäevast 21.12.2012. Mul on sõpru, kes seda uurivad, ja üks semu tahab sellel teemal lavastustki välja tuua. Aga siis, tol ööl seal Tartus, muutus see mulle järsku esimest ja pärast väljamagamist õnneks ka viimast korda hästi reaalseks. Need paar tundi, kui maailmalõpp oli hästi reaalne ja ma mõtlesin, et vaid natuke üle kahe aasta on jäänud ning mis plaanid mul kõik veel tulevikuks on (eriti koduses plaanis)... Siis mul tekkis ikka reaalne ärevus. Sest see, mis õhus on ja kuidas kõik toimub…

Mingi kiirendus?

Jah, see justkui vihjab sellele, et kuskil peab toimuma mingi plahvatus. Ja siis tuleb kuskilt leida usk, et ehk ikka nii ei lähe. Teoretiseeritakse, et ühel hetkel, õige varsti inimesed justkui kristalliseeruvad, et jõutakse mingile uuele tasandile. See ongi selle praeguse maailma lõpp. Mina ise olen juba aastaid uskunud, et uus tasand, mis vähemalt meie ühiskonnas peaks tulema, on mingi vahetus – avatud, usaldav, ilma igasuguste strateegiateta ja omakasu eesmärgita suhtlemine, lihtsalt päris olemine, aga mitte mugav lösutamine, vaid intensiivne mõttevahetus. See on minu meelest see, kuhu ini­mene jõuab, ja ka maailmast tunduvad sellekohased signaalid tulevat. Ma ei ole väga poliitikat jälginud, aga Obama Ameerika presidendiks olemine tundub mulle nagu märgina. Kuigi ta vist ka ei suuda enam lõpuni endaks jääda. Ei tea. Igal juhul midagi sellist ma tahan uskuda, et juhtub, mitte et kõik lendab mingi mürtsuga õhku. Aga mine tea.

Äkki vahetu ja avatud suhtluse puudumine on hoopis põhjamaa ühiskondade probleem? Pikad pimedad õhtud ja endassetõmbunud inimesed?

Ma ei tea. Ei tohi liiga palju ka oma põhjamaisuse taha pugeda. Samas ütlen ma seda pärast võimsat suve. Talv alles tuleb, eks siis näis. Midagi toimub selle ilmastikuga ka… Suveajal räägiti palju suve erakordsusest, aga ei saa ju unustada, milline talv meil oli. Möödunud talvel tegi mu Draamateatri garderoobikaaslane ja hea sõber akna lahti ja sealt tuli jälle lund, neljandat kuud järjest. Ta naeratas oma karuses olekus ja ütles taeva poole osutades, et „Näed, isegi sealt antakse märku, et rahu, raaa-huu”.

Kuidas inimesed sinu vahetusse suhtlusse suhtuvad?

Mul on tunne, et tänu sellele olen kohtunud paljude inimeste hingede parimate aspektidega. Kui ma niimoodi ei suhtleks, siis meil oleks mingi filter vahel, mille tõttu ma ei näeks kõike.

Kui ise olla väga vahetult loov, siis ka sinu partner on väga vahetult loov ning tema mängu- või loomisejumal tuleb tema seest jõuliselt esile.

Mulle annabki elus palju jõudu see, et hästi paljudes inimestes on andekus, mis mind lummab, käivitab. Ka lavastajana käivitab kellegi andekus mind kõige rohkem. Ja kui andekusele vahetult läheneda, siis saab sellest ka rohkem osa. Olen oma elu jooksul väga paljudest inimestest vahetult osa saanud. See on samalaadne ja sama suur tunne, nagu oleks palju reisinud.

Kui rääkida sinu autoritükkidest („Vahepeatus” ja „Pea vahetus” eriti), siis on arvatud, et see on meie põlvkonna teater, kuigi sa oled soovinud sellega ulatada käe ka vanemale põlvkonnale. Milline on meie põlvkond?

Meile on elu andnud väga head eeldused olla suurema osa ööpäevast õnnelik. Meie puhul on eriline see õnnetunne või kontakt iseenda õnnetundega. See kõlab ühest küljest natuke napakana, aga teisest küljest ju ongi kuidagi nii. Vabaduse mõiste on ikka suur asi ja on isegi naljakas, kuidas seda mõnikord ära unustatakse. On ikka suur vahe, kas sa oled vabadusse lastud laps või vanglasse lastud laps – ühiskonda, kus puudub usaldus. See vist eristabki meid.

Samas olen ma alati siiralt lootnud, et minu lavastused ei ole põlvkondlikud, vaid kui vaja kuidagi klassifitseerida, siis pigem lihtsalt teatud tüüpi seisundis inimestele (ja mitte ainult sõpradele). Mulle on mõnel pool ette heidetud, et minu lavastuste vastuvõtt eeldab hingekaaslust. Aga ma arvan, et iga kunstniku teose vastuvõtt eeldab hingekaaslust – see on normaalne. Selle tõiga aktsepteerimine ei välista enesekriitikat. Olen oma lühikese elu jooksul kogenud pahviks löövaid hetki, kus soliidses vanuses inimesed, kellest ma väga lugu pean (nagu ikka endast vanematest inimestest), mulle tänu avaldavad, ja ma olen sellest jõudu saanud.

Nii „Pea vahetuse” kui ka „Vahepeatusega” on olnud miski kummaline lõppakord, et nad on tähelepanu pälvinud ja tagantjärele oluliseks muutunud.

Kuigi su tükid on kõik eraldiseisvad lavastused, ühendab neid ilmselt sinu lavastaja­slepp, mille põhikomponendiks on justkui isiklikkus…

Isiklikkus on mul vahend, mitte eesmärk. „Pea vahetuse” eesmärk ei ole rääkida sellest, millest need tegelased seal räägivad, vaid näidata, kui palju nad üksteisest mööda räägivad. Nende jutt on vahend, mitte eesmärk. Mu eesmärk ei ole ka lajatada mingeid oma valusid lavale. See on naljakas, et seda niimoodi võetakse. Laias laastus ma ju ikkagi fantaseerin.

Saan väga hästi aru, et on erinevaid tegureid, mis minust kuvandit loovad, aga nendega ei peaks vaataja üldse tegelema, kui ta saali tuleb. Minu eesmärk on ikkagi luua lavastus, mis kõneleb. Aga pärast seda suve ja „Jõudu” saan aru, et nii vist ikka ei saa. Kui autoriks oleks keegi Maiko Patjus ja lavastajaks see noor lavastaja, siis oleks seda lugu olnud ehk parem vaadata. Aga kui sama inimene on tüki kirjutanud ja lavastanud, siis hakatakse tegelema autoriga. Mulle on kogu aeg tundunud, et nii küll ei peaks ja et ikka lugu võiks kõneleda. Kuid siis hakkasin mõtlema, et eks ma ise käituks ilmselt sama moodi. On kuidagi hästi kurb, et see nii on. Sest kui vaataja sellega tegeleb, siis ei saa ta loosse sisse.

Olen näinud, kuidas minu lavastustesse ei saada sisse kohati valedel põhjustel. Kohati ka lavastuslike puuduste pärast, aga liiga sageli otsitakse sealt autorit, selle asemel et lihtsalt lavastust vaadata. Need, kes tulevad mu tükke vaatama ilma minu tausta teadmata, saavad paremini aru.

Sinu lavastustes on ülevaid, hingevärinat tekitavaid hetki. Kui palju sul elus selliseid on olnud? Või lood neid lavastustes justkui enda jaoks?

Mina teadlikult ei loo absoluutselt selliseid suuri hetki. Ma lihtsalt loon. Tegelikult väldin ühte põhilist selliste hetkede loomise vahendit ehk seda, et muusika toetaks näitleja teksti paralleelselt. Tean, kui palju see tegelikult mingi emotsiooni kohale jõudmist lihtsustaks, aga mu filosoofia tahaks uskuda, et inimene laval, ja ainult tema, peab selle emotsiooni kätte tooma.

Kasutan muusikat eraldi, panen selle suurde plaani ja seda olen ma teinud põhimõtteliselt kõigi lavastustega – muusikapalad on seal eraldi tegelased.

See suurte hetkede tähelepanek on mulle alati nagu uudiseks, sest selleks hetkeks, kui tüki välja olen toonud, ei ole seal mingis mõttes mu enese jaoks enam emotsiooniraasugi, sest mul on iga sekund peas, pole mingit ootamatust.

Ma teen seda, mida ma tunnen. Töötan suhteliselt otseühenduses südamega. Kasutan ka aju täpselt nii palju, et südant avada, aga ma ei püüa ajuga raginat tekitada. Olen ilmselt oma loomult tundlik inimene. Suuri hetki elus kogen ma ikka iga päev. Kui teatrit teha, siis kindlasti iga tund, sest seal on nii palju valusid ja rõõme.

Üks hetk hakati valutama südant selle üle, kas näitekirjandus hakkab teatrist ära kaduma, kui kõik lavastajad ise teksti loovad. Selleaastase Draama kõrvalprogramm keskendus samuti autoriteatrile ja rõhutas seda veelgi. Kuidas sa ise seda suhet näed?

Mina ei saa sellest vastandamise vajadusest üldse aru. Minu meelest on interpreteerimise kunst teatris üks eraldi kunst ja uue loo loomise kunst teine kunst (kuigi ka interpreteerimine on loomine). Mina ise sisimas ei taha neid absoluutselt vastandada. Ma ei arva, et ise kirjutades ja lavastades teen midagi õigemini. Aga kui kuulen kuskilt, et see on vähem tõsiselt võetav teater kui näitemängu lavastamine, siis olen küll sunnitud ennast natuke selgitama. Mulle tundub, et see on ka vabaduse teema: meie praegu saame nii teha, aga omal ajal ei saanud kirjutada, mida tahtsid, otseühenduses südamega.

Iga näidenditki ei saanud lavale tuua…

Jah, pidigi laveerima. Teatritegemine oli suur strateegia ja kogu teatrikunst seisneski selles, kui oskuslikult kõike peidetakse. Ka minu tükkides on mingid asjad, mis on otse välja öeldud. Aga need ei ole need asjad, mida autorina tahan öelda, vaid mida mu tegelased ütlevad. Ridade vahele peidan enda meelest palju kihte. Ja neid kihte näevad need, kes suudavad etendust eelarvamustevabalt vaadata.

Interpreteerimiskunsti lähenemisviis säilib ka ise loo kirjutamises. Ma ei ole kohe üldse nõus nendega, kes ütlevad, et interpreteerimiskunst on teatris kõrgema kategooria kunst ja palju keerulisem. Mõlemad meetodid on keerulised.

Ütlesid, et teatrit tehes koged iga päev ülevaid hetki. Mis häid emotsioone vaatajana teatrist saanud oled?

Mida rohkem ma olen lavastanud, seda rohkem on surnud teatrivaataja minus. Sest kui sa vaatad teatrit lavastaja pilguga, siis ei haara põhimoment, milles on teatrivõlu, sind kaasa. Sa vaatad asja teise pilguga.

Ma hindan paljusid Eesti lavastajaid ja nende tööd ja mulle meeldivad erinevad suunad. Eesti on selles mõttes minu meelest väga rikas teatrimaa. Emotsionaalse laksu annab mulle näitleja laval. Seda juhtub vast iga kord, kui teatris käin.

Kui lapsena teatris käisin, siis oli mul pärast nädal aega halb olla. Ma vist nii väga unistasin ise selles keskkonnas olemisest. Kui see unistus nüüd täitus, siis on see midagi muud. Kui saad sinilinnu kätte ja selle seljas ratsutad, pole see üldse niimoodi, nagu ette kujutasid.

Sina unistasid näitlejaks saamisest, aga Eesti teatrimaastikul on tegelikult vähe neid, kes on sellest tõeliselt unistanud. Kas vahet on ka teatris tunda?

Teatris enam mitte. Ma arvan, et teatrikool muudab seda. Ja koolis on lihtsam neil, kes ei ole enne teatrit teinud.

Aga lavastajaks ei ole ma kunagi tahtnud saada. Tahtsin teatrikooli näitlejaks õppima minna, aga olin kindel, et mu psüühiline kava ei pea näitlejaõppesse kandideerimise eelvoorusid vastu. Kuidagi anti mõista, et pole vahet, mis uksest sa sisened, ja siis ma tegin lavastajakatsed ära. Mulle väga meeldib lavastada, aga oma sisimas olen ma ikkagi näitleja, kes lavastab. Kooliteatris lihtsalt hakkasin lavastama, sest erinevatel elulistel põhjustel kadusid kooliteatrilt juhendajad ja trupp jäi ripakile. Lavakooli lavastajaõppes pidi iga poole aasta tagant midagi lavastama. Ja see oligi kõik. Minu lavastajaambitsioon (või pigem soov midagi öelda) ei ole üldse seotud sellega, et olla lavastaja, vaid pigem sellega, mida ma ajan.

Mis asja sa ajad?

Arvan, et ajan seda asja, mida näen, kui kodunt välja astun, ja mida seal rohkem võiks olla. On asju, mis ei ole inimeste endi kätes, aga on väga palju asju, mis on. Ja nendele asjadele tahaksin kuidagi tähelepanu juhtida. Mitte et ma arvaksin, et mul on see õigus või ma olen Jumal, vaid ma lihtsalt… pakun välja... oodates mõttevahetust.